Münchenis käib igal aastal koos kogu maailma julgeolekueliit: riigipead, valitsusjuhid, julgeoleku eest vastutavad ministrid, ÜRO ja NATO tipud. See on maailma olulisim foorum omal alal. Eesti sõbrast analüütik Edward Lucas on öelnud, et enamikku sealseid osalejaid tahab keegi kuskil tappa.

MUTTI ROKIB VÕIMSALT: Angela Merkel peab ebatavaliselt kirglikku kõnet 16. veebruaril Müncheni julgeolekukonverentsil.
„Kaelakaart annab teile võimaluse viibida maailma kõige tähtsamate inimeste seltskonnas ajal, kui nad arutavad kõige tõsisemaid probleeme,“ vahendas Lucase mulluseid muljeid ajaleht Lääne Elu.

Münchenis käiakse nuusutamas värskemat julgeolekutuult, seal pannakse diagnoos maailma ja Euroopa julgeolekuolukorrale.

Tänavune diagnoos oli keskmisest süngem ja konverents ise sellevõrra kindlasti kaalukam.

Veel mullu oli kõik business as usual. Palju räägiti Brexitist, uutest ohtudest ja tehnoloogiatest. Samas kinnitati, et Atlandi-üleste suhetega on kõik hästi. Kui väikesed naginad, mis tulenevad ennekõike president Donald Trumpi pehmelt öeldes omapärasest stiilist, kõrvale jätta, on suhete alused endised. USA oli kohale saatnud oma salongikõlblikud esindajad, kaitseminister Jim Mattise ja Trumpi rahvusliku julgeolekunõuniku H. R. McMasteri – „ainsad täiskasvanud Trumpi administratsioonis“. Nende suust kõlas konstruktiivne sõnum nõudlikule saalile piisavalt veenvalt.

Kuu hiljem säutsus Trump Twitteris, et MacMaster on vallandatud. Detsembris lahkus ametist väga tõsiselt Trumpi kritiseerinud Mattis. Sellist inimest, keda rahvusvaheline julgeolekukogukond tõsiselt võtaks, USA absoluutses tipus enam pole. Jäänud on vaid Trumpile kaasakarjujad.

Nagu New York Times pärast Münchenit kirjutas: vastasseis USA ja Euroopa vahel on nüüd avalik, tige ja konkreetne.

Seda näitas ka tänavune külm vastuvõtt asepresident Mike Pence’ile.

Kui oma sõnavõtu lõpetas aga Angela Merkel, tükkis aplaus kogu ürituse ajakava kallale. Paljud plaksutajad kargasid lausa püsti.

Väliselt oli Merkel nagu ikka. Mõni tölp moepolitseinik kindlasti leiaks, mille kallal nuriseda. Mittemidagiütlev jakk, nagu alati. Värv küll vahetub, aga lõige mitte kunagi. Seekord oli võitnud toon, mida võib vast tumeroosaks nimetada. Soeng? Nojah, nagu lugematutel kordadel varemgi, saaks pigem rääkida soengu puudumisest. Meik? Unustage ära!

Aga see ei huvitanud Bayerische Hofi hotelli saalis kedagi. Sest Merkel oli igas muus mõttes ebamerkellik.

Ta rääkis peast. See pole sugugi tavaline. Reeglina jääb Merkel suurtel avalikel ülesastumistel oma märkmete piiresse.

Ta oli julge ja terav. Seegi pole klassikaline Merkel. Üldjuhul on tema kõned ettevaatlikud, konstruktiivsed, konksuvabad.

Sõnavõtu peateemast, „multilateralismist“ on Merkel lugematutel puhkudel rääkinud ennegi. Täpselt nagu see liigpikk sõna paberil või ekraanil, on need jutud harilikult kandilised, tehnilised ja kiretud. Üks suuri küsimusi on alati olnud see, et kui Merkel näiliselt väldib kõike, mis võiks pisutki viidata karismale – näiteks kirglikkust, emotsioone, avalikku võitlusse viskumist, rahvamasside üleskütmist ja inspireerimist –, siis kuidas on ta saanud nautida saksa rahva erakordselt püsivat toetust. Millega ta nad ära võlus? Kuidas ta saavutab, et Euroopa Ülemkogus pöörduvad probleemide ilmnedes kõigi pilgud esimesena just tema poole?

Seekord oli kirg siiski olemas.

Tema energia ilmselgelt nakatas saalisistujaid. Kõigis ülevaadetes on peategelane just tema.

Ta rääkis kindlalt, žestikuleeris elavalt. Vaatamata jutu murelikule sisule oli ta heatujuline. Tegi oma valitsuste välispoliitiliste möödalaskmiste üle naljagi.

Paljude hindajate meelest oli see tema parim ülesastumine Münchenis.

