Aga midagi on temas muutunud. Kriis on kõigile haiget teinud. Tumedate silmade pilk on pigem küsiv kui deklareeriv. Mõnikord hakkab ta alateadlikult käsi mudima. Küsimusi kuulates kinnitab ta vaikselt omaette “jah, jah”. Tema jutt on katkematu ja sorav. See mees tahab jätta positiivse mulje, maksku mis maksab.

Ta ei ole veel lugenud laupäevast Õhtulehte, kuigi on juba esmaspäev. Aga tabloidis väidab ekspankur Jüri Mõis, et pankadel on juba tuhandetesse kuuluv autopark, et neil on tehased, mis ei tööta. Ja selle kõigega pole midagi peale hakata ja uusi enam juurde ei võeta. Mõisa arvates ei saa pangad tagasi vähemalt 65–70 protsenti väljaantud laenudest. “Aivar Rehe, on see tõesti tõsi?”

“Ma arvan, et see on liialdus.”

Nii et piimatööstusi, Ferrarisid ja Lamborghinisid Sampo pangal praegu ei ole?

Ei ole.

Või helikoptereid, mis sobiksid panga katusel olevale maandumisplatsile?

Praeguste omanike, taanlastega ikka külastame seda maandumisplatsi. Kui küsitakse, milleks seda oli vaja, siis ütleme, et see oli oma aja märk, mis pole enam aktuaalne.

Kas endal ei tekkinud kiusatust helikopteriga panga katuselt kuhugi lennata?

Olen mees, kes eelistab tegutseda “jalad maas”. Elu on lühike ja adrenaliini saab pangategevusega piisavalt.

Rehe soravast jutust hoolimata on Sampo pank kõvasti oma veskikivide vahele pigistanud mitmeid ettevõtteid, nende hulgas Kolle ehk Igor Gelleri kinnisvaraarendused, Sergei Hadži kinnisvaraarendus Paljassaare sadamas, Ivo Lillepea kinnisvaraarendus jt.

Milline on pangajuhile “korrektne” ülikonnamark ja automudel? Kell on sul ju statement’iga.

Jaa, kui me räägime kelladest, siis kell on oluline, sest kui sa oled rahvusvaheliste nõupidamiste ringis, siis mina natukene vaatan seda ja mingil määral annab see hinnangu, kuidas on sisemised väärtused paigas. Ülikond sõnumit ei vii, aga nagu mulle tihtipeale öeldakse, on lipsu sõnum oluline, seda ma püüan anda. Punane lips näitab seda, et oled aktiivne partner.

Mis autoga sa sõidad?

Ma sõidan Cadillaciga. (Mõtlen kiiresti, milline hiigelsuur jurakas see küll võiks olla ja kas olen seda Sampo Panga juures seismas näinud.)

Vanalinnas tean väikest vene panka, mille ees seisavad ilmselt omanike kaks 12 silindriga kompressormootoriga Mercedest. See on vist väike ülepingutus?

Ma arvan küll, et see ei lähe ei panga profiili ega automargiga kokku. Aga ma arvan, et kui vaadata meie pankureid tervikuna, siis praktiline keskklassi auto on see, mis meid veab.

Jüri Mõis ütles veel oma intervjuus, et eesti majanduse probleem on kõrvuni võlgades ettevõtted ja ettevõtjad. Ta soovitab ettevõtjate olukorra parandamiseks Eestis devalveerimist, ja paar rida hiljem ütleb, et selle peavad kinni maksma “pensionärid ja hoiustajad”.

Ma arvan, et see on selgelt vale seisukoht. Ma pean olema siin otsekohene ja ütlema, et see on väga ülepingutatud ja üldse mitte võrdlemisele kuuluv näide. See, et võlakoormus on suur, seda statistika näitab, kuid vaatame positiivsemalt ka. Ettevõtjad – tootjad, logistikud, transpordifirmad – reorganiseeruvad ja tulevad situatsioonist välja, aga kindlasti ei tehta seda hoiustajate arvelt. See on absoluutselt kindel ja ma võin seda sajaprotsendilise kindlusega öelda.

Kas oskad vastata, miks rikkad kunagi vaeseks ei jää, mis nende äridega ka ei juhtuks? Kirjanik Tom Wolfe kirjutab romaanis “A Man in Full”, kuidas miljardilaenust kõigepealt 10% oma tarbeks ära peidetakse, juhuks kui äriplaan peaks vussi minema.

