Seesama küsimus on viimasel ajal Ameerika Ühendriikides muutunud väga oluliseks. Praktiline kogemus on eriala algteadmiste õpetamisel väga oluline, aga see ei peaks kahtlemata olema ainus asi, mida õpetada. Ajakirjandus on elukutse, mitte äri.  Seega peaks ajakirjandustudengitel olema head eelteadmised humanitaar- või reaalaladel ning teises valdkondades, mida nad tahavad tulevikus ajakirjanikena töötades kajastada.

Kas see on Ameerikas kirjutamata reegel, et enne kui ajakirjanik ilmub teleekraanile tuntust koguma, peab ta erialaseid teadmisi täiendama trükimeedias töötades?

“Kolm suurt ankrut” – Rather, Jennings ja Brokaw – on tõesti juba palju aastaid ekraanil olnud (Tegemist on USA kolme suurema telekanali uudisteanrkuga - Dan Rather CBSist, Peter Jennings ABCst ja Tom Brokaw NBCst E. S.). Kuid mõnede teiste suuremate ja kohalike telejaamade uudistelugejad on oluliselt nooremad. Paljudel neist ei ole pressis töötamise kogemust ja see ei ole just hea.

Olete võitnud mitmeid uuriva ajakirjanduse preemiaid. Kuidas te “kõva loo” ära tunnete ja kui kaua hea tulemuse nimel pingutada tuleb?

Hea ajakirjaniku kõige tähtsam omadus on uudishimu. Ta peaks tundma huvi,  millised asjad vajaksid selgitamist seoses tähtsate sündmustega. Näiteks praegu maailmapoliitikas toimuva kohta on palju selliseid vastuseta küsimusi. Miks tahab Bush tegelikult nii väga sõtta minna? Miks on Ida-Euroopa Ameerika Ühendriikide suhtes nii toetav? Miks ei suutnud Ameerika sõjaväelased leida Osama bin Ladenit?

Omal ajal töötasime koos kolleegiga kümme kuud loo kallal, mis rääkis sellest, kui suurt vaeva nägi Lyndon Johnson Vietnami sõjale diplomaatilise lahenduse leidmisel. Mõni teine lugu sai samas vaid ühe päevaga valmis. Valmistamisaeg on seega väga erinev.

Kui palju inimesi töötab korraga ühe suure projekti kallal nagu Mirage Bar’i lugu?

Selles loos oli kolm reporterit, kaks fotograafi, mina ise juhatajana ja seltskond toimetajaid ja kujundajaid – kokku ehk kümme inimest.

Milline teie paljudest auhindadest on teile endale kõige südamelähedasem ja miks?

Sellele ei ole just lihtne vastata. Iga auhind on omamoodi väärtuslik. Sama väärtuslikud on ka lood, mis pole preemiaid võitnud, näiteks kodanikuõiguste teema kajastamine 1960ndate alguses.

Olite CNNi sünni juures 1980. aastal. Kuidas teie arvates toonased püüdlused on kooskõlas tänase pildiga telejaamast?

Kui CNN alustas, siis lähtuti ideest, et ta peab kajastama kõike, mida leiab ühest heast ajalehest. Seejuures kasutades sellist tehnikat, et televaataja viiakse päeva jooksul kõigisse kohtadesse, kuhu kaamera satub. Päeva lõpus tehakse kõigest kokkuvõte ja üritatakse toimunut mõtestada ja lahti seletada.

Nüüd on CNN algsest ideest kaugenenud. Uue tehnoloogia abil on muudetud otselülitused nii domineerivaks, et vajadus olla kaamera ees valmis kohe eetrisse minema muudab pea võimatuks reporteritel head materjali koguda.

Kas CNNi saab nimetada Ameerika vaba ja objektiivse ajakirjanduse lipulaevaks?

Ei. See tiitel kuulub pressile – New York Times’ile, Wall Street Journalile ja Los Angeles Times’ile.  Samuti Economistile, mis on küll tegelikult brittide oma, kuid üritab amerikaniseeruda.

Mida arvata väitest, et CNNist on saanud Ameerika valitsuse ametlik propagandakanal?

Ma arvan, et CNNil on täna küll palju vigu, aga propagandakanaliks teda küll nimetada ei saa. Ma ei suuda küll mõelda ühestki Ameerika väljaandest, mille puhul see nimetus paika peaks. Võibolla Fox News on sellele kõige lähemal.