Võib-olla ka viimane. Merkeli ajastu nii Saksamaal kui ka Euroopa Liidus on läbi saamas.

Kristlike demokraatide partei eesotsast taandus ta detsembris, tehes ruumi oma soosikule, Saarimaalt pärit ja Saksa meedias Mini-Merkeliks nimetatud Annegret Kramp-Karrenbauerile.

Paljud analüütikud tõlgendasid Merkeli lemmiku võitu kui kinnitust, et Merkel jätkab oma praeguse ametiaja lõpuni 2021. aastal. Veel rohkemad on aga seda meelt, et kui Kramp-Karrenbauerist üldse kunagi usutav liider peaks saama, peab see sündima kiiresti. Igavene teine valimistel esikohta ei saa.

Halastamatu poliitloogika ütleb lausa, et ennast iseseisva suurusena kehtestamiseks peaks Kramp-Karrenbauer ka Merkelist eemalduma, sooritama poliitilise ematapu. Taas pigem varem kui hiljem.

Nii või teisiti lõppeb üks etapp Euroopa ja Saksamaa ajaloos, millel on Angela Merkeli nägu.

Kaheksa aastat järjest on Merkel olnud ajakirja Forbes hinnangul maailma mõjukaim naine. Kokku on ta selle küsitava tabeli tipus olnud 13 korda. 2018. aasta mõjukate inimeste tabelis on ta neljas (Hiina presidendi Xi Jinpingi, Vladimir Putini ja Donald Trumpi järel).

Võimul on hind. Võid olla geniaalne strateeg, võid olla tõeline rahvamees või -naine, võid olla täielik tuulelipp – ikkagi tuleb langetada otsuseid. Tipptasemel väga palju otsuseid.

Iga otsus kulutab. Igal otsusel on mõju kellelegi ja see mõju pole kunagi ainult positiivne. Keegi jääb alati ilma, keegi tahtis midagi muud, kellelegi sai võib-olla midagi lubatud. Nii sööb iga viimane kui otsus võimulolija toetusbaasi, närib sammast, millel tema võim püsib.

Demokraatlikus ühiskonnas ühel hetkel see sammas enam ei kanna, aeg saab otsa ka parimatel.

Merkeli „parim enne“ on ilmselt läbi. Ta võitis küll pooleteise aasta eest taas Saksamaa valimised, aga valitsuse kokkupanek võttis aega kuid ja keegi pole selle sundabielu üle päriselt õnnelik.

Kõige paremini tajub ta seda ise. Õigupoolest ei pidanud ta viimati valimistel üldse kandideerimagi.

Oma kahtlusi oli ta väljendanud mitmetele usaldusalustele.

President Barack Obama viimane ametireis, kaheksa päeva pärast Trumpi võitu 2016. aasta presidendivalimistel, tõi ta Berliini. Merkel tunnistas tookord Obamale oma kõhklusi ning sedagi, et pärast Brexiti rahvahääletust ning Trumpi võitu tunneb ta vastumeelselt, et vist peaks veel kandideerima.

Kui alguses olid Obama ja Merkeli suhted neutraalsed, siis Obama ametiaja lõpuks muutusid need usalduslikeks.

Obama, kelle viimase ametiaasta üks kinnisideid oli Euroopa käekäik, kehutas emotsionaalsel õhtusöögil Merkelit kindlasti kandideerima. Tema silmis oli Merkelit just sel hetkel vaja, et Euroopat üldse koos ja ühtsena hoida.

See kolmetunnine õhtusöök oli kogu Obama ametiaja kõige pikem neljasilmajutt teise riigi juhiga.

Neli päeva hiljem teatas Merkel, et kandideerib uuesti.

Trumpi meeskonna (see ei kehti USA välisteenistuse ja suure osa Kongressi kohta) ja tema Euroopa liitlaste suhted on Trumpi ametissesaamisest pidevalt halvenenud. Selle taga on tuhat tegurit, aga näiteks Merkeli ja Trumpi tegutsemisstiil ei saaks olla erinevamad.

Merkel on doktorikraadiga kvantkeemik ehk läbi ja lõhki reaalteadlane. Alati faktitäpne, ülipõhjalik. Otsuseid teeb ta ratsionaalsete argumentide põhjal, on võimeline neid lõputult analüüsima ja uusi aspekte arvesse võtma. Samuti selgitama ja põhjendama.

Trump on tõsielutelevisiooni staar, kes ei süvene millessegi. Hinnang näib lahmiv, aga seda on kinnitanud kümned tema ametiajal ilmunud raamatud ja artiklid, sealhulgas tema enda (endiste) kaasvõitlejate kirjutatud.