Selliseid rahade [kantimise] tehnikaid Eestis ei kasutatud ja ehk sellepärast omanikud võitlevadki oma väärtuste eest, mis näitab, et oleme ühes paadis.

Kui palju raha Eestis madala EURIBORi tõttu aastas säästetakse?

Me oleme jälginud kodulaenajaid ja see on hinnanguliselt 2–2,2 miljardit krooni aastas sõltuvalt Euribori liikumisest. EURIBOR jääb pikemaks ajaks 1% ümber liikuma, s.t 2010 väga suure tõenäosusega, kuid ka 2011 võime püsida analoogselt madalatel tasemetel. Meie tänase 95miljardilise laenuportfelli juures teenindab seda umbes 150 000 peret-leibkonda. See on mingis mõttes raha, mida on võimalik kokku hoida.

Mis hakkab toimuma majanduses ja teeninduses?

Me prognoosime, et tarbija jääb säästlikuks ja ettevaatlikuks veel lähema paari aasta jooksul. Jaekaupmehed ütlevad, et neil on “veri tänavatel”, mis on näha numbrites, aga mina näen, et jaekaubandus liigub suurte kettide kätte. Hinnad peaksid rohkem langema, neil on veel ruumi alaneda. Võidavad need ketid, kes jõulisemalt ja terviklikumalt hindu alandavad.

Kas nii nagu Rimi, et lennatakse teistele raketina peale?

Ma ei ütle, et vahendeid ei valita, aga vahendid peavad olema ebatraditsioonilised, sa pead teistmoodi tegema.

Aga mõned hinnad juba tõusevad, miks inflatsioon kipub tõusma?

Küll turg paneb paika, kliendi harjumused hakkavad muutuma.

Aeg-ajalt võib lehtedest lugeda kinnisvaragurude hüüatusi, et läheb jälle lahti. No ei või olla tõsi, vanad laenud ju alles kaelas!

Väikesi töövõite võib alati välja hüüda, kuid suuremate tehingute osas – 5–10 miljonit ja suuremad – on turg suhteliselt tagasihoidlik. Aga möödunud aasta suvest alates tunnetasime, et riskikapital on tulemas. Paraku hakkas esimesena otsima kohta mitte ettevõtluses, vaid kinnisvaras. Esimeseks sisendiks on pankade probleemlaenud. Investorid võivad uuel tasemel siseneda ja see kestab veel paar aastat.

Aga seda suurt varanduse ümberjaotamist Eestis ei toimunudki, mille kohta räägiti, et turg läheb põhja ja siis jagatakse kõik seni kogutud varandused uutele omanikele ümber.

Jah, vastab tõele, mulle ka oli see üllatuseks. Eeldasin, et Skandinaavia riskikapital tuleb jõulisemalt ja otsib väljundit. Aga see ongi hea, et seda tõsist väärtuste ümberjagamist ei juhtunud. Sest 1980. aastate lõpul toimunud väärtuste ümberjagamine Rootsis oli nii drastiline, et sellest räägitakse tänapäevani.

Mis on kõige suurem Eesti ees seisev probleem?

Kuidas me suudame oma tööhõive ja tööpuuduse küsimuse lahendada. Vastust on väga raske leida, üheks suunavaks alustalaks on üleminek eurole… Ja sealt edasi jääb pikk töö, kuidas Eesti oleks huvitav investorile. See on pikk tee, 3–6 aastat, kuni numbrid paranevad. See on oluline sellepärast, et tööhõive hakkab kosutama ka maksubaasi tulu.

Kas tahad öelda, et valimised võidavad need poliitikud, kes oskavad töötusega hakkama saada?

Ma usun, et võidab see koalitsioon, kes kõige rohkem teeb konstruktiivset tööd töötuse, maksude ja selle kommunikeerimisega. See, kes panustab kõige rohkem mitte ainult sõnades, vaid ka programmiliselt, on võitja pikas perspektiivis.

Swedbank, SEB Pank ja Sampo Pank on pankadevahelise makse hinnaks internetipangas kehtestanud 6 krooni ja kiirmaksel 50 krooni. Eesti Pank pakub kõigile kommertspankadele ülekande teenust 0,50 krooni eest ehk 12 korda odavamalt. Kiirmakse teenust pakub Eesti Pank 10 krooni eest, mida kommertspangad müüvad 5 korda kallimalt edasi. Miks selline ebaõiglane olukord on tekkinud?