Oma kogemustega aitasite üles ehitada ka Venemaa esimest eratelekanalit. Kas see kogemus kannatab võrdlust CNNiga?

Kahjuks olid TV6 omanikud liialt keskendunud kiirele rahateenimisele. Kahe kultuuri koostöö oli üsna keeruline ja see ühisprojekt lõppes üsna ruttu. Teine probleem seisnes selles, et TV6 võttis poliitilise suuna Boriss Jeltsini toetamisele ega suutnud seega 1996. aasta presidendivalimisi adekvaatselt kajastada.

Kui erinev on tee objektiivsuseni Vene ja USA meedias?        

Korruptsioon on siiani Vene uudistemaastiku lahutamatu osa. Uudistepind on omaette müügiartikkel. Neid ajakirjanikke, kes üritavad kajastada tõde, hakatakse ähvardama nii kohtumõistmise kui tapmisega. Sellised ohud on Ameerika ajakirjanikele võõrad.

Olete kirjutanud palju Vietnami sõjast ja Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisest. Kas need vanad teemad ei huvita enam publikut, kui silmapiiril on “uued vaenlased”?

Sellele ma vastaks samamoodi nagu eespool ideede saamise osas. See on küsimus, mis väärib tõsist uurimist ajakirjanike poolt.

Kas USA meedia konstrueerib teadlikult suuri vastasseise, et pakkuda publikule sõda?

Ma ei saa sellest küsimusest aru. Kui te tahate teada, kas Ameerika meedia tahab sõda, siis ma saan ainult vastata, et ma loodan, et mitte. Aga see on jällegi teema ajakirjanikele põhjalikuks uurimiseks. 

Fakte Stuart H. Loory kohta:

Lõpetas 1954 New Yorgis asuva Cornell University ja sai 1958. aastal magistrikraadi Columbia University ajakirjandusteaduskonnast.

Töötas ligi kolm aastakümmet trükimeedias. Muuseas 1964-66 New York Herald Tribune’i Moskva büroo juhina, 1967-71  Los Angeles Timesi korrespondendina Valges Majas ja 1975-80 Chicago Sun Times’i peatoimetajana.

Liitus 1980. aastal paar kuud pärast selle loomist Cable News Networkiga (CNN), kus töötas 1997. aastani. 17 aasta jooksul töötas seal muuhulgas Moskva korrespondendi, Washingtoni stuudio peatoimetaja ning asepresidendi ametikohtadel.

1992-1994 aitas Turner International Broadcastingu Venemaa toimetuse asepresidendina Moskvas luua esimest eratelekanalit TV6. 1995-1997 nõustas samas ORT-kanalit.

Hetkel Missouri Ülikooli ajakirjandusteaduskonna vaba ajakirjanduse õpingute õppetooli juhataja.

Teeninud mitmeid mainekaid auhindu ja tiitleid. Valge maja korrespondendina sattus  president Richard Nixoni “vaenlaste nimekirja”.

Mirage Bar’i lugu

1977. aastal liitusid ajaleht Chicago Sun Times, telekanali CBS saade “60 minutit” ja maffiapealik Al Capone hirmuvalitsuse ajal loodud kohalike elanike inimõiguste eest võitlev organisatsioon Better Government Association, et viia läbi ajakirjanduslik eksperiment Mirage´i nimelises söögikohas Chicagos.

Lugu oli iseenesest lihtne ja tulemus ehk asjaosalistele endilegi ootamatu. Chicago vanalinnas osteti eriti täbaras seisus toitlustuskoht, kus ettekandjate-baaritöötajatena asusid tööle ajakirjanikud. Söögikohas rikuti teadlikult mitmeid tervisekaitse- ja ohutusnõudeid ning asja uurivatele linnaametnikele ja tervisekaitseinspektoritele pakuti neist rikkumistest möödavaatamise eest kopsakat altkäemaksu.

Peidetud fotograafid jäädvustasid kõik rahavõtmise juhtumid ning “baaritöölistest” reporterid panid oma muljed kirja. Paljastusliku loo tulemusena said mitmed ametnikud töölt lahti ja kohalikud võimud olid sunnitud kriitilise pilguga üle vaatama ja reformima mitmeid seadusesätteid.

Stuart C.Loory esineb 14. märtsil ETV meeediakonverenstil”Kuidas ära tunda sõltumatust?”