Merkel on paljusid teemasid püüdnud Trumpile seletada: et Lähis-Ida reaalsus on tunduvalt keerulisem, kui Trumpile näib, et Saksa-USA kaubandussuhted ei ole nii primitiivsed, kui Trump neid kujutab, et Euroopa julgeolekupoliitikal on ajalooline taust.

Nagu öeldakse: hane selga vesi.

Kui Prantsuse president ­Emmanuel Macron või Jaapani peaminister Shinzo Abe samasugustele takistustele põrkasid, hakkasid nad mängima teistsugust mängu: püüdsid kõditada Trumpi ego teda avalikult ülistades, korraldades tema meeleheaks sõjaväeparaade või mängides temaga golfi.

See ei ole Merkeli stiil. Ta ei meelita kedagi, ei teeskle, vaid suhtleb argumentide ja faktide keeles.

Merkeli saamine ühe Euroopa ajastu – nimetame seda siis Euroopa ootuspärasuse, ennustatavuse või ühtsuse ajastuks – esindusnäoks on mitmes mõttes ebaloogiline. Tema taustas pole just palju sellist, mis ennustanuks tipputõusu.

Ta on esiteks kasvanud Ida-Saksamaal. Sealt pole liidukantslereid varem tulnud. Tema parteis, Kristlik-Demokraatlikus Liidus (CDU) domineerivad läänesakslased.

Teiseks on ta pastori tütar, aga protestant. CDU on aga alati olnud katoliiklaste kontrolli all.

Kolmandaks on ta naine väga maskuliinses parteis. Kui ta oli partei eelmise esimehe Helmut Kohli valitsuses lahjematel ministrikohtadel, kutsus Kohl teda patroneerivalt mein Mädchen (minu tüdruk või plika – EE).

Neljandaks on ta teadlasetüüp ning alati tasakaalukas. Poliitikas on nendest omadustest kindlasti kasu, aga harilikult ei tõusta nende toel pjedestaali kõrgeimale astmele.

Järelikult peavad Merkelil olema ka küünised. Ta stiil on kannatlikult oodata, varitseda hetke. Kui see käes, võib ta tegutseda väga otsustavalt ja üllatada kõiki.

Partei etteotsa saamine oli just selline juhtum. Kui CDU 1998. aastal võimu kaotas, sai Merkelist partei peasekretär. Tema mentor ja partei auesimees Helmut Kohl sattus peagi suurde rahastamisskandaali ning just Merkel nõudis oma avaliku kirjaga Kohli poliitikast taandumist. Skandaali käigus õnnestus tal Kohl ja partei esimees Wolfgang Schäuble teineteise vastu välja mängida ning ainsa rahaskandaalist määrimata kandidaadina ise pildile vupsata.

Oma poliitilisi vastaseid on ta aastaid suutnud kontrolli all hoida ja üle mängida.

See kõik on jutt stiilist. Mida Merkeli aeg sisuliselt tähendas Euroopale või Eestile, on terav maailmavaateline vaidlus, mida peetakse Facebooki solgitorust kuni maailma tipp­ajakirjadeni.

Ent stiil ja sisu on Merkeli puhul lahutamatud.
„NÄE, TÄDI ANSIP!“ Taavi Rõivase 4aastane tütar hüüdis niimoodi, kui televiisoris Angela Merkelit nägi, sest Andrus Ansipit näidati tihti koos Merkeliga. Kui Rõivas hiljem seda Merkelile rääkis, siis Merkel naeris laginal.

On täpselt kolm eestlast, kes Merkelit hästi tunnevad. Ja Angela Merkel tunneb hästi vaid neid kolme eestlast. Keegi teine pole Merkelile nii lähedale saanud. Nad on näinud teda töötamas, nad on veetnud temaga hetki omavahel, nad on veetnud pikki tunde suure läbirääkimislaua taga ja näinud, millel põhineb Merkeli autoriteet.

Need on kolm viimast Eesti peaministrit.

Otsekui ühest suust ütlevad nad, et Angela Merkel on olnud Eestile suurepärane Euroopa Liidu peamotorist.

Andrus Ansip: „Mina ütleksin, et kontrast pärast Gerhard Schröderit oli muljetavaldav. Tuli inimene, kelle jaoks Eesti on täiesti iseseisev riik, võrdne kõigi teiste Euroopa Liidu riikidega. Mitte kunagi mitte ühestki Angela keharakust ei paistnud välja vahetegemist suuremate ja väiksemate vahel. Mitte kunagi!“

Taavi Rõivas: „Angela Merkeli juures on Eesti seisukohast kõige olulisem see, et ta on esmajoones eurooplane. Tema eurooplaseks olemine väljendub suures vastutustundes Euroopa tuleviku üle. Ta on väga sageli seadnud Euroopa huvid ettepoole oma kitsastest rahvuslikest huvidest.“

Jüri Ratas: „Talle on tema lapse- ja nooruspõlv Ida-Saksamaal andnud väga palju mõistmist kõiges selles, mis puudutab Ida-Euroopat, Balti riike ning Eestit. Ta mõistab, mida tähendavad müürid ja mida tähendavad lõhed.“

Mõne lause Merkeli rolli kohta Euroopa ülemkogus võiks peaministrid öelda ka sünkroonis nagu onu Heinod „Tujurikkuja“ sketšis.

