Ajakirjanike eralehed

Mis sunnib Eesti ajakirjanikke tegelema päevatöö kõrvalt isikliku blogi täitmisega?

Nägin unes Linnar Priimäge, kes seletas, et kui ajakirjanik iga oma lugu tehes ei nuta, on sitt lugu. Ma olin temast unes miskipärast palju lühem ja ta kummardus rääkides alla minu poole ja tal oli hiigelsuur suu ja vist ka kihvad," kirjutab Äripäeva ajakirjanikuna töötav Gea Velthut-Sokka. Tõsi, mitte Äripäeva uudisloos ega isegi mitte arvamuses, vaid oma isiklikus veebipäevikus, mida Velthut-Sokka on pidanud juba kahe aasta ringis. Regulaarselt uuendataval internetilehel käsitleb Sokka oma eraelulisi uudiseid, kulutades nende postitamisele iga päev kümme minutit. Sarnaselt Äripäevaga on ka tema blogil tekkinud kindel lugejatering – päevas külastab veebipäevikut umbes 160 inimest. Mõnikord on Velthut-Sokka teinud postitamisse pause ning "siis tuleb lausa e-kiri, et kus hommikune ärataja on".

Postimehe noortelisa Hip! toimetaja Andri Maimetsa veebipäevikul on selja taga veelgi pikem ajalugu – algust tegi Maimets sellega juba 2002. aasta suvel. Aje olevat olnud lihtne praktilisus – "põlisest tartlasest" autor tahtis Tallinna kolides oma sõprade ja tuttavatega sidepidamist jätkata. "Muidugi võinuks valida e-postitamise ja saata hulgale adressaatidele korraga samasisulisi kirju, ent samas – milleks, kui seesugune moodus veebiilmas välja oli mõeldud," ütleb Maimets. "Alles hiljem olen mõistnud, et olime oma paari sõbra-tuttavaga sel ajal ühed esimesed Eesti bloogijaid."

Kui algul oli "bloog" (Maimets eelistab eestindust – KK) koht, kus rääkida teemadel "mida tegin, kus käisin", siis hiljem on avalik veebipäevik muutunud autori "Avalikult Mõtlevaks Minaks". "Nüüd ma tean, mida Madonna "Hung up" (tänavu enim müüdud singel maailmas) tähistab. See ütleb selgelt ja üheselt: "Look, bitches! I’m still alive!"," kirjutas Maimets näiteks 27. detsembril 2005. Blogile "Mõtlik mees" kulub päevas umbes 30 minutit.

Eesti Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemägi alustas blogiga 2005. aasta kevadel. Erinevalt nooremate kolleegide blogidest ei käsitle ta oma MEKA ("Meedia. Eetika. Kriitika. Analüüs") nimelisel veebilehel eraelulisi seiku, vaid põletavaid ajakirjandust ja ühiskonnaelu puudutavaid küsimusi "Eesti Päevalehe toimetuses ja mujal maailmas". Hõbemägi sõnul on blogi "loomulik uudishimu uue ajakirjandusliku tööriista vastu" ning ühtlasi vaheldus.

Oma uued tekstid postitab Priit Hõbemägi kõigepealt ikka blogisse, et tagasiside põhjal hinnata, kas need võiksid lehte sobida. Vahel kannab Eesti Päevalehe peatoimetaja suure harakana oma veebipessa ka muud kätte sattunud materjali – näiteks sattusid otsemat teed MEKAsse blogipidamist puudutavad küsimused, mis siinkirjutaja Hõbemägile e-posti teel lähetas. "Olen tüdinum ja kogenum blogeerija kui alguses," lausub Hõbemägi. Ja tõesti – kui mullu juunis postitas legenaardne ajakirjanik oma blogisse enam kui 70 000 tähemärgi jagu teksti, siis detsembris juba 10 korda vähem.