Püüan positiivselt seda selgitada. Eesti pangandus on internetiteenindusele orienteeritud ja selleks, et internetipangandust parendada, on sinna väga palju investeeritud. Üks asi on tegelikult teenused ja teine on kogu turvakeskkond, mis on oluline. Sinna peab investeerima. Ja see ongi tegelikult see, mis kulu teenuses suurendab.

Pangad peaksid ausalt välja ütlema, kui palju internetiarendus on maksma läinud.

Jah, loogiline. Ma arvan, et see oleks õige suund kommunikatsiooniks. Ehk on kommunikatsioon selles sektoris olnud ebapiisav.

Kas Eestis enam tehaksegi mingeid olulisi otsuseid, kui suured pangad kuuluvad välispankadele?

Jah, me peame ausalt ütlema, et see ikkagi jääb jah [välismaale]. Kui pangad liiguvad suurte kontsernide valdusesse, siis määratakse maalimiidid. Ja läbi aegade on see nii käinud, et olulisemad otsused võetakse vastu emapankade peakontorites.

Igale pangale on midagi kuuma kartulina kätte jäänud, mõni väljaehitamata firma vms. Mis on ­Sampo pangale kätte jäänud?

Läinud aasta “sügisesed kartulid” jäid korjamata, aga tegeleme iga probleemse riskiga individuaalselt ja õiges ajalises tempos. Ajalisel faktoril on tihti äride restruktureerimisel väärtust suurendav efekt. Ehk 6–12 kuu möödudes tekivad huvilised – uued investorid – projektidesse ja/või tagasisaadav raha on suurem kui täna. Halva laenu tagasi saamise tase on küündinud ka 100 protsendini, see oli peaaegu mõeldamatu aasta tagasi.

Kas olete kaotanud tublisid töötegijaid teistele pankadele ja miks? Üks oli Indrek Nuume, kes läks LHVsse.

Loomulikult võtavad noored kolleegid vastu “uusi väljakutseid”, aga ma ei tea ja ei saa hinnata, kas mujal on parem. Olen personaalselt mõnesid potentsiaalseid lahkujaid püüdnud veenda jääma. Olen õnnestunud ehk minu hinnangul “tegija” on muutnud meelt.

Mida arvata olukorrast, et laenurisk on panga oma, aga laenuga ehitatud firma võit läheb pankuri enda taskusse, nagu juhtus Tallinki puhul?

Ma ei soovi Tallinki vastusega siduda, kuid hindan, et Eestis on minimaalselt sellist ärikultuuri ja selliseid võtteid kasutatud. Eesti endised tipp-pangajuhid tegutsevad aktiivselt ettevõtluses. Püüan öelda, et keegi pole kapseldunud “oma asja ajamisse”.

Mis on taanlaste kui pangaomanike erinevus rootslastest?&;

Taanis teeb vastava tasandi tippjuht konkreetselt ise otsuseid, samas on Rootsi otsustamiskultuuris jäänud mulje rohkem “kollegiaalsest” otsustamismudelist.

Kas Sampo tunneb muret suurklientide pärast, kes hinge vaaguvad? Võrreldes Swedpankiga on Sampo restruktureerimisel vähem agressiivne, kui kinnisvara välja arvata.

Krediidi “rohelisse” toomisel ei ole agressiivsus põhisõna. Selles protsessis on tähtis koostöö, õige riskitaseme tunnetus, rahalugemise (loe: kassavoo lugemise) oskus, õige ajastatus... ja ... natuke õnne ka.

Üks hea investeerimissoovitus praegusel keerulisel ajal?

Väga hea küsimus! Miljoni dollari küsimus! Ma ei ole ise ka viimasel ajal investeerinud…

Aivar Rehe hakkab näost kergelt õhetama, mudib käsi, naeratab ägedalt ja paljutõotavalt, tahab veidi mõelda, räägib sellest, kuidas kullaga sai äsja head äri teha, ja keerutab ise kuldsõrmust, kuid ühtegi muud soovitust peale selle, et soovitatavalt “25 protsenti oma munadest võib kõrgema riskisusega toodetesse investeerida…” ta siiski ei anna.