2007. aastal juhtis Aigi koos Jüri Naelaga saadet
“Eesti otsib superstaari”.”
Need on kolm lauset,
mis vikipeedia su kohta annab, Aigi, ja keskmine sektsioon sellest infoplokist
on kardetavasti aegunud. Sest Los Angeleses ei ela sa ju enam ammu: New York on
nüüd su peamine asupaik juba teist aastat.
Paaril korral
olen sind sinu Ameerika-perioodi jooksul intervjueerida püüdnud ning
need katsed on olnud niihästi piinlikud kui ka vägivaldsed. Sest sa
pole ju õieti tahtnud ja seega on usutluse plaan lõpuks alati
pooleli jäänud. Pole õige aeg, oled sa andnud mõista,
ning kindlasti on sul olnud õigus. Sõprade intervjueerimisest
tuleb pealegi enamasti ainult jama.
Ma ei mäletagi, kuidas me
tuttavaks saime (mäletad sa äkki?). Küllap nii, et
töötasid 1990ndate lõpus BDG Filmi turundusdirektorina ja
aeg-ajalt kutsusite te ajakirjanikke neljapäevahommikuteks kinno
Sõprus, vaatama neid filme, mille esilinastus alles nädalate taga.
Ja siis olid muidugi need Von Krahlis toimunud “Mutant Disco” peod,
millistest ma mäletan veel vähem kui neljapäevastest
filmihommikutest – müra, rahvamassi, pihku pigistatud märga
õlleklaasi. Vahel ilmusid sa eikusagilt välja, naersid valjemini ja
laiemalt kui Eestis kombeks, puudutasid mu õlga ja ütlesid enne
haihtumist paar head ja sõbralikku sõna (kui vähe on
tegelikult vaja, et hakata kedagi pidama oma sõbraks; hämmastav
tõepoolest).
Sinu otsus Eestist minema minna erutas inimesi
mõnevõrra. Palju pole keegi sellest minuga küll
rääkinud (küllap seetõttu, et meie tutvusringkonnad suurt
ei kattu), kuid neil harvadel juhtudel, mil on, olen ma kuulnud kõike:
kuulujutte ja varjatud kadestamist, rõõmsat kaasaelamist ja
märkusi, mis on püüdnud näida kaastundlikud, olemata seda
sealjuures. Ma usun, et see oli siiski hea valik – veeta veidike elust
kusagil mujal, eriti siis, kui see “kusagil mujal” on Eestist
suurem. Sest korraga ei kosta kulissidetagune sosin enam sinuni ning sa seisad
keset hoopis teistsuguseid dekoratsioone: võõraid tulesid,
sajandivanuseid liivakivist maju ja ronge, mis sõidavad suure
mürinaga mööda Manhattani silda üle Idajõe.
“Los Angeles on naiselik, pehme ja võlts, New York mehelik, karm
ja aus,” ütlesid sa möödunud märtsis, kui sul
Brooklynis külas käisin.
Talvekargus oli veel õhus
ning kui olime läbi kolanud kõik need hundimarju ja peopesasuurusi
meekarva kuivatatud austreid müüvad hiinlaste poed, jalutasime pikalt
Sunset Parkis, milliselt kõrgustikult üle Brooklyni Manhattanile
avanevat vaadet mäletan ma siiani – avarat, lihtsat ja
külma.
Ma sain korraga aru, et see on ka minu elu, milles on
alanud uus peatükk, ning see tõdemus oli niihästi
õudustäratav kui erutav. Öö lasid sa mul veeta ühes
oma korteri magamistubadest – umbes kolme ruutmeetri suuruses nelja
või viie uksega ruumis –, jäädes ise teise tuppa lugema
oma pikki ja keerulisi ingliskeelseid teatritekste. Seda korterit –
iidsete viltuste aknalaudade, helesinise ja beebiroosa seinavärvi ning
rombikujuliste tubade labürinti – nägin ma unes terve
öö. Tuul logistas akna taga.
Veidi hiljem (taevas ise
teab, miks) arvasid sa, et võiksin kirjutada sinu jaoks näidendi.
Ma alustasin seda täna, kahekümne viie minuti eest – lugu
mustanahalisest naisest, kes töötab näitlejana ühes Off-Off-
Broadway teatris, olles eluga rahul, kuid siiski mitte päris.
Ühel ööl ilmub ta unenäkku aga porine heinamaa
– või siis põld –, millel kõnnivad
edasi-tagasi võõrad heledajuukselised mehed ja naised, jalad
paljad ja pussid vööl. Ka tema on nende keskel, heites porri suuri
seemnepeotäisi, ning esimest korda tunneb naine, et on tõeliselt
kohal, tõeliselt õnnelik.
Jõudsin kohani,
milles naine jätab oma Off-Off-Broadway ning ostab Kirde-Euroopasse endale
vana talu (ta püüab austada kohalikke kombeid, süües
külapoest ostetud külma mulgiputru ja pohlamoosi ning lõikudes
kahe valge saiaviilu vahele suuri verivorstiseibe), kuid siis tabas mind
arusaam, et seda näidendit siiski ei sünni. Kuigi võimalusi
jätkata muidugi oleks: kas naise põllul tõuseb nisu, mais
või on ta sinna külvanud hoopis maniokki? Või said seemned
loobitud karmi lumetormi ning mullast ei võrsu kunagi ühtki
taime?
Aigi, ma ei tea, kas sa õpid ikka veel Ameerikas
näitlejaks, nagu Vikipeedia väidab; ma pole küsinud. See oleks
intervjuuküsimus, nagu ka küsimused meestest, lastest, rahast,
toitumisalastest eelistustest ja elu mõttest. Need lood, mis sa oled
Eesti (aja)kirjanduses oma kunagise Stiili kolumni kõrvalt
avaldanud – kas või Päevalehes hiljuti ilmunud “Nagu
hundid metsas” –, ütlevad mulle küll, et sa kõnnid
praegu mööda mingit isiklikku rada, vaikides ja ruttu, ning kes teab,
kuhu see viib. Loodan igastahes, et oled õnnelik – kogu tee. Sest
nagu sa kunagi ise ütlesid: “Los Angelesse minnakse selleks, et
saada kellekski teiseks. New Yorki minnakse selleks, et saada selleks, kes sa
päriselt oled.”