Blogi võib olla ka väljapääs kitsikusest. Just nii juhtus varem Annes, Eesti Naises ja Favoriidis töötanud, praegu vabakutselise Epp Petronega. Pärast perekondlikel põhjustel USAsse kolimist avastas Petrone end olevat "üksinda võõral maal", lugemas raamatuid, hoidmas last. Siis soovitas üks sõber hakata blogi pidama ning nüüd, ütleb ühe Eesti loetavaima blogi autor Petrone, on ta "taasleidnud ja leidnud sõpru, sotsiaalset tunnustust ja võimaluse midagi maailmale öelda". Blogi on Petrone meelest parem kui ajakirjandus, sest see on "minu enda maailm, kus ma olen oma sõna ja mõtte peremees ega pea seda väljaande profiili järgi kohendama
- - - Aastaid töötasin ma naisteajakirjades, vorpisin lugusid inimeste eraelust. Nüüd teen ma sedasama, ainult et endale."

Blogipidamisega seondub ka eetilisi küsimusi. Mida postitada ja mida mitte? Petrone räägib tuttavast, kes enne kokkusaamist palus: ära ainult minust oma blogis kirjuta. Samas postitab Petrone pidevalt lugusid oma ameeriklastest äiast ja ämmast ja viimased isegi nautivat mõtet, et nad "võiksid olla mingi kitsa lugejaskonna hulgas tuntud tegelased, nagu väikesed prominendid".

Tööasjadega on veelgi keerulisem. Gea Velthut-Sokka tunnistab, et kiusatus Äripäeva toimetuses aset leidvast kirjutada on suur, eriti siis, kui käsil mõni eriti põnev teema. Äripäev on ju suur osa Sokka elust. "Aga ei saa." Ettevaatlikult ja toimetuse juhi käest luba küsides on ta mõnikord seda siiski teinud: näiteks leidis just tema blogi kaudu tee avalikkusse uudis, et Äripäeva peale vihastanud Tallink lõpetas viimasega reklaamilepingu.

Milline tulevik ootab blogisid ees kolme aasta perspektiivis? Priit Hõbemägi ennustab, et aastal 2009 on blogisid järel märksa vähem kui praegu. Petrone seisukoht on kardinaalselt teine. "Arvan, et blogisid tuleb veel nagu seeni pärast vihma – blogipidamine on paljude meelest mõttekam ajakulu kui pikkade meilide kirjutamine."

Ka selles, kas blogipidamine muutub ühel hetkel äriks, on Petrone ja Hõbemägi eri meelt. Epu arvates toodavad tulevikus kõige loetavamad blogid kirjutajale ka lisaraha: mõni paneb üles reklaamibänneri, mõni avaldab oma blogi raamatuna. "Kõike seda USAs juba tehakse," ütleb ta. Lisaks, ennustab Petrone, hakkavad firmad, huvigrupid ja organisatsioonid pidama oma lehel palgalist blogipidajat. "Mul on siin Ameerikas üks tuttav ajakirjanik, kes saab üle päeva blogikirjutamise eest mõnisada dollarit kuus."

Hõbemägi seevastu blogil kui äril tulevikku ei näe. "Ei usu, et keegi on nii hea uudistekütt või vaimukustemasin, et lugejad maksma hakkavad," ütleb ta. "Reklaami saab juba praegu neisse panna, aga see on konfliktis päeviku pidamise põhimõttega – sest kes siis oma päevikusse reklaami müüb?"

Mõningaid ajakirjanike blogisid

Epp Petrone – spaces.msn.com/members/Eppppp/

Gea Velthut-Sokka – gea.tume.pri.ee
Priit Hõbemägi – meediaeetika.blogspot.com

Henrik Roonemaa – henrik.tehnokratt.net

Kristjan Otsmann – vurle.blogspot.com

Andri Maimets – lepo.it.da.ut.ee/~gorgo/

Sten A. Hankewitz – www.hankewitz.ee/ajaveeb/