19.04.2007, 00:00
Ajanäitajast sai staatusenäitaja
14 aasta jooksul, mis ärimees Toivo Aalja (52) on kellade ja;aksessuaaride hulgimüügiga tegelnud, on maailm nõnda palju muutunud, et lihtsast ajanäitajast on saanud midagi enamat.
“Kellaaega saame tänapäeval teada igast
võimalikust kohast. Digitaalaeg saadab meid autodes,
ühissõidukites, teenindusasutustes, lõpuks arvuti ja
mobiiltelefoni ekraanil. Kui 14 aastat tagasi peeti kella ajanäitajaks,
siis täna on rõhuasetus muutunud. Käekell on aksessuaar,
staatusenäitaja,” jutustab Toivo Aalja, kellade
hulgimüügiga tegeleva Balti Kella ASi omanik. Tema hinnangul toimus
üleilmne murrang 2000. aastal, kui Baselisse, kellatootjate maailmamessile
ilmusid oma kelladega kõikvõimsad moemärgid. “Isegi
Goodyear esitles siis oma kella.”
Sealtpeale on kellaäris kaks suunda – osa kelli on nn sesoonkellad ehk disainaksessuaarid kuni paari tuhande kroonise hinnaga. Sellesse kategooriasse arvab Aalja ka üleilmsete moemärkide kellad. “Toodetud on need valdavalt Hiinas. Tähtis pole tehnoloogia, vaid disain.”
Kõrgem ja vastavalt kallim klass on see, kus valitsevad traditsioonilised kellatootjad. Selliste kellade hinnad algavad 10 000 kroonist ja tegu on juba kõrgtehnoloogia saavutustega.
Aalja naasis teisipäeva hommikul tänavuselt Baseli kellamessilt ja jutustab, et tänavune trend on kõikvõimalik kosmosetehnoloogia. “Kasutatakse materjale, mida on testitud kosmoses.
Näiteks, et kell peaks vastu ka 1000 meetri sügavusel vee all.” Rõhku pannakse ka mehhanismile. “Kuna kell on ikka eelkõige ajanäitaja, otsitakse võimalusi aega aina täpsemalt mõõta.”
Räägitakse, et umbes 2000. aasta juurest jookseb joon, kus maailmas hakkas plahvatuslikult kasvama luksustoodete müük. Aalja kommentaar: “Maailma majandus on tõesti heas kasvus ja lukskaupade müügile on kaasa aidanud eelkõige Venemaal ja Hiinas tekkinud nõudlus. Endiselt veavad seda trendi Jaapan, USA ning Araabia maad.”
Ja mis meil toimub?
“Meil nii hüppelist müügikasvu siis ei olnud, aga võin öelda, et 2006. aasta tõi võrreldes 2005. aastaga küll müügis 50protsendilise kasvu.” Balti Kella luksuskelladest läheb enim kaubaks Raymond Weili “lipulaev” Parsifal.
Teine müügihitt on sportlik Tango. “Tango kaldub natuke casual’i poole, sobib bisnisega, samas ka spordiga.” Tango hind on 14 000 krooni, Parsifalil vastavalt mudelile 20 000 kuni 35 000. Muidugi ei müüda neid kelli tükk tunnis, isegi üks päevas mitte. “Sellise müügitempoga on masskellad, Seiko kontsernil on selliseks Lorus, mille hind on 800–1300 krooni. Seda müüme tuhandete kaupa aastas, rääkimata veel odavamatest kelladest, mis meie portfellist välja jäävad.”
Muude aksessuaaride müügiedu kohta tõdeb Aalja rõõmuga, et neljateist aasta eest ainult Vene punakast kullast ehteid tunnistanud Eesti rikkale läheb nüüd peale ka iluasi, mis ei pruugigi olla valmistatud väärismetallist, vaid on lihtsalt väga ilus.
Sealtpeale on kellaäris kaks suunda – osa kelli on nn sesoonkellad ehk disainaksessuaarid kuni paari tuhande kroonise hinnaga. Sellesse kategooriasse arvab Aalja ka üleilmsete moemärkide kellad. “Toodetud on need valdavalt Hiinas. Tähtis pole tehnoloogia, vaid disain.”
Kõrgem ja vastavalt kallim klass on see, kus valitsevad traditsioonilised kellatootjad. Selliste kellade hinnad algavad 10 000 kroonist ja tegu on juba kõrgtehnoloogia saavutustega.
Aalja naasis teisipäeva hommikul tänavuselt Baseli kellamessilt ja jutustab, et tänavune trend on kõikvõimalik kosmosetehnoloogia. “Kasutatakse materjale, mida on testitud kosmoses.
Näiteks, et kell peaks vastu ka 1000 meetri sügavusel vee all.” Rõhku pannakse ka mehhanismile. “Kuna kell on ikka eelkõige ajanäitaja, otsitakse võimalusi aega aina täpsemalt mõõta.”
Räägitakse, et umbes 2000. aasta juurest jookseb joon, kus maailmas hakkas plahvatuslikult kasvama luksustoodete müük. Aalja kommentaar: “Maailma majandus on tõesti heas kasvus ja lukskaupade müügile on kaasa aidanud eelkõige Venemaal ja Hiinas tekkinud nõudlus. Endiselt veavad seda trendi Jaapan, USA ning Araabia maad.”
Ja mis meil toimub?
“Meil nii hüppelist müügikasvu siis ei olnud, aga võin öelda, et 2006. aasta tõi võrreldes 2005. aastaga küll müügis 50protsendilise kasvu.” Balti Kella luksuskelladest läheb enim kaubaks Raymond Weili “lipulaev” Parsifal.
Teine müügihitt on sportlik Tango. “Tango kaldub natuke casual’i poole, sobib bisnisega, samas ka spordiga.” Tango hind on 14 000 krooni, Parsifalil vastavalt mudelile 20 000 kuni 35 000. Muidugi ei müüda neid kelli tükk tunnis, isegi üks päevas mitte. “Sellise müügitempoga on masskellad, Seiko kontsernil on selliseks Lorus, mille hind on 800–1300 krooni. Seda müüme tuhandete kaupa aastas, rääkimata veel odavamatest kelladest, mis meie portfellist välja jäävad.”
Muude aksessuaaride müügiedu kohta tõdeb Aalja rõõmuga, et neljateist aasta eest ainult Vene punakast kullast ehteid tunnistanud Eesti rikkale läheb nüüd peale ka iluasi, mis ei pruugigi olla valmistatud väärismetallist, vaid on lihtsalt väga ilus.