2007. aastal juhtis Aigi koos Jüri Naelaga saadet “Eesti otsib superstaari”.”


Need on kolm lauset, mis vikipeedia su kohta annab, Aigi, ja keskmine sektsioon sellest infoplokist on kardetavasti aegunud. Sest Los Angeleses ei ela sa ju enam ammu: New York on nüüd su peamine asupaik juba teist aastat.


Paaril korral olen sind sinu Ameerika-perioodi jooksul intervjueerida püüdnud ning need katsed on olnud niihästi piinlikud kui ka vägivaldsed. Sest sa pole ju õieti tahtnud ja seega on usutluse plaan lõpuks alati pooleli jäänud. Pole õige aeg, oled sa andnud mõista, ning kindlasti on sul olnud õigus. Sõprade intervjueerimisest tuleb pealegi enamasti ainult jama.


Ma ei mäletagi, kuidas me tuttavaks saime (mäletad sa äkki?). Küllap nii, et töötasid 1990ndate lõpus BDG Filmi turundusdirektorina ja aeg-ajalt kutsusite te ajakirjanikke neljapäevahommikuteks kinno Sõprus, vaatama neid filme, mille esilinastus alles nädalate taga. Ja siis olid muidugi need Von Krahlis toimunud “Mutant Disco” peod, millistest ma mäletan veel vähem kui neljapäevastest filmihommikutest – müra, rahvamassi, pihku pigistatud märga õlleklaasi. Vahel ilmusid sa eikusagilt välja, naersid valjemini ja laiemalt kui Eestis kombeks, puudutasid mu õlga ja ütlesid enne haihtumist paar head ja sõbralikku sõna (kui vähe on tegelikult vaja, et hakata kedagi pidama oma sõbraks; hämmastav tõepoolest).


Sinu otsus Eestist minema minna erutas inimesi mõnevõrra. Palju pole keegi sellest minuga küll rääkinud (küllap seetõttu, et meie tutvusringkonnad suurt ei kattu), kuid neil harvadel juhtudel, mil on, olen ma kuulnud kõike: kuulujutte ja varjatud kadestamist, rõõmsat kaasaelamist ja märkusi, mis on püüdnud näida kaastundlikud, olemata seda sealjuures. Ma usun, et see oli siiski hea valik – veeta veidike elust kusagil mujal, eriti siis, kui see “kusagil mujal” on Eestist suurem. Sest korraga ei kosta kulissidetagune sosin enam sinuni ning sa seisad keset hoopis teistsuguseid dekoratsioone: võõraid tulesid, sajandivanuseid liivakivist maju ja ronge, mis sõidavad suure mürinaga mööda Manhattani silda üle Idajõe.


“Los Angeles on naiselik, pehme ja võlts, New York mehelik, karm ja aus,” ütlesid sa möödunud märtsis, kui sul Brooklynis külas käisin.


Talvekargus oli veel õhus ning kui olime läbi kolanud kõik need hundimarju ja peopesasuurusi meekarva kuivatatud austreid müüvad hiinlaste poed, jalutasime pikalt Sunset Parkis, milliselt kõrgustikult üle Brooklyni Manhattanile avanevat vaadet mäletan ma siiani – avarat, lihtsat ja külma.


Ma sain korraga aru, et see on ka minu elu, milles on alanud uus peatükk, ning see tõdemus oli niihästi õudustäratav kui erutav. Öö lasid sa mul veeta ühes oma korteri magamistubadest – umbes kolme ruutmeetri suuruses nelja või viie uksega ruumis –, jäädes ise teise tuppa lugema oma pikki ja keerulisi ingliskeelseid teatritekste. Seda korterit – iidsete viltuste aknalaudade, helesinise ja beebiroosa seinavärvi ning rombikujuliste tubade labürinti –  nägin ma unes terve öö. Tuul logistas akna taga.


Veidi hiljem (taevas ise teab, miks) arvasid sa, et võiksin kirjutada sinu jaoks näidendi. Ma alustasin seda täna, kahekümne viie minuti eest – lugu mustanahalisest naisest, kes töötab näitlejana ühes Off-Off- Broad­way teatris, olles eluga rahul, kuid siiski mitte päris.


Ühel ööl ilmub ta unenäkku aga porine heinamaa – või siis põld –, millel kõnnivad edasi-tagasi võõrad heledajuukselised mehed ja naised, jalad paljad ja pussid vööl. Ka tema on nende keskel, heites porri suuri seemnepeotäisi, ning esimest korda tunneb naine, et on tõeliselt kohal, tõeliselt õnnelik.


Jõudsin kohani, milles naine jätab oma Off-Off-Broadway ning ostab Kirde-Euroopasse endale vana talu (ta püüab austada kohalikke kombeid, süües külapoest ostetud külma mulgiputru ja pohlamoosi ning lõikudes kahe valge saiaviilu vahele suuri verivorstiseibe), kuid siis tabas mind arusaam, et seda näidendit siiski ei sünni. Kuigi võimalusi jätkata muidugi oleks: kas naise põllul tõuseb nisu, mais või on ta sinna külvanud hoopis maniokki? Või said seemned loobitud karmi lumetormi ning mullast ei võrsu kunagi ühtki taime?


Aigi, ma ei tea, kas sa õpid ikka veel Ameerikas näitlejaks, nagu Vikipeedia väidab; ma pole küsinud. See oleks intervjuuküsimus, nagu ka küsimused meestest, lastest, rahast, toitumisalastest eelistustest ja elu mõttest. Need lood, mis sa oled Eesti (aja)kirjanduses  oma kunagise Stiili kolumni kõrvalt avaldanud – kas või Päevalehes hiljuti ilmunud “Nagu hundid metsas” –, ütlevad mulle küll, et sa kõnnid praegu mööda mingit isiklikku rada, vaikides ja ruttu, ning kes teab, kuhu see viib. Loodan igastahes, et oled õnnelik – kogu tee. Sest nagu sa kunagi ise ütlesid: “Los Angelesse minnakse selleks, et saada kellekski teiseks. New Yorki minnakse selleks, et saada selleks, kes sa päriselt oled.”