Kui turvaja varga tee poe uksel ära lõikas, jooksis pätt talle hooga rindu. “Tal oli kindel plaan põgeneda. Ta hakkas lööma ja rabelema, et iga hinna eest välja saada,” jutustab Andrus. Löömingus tekkis varga põsele lahtine haav ja turvamehe käsi sai veriseks. “Kui ta käeraudus ära viisin, siis teatas ta poolel teel – u menja spid. Ta rääkis, et nüüd on ka minul kindlalt aids.”

Kolm aastat turvamehe ametit pidanud Andrusele polnud rüselus narkomaanist poevargaga midagi enneolematut, ent mõtlema pani see ometi. Ehkki tal endal ühtki haava polnud, kavatseb 27aastane mees HIV-kontrolli minna. “Enam ei lööda Tammsaare pargis noaga selga, vaid verise süstlaga,” kirjeldab ta uusi ohte ja lubab edaspidi narkomaanide käsitlemiseks kummikindad alati taskus hoida.

Süstlast saab käepärane relv

Kui Ameerikas on HIV-süstla ähvardusel röövitud isegi panku, siis Eestis toimus teadaolevalt esimene selline rööv alles tänavu kevadel. Kesklinna politseiosakonnas tänavakuritegevusega tegeleva vaneminspektori Märt Kõrgmaa sõnul röövisid kaks noorukit – neist üks veel alaealine – süstla ähvardusel omavanustelt mobiiltelefone ja rahakotte. “Nad ähvardasid – mina olen narkomaan ja mul on kõikvõimalikud haigused küljes!” lausub Kõrgmaa.

“See on iseenesest märksa käepärasem kui nuga,” nendib Politseiameti pressiesindaja Indrek Raudjalg paljunäinult. Ta kardab, et süstlaröövid hakkavad meil Venemaa ja Läti eeskujul kiirelt levima. Eestis on tegemist põhiliselt pealinna probleemiga. Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehemaa sõnul on nende piirkonnas oktoobri lõpu seisuga registreeritud vaid kaheksa HI-viiruse kandjat. Möödunud nädalal Tartus toimunud HIV-positiivse neiu pähe tulistamise motiivides ei olnud tema nakkusel politsei andmetel olulist rolli.

Aidsiennetuskeskuse juhataja Nelli Kalikova pole konkreetsetest “aidsiterrorismi” juhtudest Eestis kuulnud. “Meeleheitel narkomaan võib sellega ähvardada. See tekitab muidugi paanikat, ehkki ma leian, et pole vahet, kas sind ähvardatakse noa või süstlaga.”

Kalikova kinnitusel on sellisel teel HIVi nakatumine äärmiselt vähetõenäoline, sest viirus on vähe vastupidav ja sureb kuivamisel kähku. Hepatiidioht on seevastu palju reaalsem. 95 protsenti süstivatest narkomaanidest kannavad seda viirust, mis on väga vastupidav ning võib kuivanud süstlas elada nädalaid. “Tavalisele inimesele on see väga suur katsumus ja raske haigus,” hoiatab Kalikova.

Aidsihaige üritas valvurit nakatada

Kui jutt narkomaanide kombest suurte kaubakeskuste puuviljalettides sidrunisse süstlaid puhastada on kuulutatud linnalegendiks, siis juhtumid, kus HIV-positiivne kurjategija ähvardab kinnivõtjad surmatõppe nakatada, on karm argipäev.

28. oktoobril toimus Tallinnas intsident, kus narkomaan hammustas politseinikku käest. Hesburgerist narkojoobes tabatud mees püüdis kesklinna politseis läbiotsimisel alla neelata tikutopsi narkootikumidega. Kui arestikambri töötaja püüdis seda kätte saada, hammustas ta viimast sõrmest.

“Hammustus oli nii kõva, et veri oli lahti,” täpsustab vaneminspektor Kõrgmaa. “Siis teatas vahialune pidulikult, et tal on HIV ja hepatiit.” Ründaja istub praegu trellide taga ja juhtunu kohta on algatatud kriminaalasi politseiniku korralduse mittetäitmise ja kehavigastuste tekitamise kohta.

