Ahtisaari Nobeli preemia leidis isegi Venemaal toetust
Juba aastaid tagasi oli minu sõnum mõlemale poolele, et venelastel tuleks piir ratifitseerida ning võibolla peaksid eestlased lõpetama vaatamise oma naabrile, nagu seal oleks ikka veel Nõukogude Liit. Ning tõdema, et seal on nüüd Venemaa, ning see on erinev maa. [Ehkki Venemaa] ei ole päris niisugune, nagu me Läänes oleksime lootnud. Demokraatia ei ole liikunud suunas, mida me ootasime ning seadusandlik keskkond ja õigussüsteem ei ole täna usaldusväärsed.
Minu vaatenurgast ei ohusta Lääne suunalt mitte keegi Venemaad sõjaliselt. Ma ei taipa, mis alusel sellist järeldust saaks teha. Ning ma ei näe, et ka Venemaa ohustaks Läänt sõjaliselt. Nii et sellised jutud võiksid lõppeda.
Arvan, et külma sõda ei taheta ei Läänes ega ka Venemaal. Need jutud lähevad hõlpsalt käest ära ja hakkavad elama omaenese elu. Väga tähtis on see, et rahulikult istutakse maha ja kõneldakse asjadest nende õige nimega.
Kas Venemaa presidendi avaldus rakettide paigutamisest Kaliningradi oblastisse ei kõnele ohust?
Seda ma ei saa aru, milleks niisugusi avaldusi tarvis läheb. Ma ei ole küll veel näinud seda täpsemalt kui ainult lühiuudistes, aga tuleks ikka mõelda enne kaks korda. Maailma asju tuleks vaadata realistlikult.
Ka Venemaal on tarvis ühiskonda kaasajastada, kas või rule of law (õigusriik - toim) valdkonnas, ning selleks on vaja kaasata välismaist oskusteavet Läänest, ka USAst.
Aga sellise koostöö edendamine on veidi raskendatud, kui lähtepunktiks on suhteliselt vaenulik suhtumine Läände, millele mina ei näe tegelikult mingit alust. Niiviisi tehakse täiesti mõttetult elu keeruliseks.
On tõsiasi, et meil läheb teineteist vaja. Seega tuleks retoorikat vaigistada ja keskenduda töötegemisele.
Ma ei näe mingit põhjust, miks Eesti ei võiks tunda end turvaliselt. Teie probleemid ei ole sõjalised, vaid majanduslikud. Teil oli üks Euroopa Liidu kõige kiiremaid [majanduse ] kasvutemposid, aga nüüd on see langenud nulli lähedale. Nendele küsimustele tuleb keskenduda.
Kas te olete tuttav Soome autori Johan Bäckmani raamatuga „Pronkssõdur"?
Kahjuks mitte. Olen küll tähele pannud, et seda kommenteeritakse. Mul on palju teisi raamatuid, mis vajavad lugemist juba mu töö pärast.
Raamat vahendab Venemaal levinud ajaloonägemusi Teise
maailmasõja ja hilisemate aastate kohta Eestis ning kui seda esitatakse
Soome kaudu, on vist arusaadav, et see leiab siin tähelepanu. Sama
võib öelda ka Leena Hietaneni kirjutiste kohta.
Ma ei ole kumbagi lugenud, aga ilmselt see tõendab, et me elame demokraatia tingimustes ja inimestel on vabadus kirjutada. Seega tuleb välja kannatada ka olukord, kui pannakse kirja midagi, mis pole üldsusele vastuvõetav või on lausa vale.
Küllap nad saavad siis ka vastava kohtlemise ja kriitika osaliseks avalikus debatis. Demokraatlikes riikides, nii Soomes kui ka Eestis ei ilmu tingimata ainult selliseid väljaandeid, mille peale enamik aplodeerib.
Kas Soome peaks liituma NATOga?
Minu [toetav] seisukoht on üldteada. Aga see ei põhine mingisugusel Venemaa-ohul, vaid sellel, et Soome peaks ühinema kõigi oluliste läänemaailma organisatsioonidega. Me teeme rahupartnerlusprogrammi kaudu NATOga nagunii lähedalt koostööd. Seetõttu oleks väga hea olla ise otsuste tegemise juures. NATO on nii kollektiivkaitse kui ka rahuvalve alal parim olemasolev asjatundja.
Teie viimaste aastate tuntuim ettevõtmine oli Kosovo tulevikulahenduse leidmine, nn „Ahtisaari kava". Kuidas praeguse seisuga rahul olete?
Tasapisi on üha enam riike, nüüdseks juba 52 maad Kosovot tunnustanud. Neid lisandub pidevalt.
Miks paljud riigid Kosovot siiski tunnustanud ei ole, ka osa Euroopa Liidu maid?
