Ajaloo ilu: Vaike ja tema “pilvelõhkuja”

Kunstnik Jüri Arrak: “Vaike Lubi ehitusest Suure-Jaani lähedal kuulsin 1981. aastal ning samal sügisel sõitsime seda vaatama. Ja käisime kolm aastat järjest. Vaiket iseloomustas pidurdamatu ehitamise ja loomingu soov. Kuna ta ei saanud nõukogude ajal oma loovust teisiti rakendada, siis pidi ta seda metsas tegema. Umbes kolmanda korruse kõrgusel oli kümne ruutmeetri ulatuses laotatud lambavilla – Vaike pidas lambaid –, kus ta magas.

Oma ehitamise süsteemi ta ei osanud seletada. “Need on loodusjõud, mis mind aitavad.” Kui küsisin, kuidas ta need palgid sinna üles sai, vastas Vaike: “Ma ei tea, võtsin sülle ja läksin.” Vaike oli ka ravitseja ning tema juures käisid pruutpaarid õnnistust saamas.

Tundsin Vaike vastu imetlust ja aupaklikkust. Oli, mis oli, aga tulemus oli kunst, mis on levinud mujalgi maailmas ja mida rafineeritud akadeemiline kultuur eriti ei hinda. Üle maailma on sellised inimesed ehitanud just torne.

Me kontaktid Vaikega kadusid, sest aastatega muutus seal prügimäeks. Ta ei suutnud pidurdada loomeindu, tunnistada, et tema objekt on valmis. Viimati nägin Vaiket umbes kümne aasta eest, kui ta elas Süda tänaval ühe maja keldris. Ja ka seal oli ta ehitama hakanud.”