Mullu detsembris lõikas tollal 17aastane HIV-positiivne Etkar Tammekivi Maardu noortevangla jalutusaias endale kätte ning määris oma verd vangivalvuri käele. Vangla asedirektori Lasse Liikane sõnul tahtis varguste ja röövimise eest varem kuue aastase vabadusekaotuse saanud Etkar sooritada uue kuriteo, et vältida edasisaatmist Viljandi kolooniasse.

Ohver – praktikal olnud noor vangivalvur – surmava viirusega ei nakatunud, sest lahtist haava ei tekkinud. Valvur pesi pärast vahejuhtumit käe puhtaks ja lasi selle arsti juures desinfitseerida. Harju maakohus karistas noort kaaki aidsiohtu seadmise eest kaheaastase vangistusega ja liitis sellele tema eelneva karistuse kandmata osa. Tammekivi viibib Viljandi vanglas.

Sarnast juhtumit uurib politsei praegu Tallinna vanglas, kus hiljuti torkas vang ilmselt kättemaksuga seoses üht vangivalvurit. “Valvur läks kambrisse inimesi üle lugema ja sai torgata,” selgitab Tallinna vangla direktor Toomas Malva. “Pole teada, kas see inimene ja nõel olid üldse nakatunud.” Valvur saadeti siiski Merimetsa haiglasse kontrolli ja töötab hetkel edasi.

Aidsiparagrahv nr 119

Vana kriminaalkoodeksi paragrahvi 119 järgi võis teadvalt aidsi nakatumise ohtu asetamise eest saada kuni viieaastase vabadusekaotuse ja tegeliku nakatamise eest kuni kaheksa-aastase vabadusekaotuse. Uues karistusseadustikus aidsi levitamist eraldi välja toodud pole, see mahub raske tervisekahjustuse tekitamise alla. Karistus on neli kuni 12 aastat.

Teadaolevalt on “aidsiparagrahvi” Eestis kasutatud kaks korda. Enne noorpätt Etkar Tammekivi sai möödunud aasta mais tahtlikult aidsi levitamise eest kolm aastat vabadusekaotust 52aastane Kairos sündinud Taani kodanik Samir Gadallah Tawardrous.

Tallinnas korterit üürinud arvutiinsener tutvus siin ühe tutvumisbüroo kaudu 31aastase naisega ning oli temaga korduvalt sugulises vahekorras. Paar sobis ja otsustas 2000. aasta jõulude eel mehe kodulinna Kopenhaagenisse sõita. Õnnetuseks oli araablane kaasa võtnud korteriperenaise hinnalise kasuka. Korteriomanik teatas kiiresti politseile ja põgenikud vahistati lennujaamas.

Tawardrousi haigusele sai politsei jälile alles siis, kui mehel arestimajas halb hakkas. Mees tunnistas, et põeb haigust juba kaks-kolm aastat. Kas ka Tawardrousi ohver on aidsi nakatunud, pole haiguse peiteaja tõttu seni teada. Möödunud aasta lõpus keeldus president Arnold Rüütel aidsilevitajale armu andmast ja araablane kannab karistust Tallinna vanglas.

Aidsi ennetuskeskuse juhataja Nelli Kalikova sõnul võinuks “aidsiparagrahv” tõmmata kriipsu HIV-positiivsete suguelule ning algatada nõiajahi. “Araablane ei olnud aidsiterrorist. See ei ole tahtlik nakatamine. See oli ülim kergemeelsus selle naise poolt. Kui sa võõra inimesega voodisse ronid, siis kasuta kondoomi!” näeb Kalikova süüd mõlemal osapoolel.

Ta teab mõndagi inimest, keda on nakatanud partner, kuid keegi ohvritest pole süüdistust esitanud. Ometi saaks partneri seaduse järgi pikaks ajaks vangi panna. “See paragrahv tuli nõukogude koodeksist üle. Ta ei karista, keda oleks vaja karistada, ja võib olla hoopis kättemaksu vahend. Inimene võib ju teise peale valetada.”