Seda oleks parem nende käest küsida. Minu meelest mittetunnustamine seab kogu pakutud lahenduse küsimärgi alla. (Ahtisaari pakkus Kosovole rahvusvaheliselt tugevalt kontrollitud staatust, laialdaste tagatistega serbia jt vähemustele - toim.)
Ajal, kui olin ÜRO peasekretäri eriesindaja, siis kord ütlesin Julgeolekunõukogu kinnisel istungil, et pakun välja niisuguse lahenduse, millega võin ka ise edasi elada. Selline, mis on minu südametunnistuse järgi õiglane selles olukorras. Minu pakutud lahendusvariant, mille ka peasekretär heaks kiitis, oli ainuõige.
Ning see ei saanud kuidagi olla õigustus tegutsemisele Gruusias, nagu Venemaa on väitnud, kuna need kaks olukorda on täiesti erinevad. Iga probleemi puhul tuleb vaadata, milline oleks just seal õiglane lahendus. Ning mul ei olnud vähimatki kahtlust, et minu poolt Kosovo puhul pakutu seda oli.
Te eeldasite, et ka Serbiale ja Venemaale on teie plaan vastuvõetav, ometi nende toetust ei tulnud?
Kuidas me võiksime võtta Serbia vastu Euroopa Liidu liikmeks, kui ta keeldub tunnistamast omaenda ajalugu? Meil tuleb sellest õppida. Meil Euroopas on probleem, et õigupoolest ainus riik, kes on ausalt oma ajalugu vaadanud, on Saksamaa. Keegi teine pole seda teinud. Ning see põhjustab tõelisi probleeme.
Sellepärast, et kui üks rahvas ei tunnista, et tegutses täiesti vääralt, kõiki rahvusvahelisi põhimõtteid eirates... ning seejärel veel kõigel juhtunul ei peaks olema mingeid tagajärgi selle rahva suveräänsuse seisukohalt? See rahvas peaks olema võimeline vaatama oma ajalugu palju ausamalt. Sest muidu tekib küsimus, milline see riik on, keda me oleme ELi liikmeks võtmas.
Kuivõrd teid üllatas Venemaa Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi kiire avaldus, et teile Nobeli rahupreemia andmine oli poliitiline otsus ja just Kosovo eest?
Tema ütles nii, kuid on huvitav tähele panna, et ka Venemaal ilmselt leidub sõnavabadust, sest endine Vene suursaadik Soomes [Juri] Derjabin kaitses preemia minule andmise otsust oma kolumnis Soome ajalehes Kaleva.
Venemaa kõrgeim juhtkond ei ole selle kohta ka midagi öelnud, kui mitte arvestada saadikut NATO juures [Dmitri Rogozin], kes ei ole just maailma suurimaid diplomaate. Ta on paljude asjade kohta teinud taolisi väljaütlemisi, mis loodetavasti pole Venemaa valitsuse ametlik poliitika.
Äsja ilmus Soomes raamat „Suomalaisten kovat paikat" Soome rollist Balkani konfliktide lahendamisel, ka teie omast. Kas see jääbki põhiallikaks või on teil endal kavas midagi põhjalikumat kirja panna?
1990. aastatest olen varem ise kirjutanud, nüüd paluti mul üksnes osaleda üldisemas teoses. Olen alati kõigile andnud vastuse, et ajaloo kirjapanekuks ei ole veel õige aeg, kuna ma alles osalen ajaloo tegemises. Kuid peab olema realistlik, ma olen 71aastane ning tuleb hakata vähehaaval neid meeldetuletusi tõsiselt võtma.
Kui palju Barack Obama valimine USA presidendiks maailma muudab?
Kogu selle kampaania põhisõnum oligi ju muutus. Jälgisin ise kampaaniat üsna tähelepanelikult ja ärkasin hommikul vara, et jälgida John McCaini lõpukõnet. Minu meelest oli see suurepärane, võibolla isegi ajalooline kõne.
Peate silmas viisi, kuidas McCain kutsus kõiki üles uut presidenti toetama?
Olen ise elanud Ameerikas väga pikka aega ja tunnen sealset ühiskonda päris hästi. Minu meelest see üleskutse oli just ameerikalikkus selle parimal kujul.
Muidugi ma ühinen kõigi nende kommentaatoritega, kes on hoiatanud ameeriklasi, et uuele presidendile seatud ootused on täiesti ülepaisutatud. Probleemid on niivõrd suured ja rahanduskriis on löönud Ameerikat sedavõrd kõvasti, et ta ei saa kuidagi täita kõike seda, mis on tema toetajate ootus. Rahvusvahelise poliitika osas arvan ma, et USA koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega läheb paremaks. Kuid see on Bushi teisel ametiajal juba niigi paranenud.