“Pimesi kätt kellegi taskusse ei aeta”

Teadaolevalt pole ükski politseinik, vanglaametnik ega meedik tööl HIVi nakatunud. Küll aga tuleb igal aastal – eriti politseiuurijate seas – ette tuberkuloosijuhtumeid.

Hoolimata kummi- või kilekinnastest on kõige reaalsem risk juhuslik nõelatorge. Indrek Raudjala sõnul on politseis tänavu registreeritud kaks sellist juhtumit. Näiteks Tallinna narkogrupi komissar Erik Heldna on ise aastate eest vahistatu läbiotsimisel taskusse turritama jäänud nõelalt sutsaka saanud. Heldna, kes paljude teiste politseinike kombel on hepatiidi vastu vaktsineeritud ning käib regulaarses kontrollis, suhtus juhtumisse külma kõhuga.

Ometi on sellised juhtumid kõik väga valvsaks teinud. “Nii isikute kui korterite ja autode läbiotsimisel ollakse väga ettevaatlikud,” kinnitab Heldna. “Pimesi kätt kellegi taskusse ei aeta.”

“Oht püsib igal sammul, seda ei saa välistada,” kinnitab ka Maardu vangla asedirektor Liikane, kelle valvatavate hulgas on ligi 20 HIV-positiivset. Wismari haigla psühhiaater Jaanus Mumma, kelle juurest käib aastas läbi 400 narkomaani ringis, kinnitab, et kõrgendatud nakkusohus on ka meditsiinipersonal. Tänavu sügisel sai üks psühhoosis narkomaan krambid ja hammustas  Mummat käest. “Kuna nahk vigastada ei saanud, siis ma kontrollis ei käinud,” ei pelga Mumma oma tervise pärast.

HIVi nakatunud patsiendid on probleemiks ka Mustamäe haigla anestesioloogiakeskuse juhataja Ülo Kivistiku meelest. “Tihti saame alles tagantjärele teada, et inimesel on rohkelt viirusi veres,” ütleb Kivistik. “Miks meie peame täiendavaid riske enda kanda võtma?”

Tema sõnul on Mustamäe haigla töötajad korduvalt nakkuskontrollis käinud. Näiteks siis, kui kiirabi tõi lõikuslauale südamesse noahoobi saanud narkomaani. “See oli väga kriitiline hetk, üle 10 inimese puutus verega kokku. Osal hakkasid kindad lekkima ja kaks inimest torkas nõelaga läbi kinda,” kirjeldab Kivistik.

Valvur ei tea, kes on HIV-positiivne

Eesti vanglasüsteemi esimene HIV-positiivne kinnipeetav avastati Tallinna Keskvanglas 2000. aasta mais. Sellest saati on viirusekandjate arv vanglates pidevalt tõusnud. Justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristiina Herodese andmetel on umbes 4600 kinnipeetavast ligi 500 HIV-positiivsed. Ühtki aidsihaiget nende hulgas pole.

Ilmselt suureneb see arv varsti hüppeliselt, sest justiitsministeerium kavatseb korraldada kinnipeetavate laustestimise. Leedus läbi viidud sarnane kontroll paljastas mitmeid seni varju jäänud nakkusjuhtumeid ning põhjustas koguni vangide streigi.

HIVi edasikandumise kohta vanglamüüride vahel on teada üks juhtum, kui kinnipeetav sai möödunud aastal keskvanglas nakkuse tätoveerimismasinast.

Kui alguses nakkusekandjaid eraldati teistest kinnipeetavatest, siis tänavu hakkas Eestis kehtima kord, mille järgi koheldakse HIV-positiivseid vange teistega ühtemoodi. Veelgi enam – vangla juhtkonda ei teavitata enam uue vangi toomisel, et ta on viirusekandja, sest seda liigitatakse delikaatsete isikuandmete hulka.