Näiteks midagi sellist: „Ta on hästi tasakaalukas, ta on kompromissi otsiv (domineerib Ratase hääl), mittetüüpilise sakslasena on ta väga hea kompromisside leidja ja sõlmija (Ansip). Kui mingites kriitilistes küsimustes on vaja lahendus leida, koondub see lahenduse leidmine ümber Merkeli (Rõivas). Kindlasti on ta liider (Ratas ja Ansip). Ta on vaieldamatult praeguse Euroopa poliitikas kõige tugevam autoriteet (Rõivas).“

Võrreldes peaministrite kirjeldusi Euroopa kriitilisemate küsimuste lahendamisest, saab selgeks, et nad on töötanud ühe ja sama Merkeliga.
LAPSEPÕLVELOOD: Sõjaväeline ja auavaldustega vastuvõtt värskele peaministrile Jüri Ratasele. Angela Merkel rääkis Ratasele oma lapsepõlvest Ida-Saksamaal.

Märksõnad korduvad: stabiilsus, usaldusväärsus, ratsionaalsus, põhjalikkus, tähelepanelikkus, rahulikkus, konstruktiivsus, õiglus, süvenemisvõime, meeletu töövõime.

Sellele lisandub ka väga isiklik ja vahetu suhtlusstiil.

Andrus Ansip läks esimesele kohtumisele Angela Merkeliga kartuses, et sõidab kohale ilmaasjata. Juhtus nii, et samal päeval, kui kohtumine kokku oli lepitud, sõlmis Merkel oma esimese suure koalitsiooni (CDU ja sotsiaaldemokraadid) valitsusleppe.

„Loomulikult ma olin valmis selleks, et kohtumine tühistatakse. Sel päeval on sada asja, millega tegeleda peale ühe Eesti peaministri,“ räägib Ansip. „Aga siis helistas Merkel ja ütles, et kõigepealt allkirjastame koalitsioonilepingu, siis tuleb väike pressikonverents, lõunasöök uute partneritega ja siis mul on aeg sinuga kohtumiseks.“

„See esimene kohtumine oli nii vahetu, et tekkis usaldussuhe ka kõigi hilisemate kohtumiste jaoks.“

Üks kohtumine teeb Ansipi veel tänagi silmanähtavalt härdaks.

„Peaministritel pole seda, et kohtutaks abikaasadega. Aga paaril korral seda siiski juhtus. Võib-olla oli Merkel minu abikaasat ühe korra või paar korda üldse näinud, kui ühel järjekordsel kohtumisel rõõmsalt tervitas: „Tere, Anu!““

Küsin Jüri Rataselt, kas neljanda lapse puhul Merkel talle õnne soovis. Soovis. Mis puhul veel?

„Mul tuleb hoopis meelde, et kui olin Lõuna-Koreas taliolümpial ja Saksa laskesuusataja Laura Dahlmeier võitis kulla, siis õnnitlesin mina hoopis teda,“ meenutab Ratas.

Taavi Rõivas toob heade isiklike suhete näiteks kohtumise Kõltsu mõisas, kui Merkel oli Eestis kahepäevasel visiidil. Merkeli palvel toimus privaatne õhtusöök, et saaks väga väikeses ringis täiesti vabalt võtta ja rahulikult rääkida.

„Me rääkisime absoluutselt kõigest, see oli väga isiklik ja väga tore kohtumine,“ ütleb Rõivas.

Kohal viibinud valitsuse Euroopa Liidu asjade direktor Klen Jäärats kinnitab samuti: „See oli erakordselt vahetu. Ametliku laua taga oleme ju palju kordi kohtunud. Ikka saab nalja, saab toredat pilti. Aga Kõltsu oli suur samm edasi.“

Kõik peaministrid rõhutavad, et tegu pole tühja tähelepanuga. On palju olukordi, kus just Merkel on Eesti huvide eest seisnud ja ajanud meie asja.

Ansipi tänuvõlg algab pronksiöö ajast, kui Merkel Euroopa Liidu eesistujana Putiniga suheldes selgelt Eesti positsiooni esindas.

Edasi meenutab Ansip euro tulekut, kui majanduskriisi harjal ei tahtnud mõned riigijuhid euroala laienemisest kuuldagi.

Ansip: „Angela Merkel ütles väga selgelt välja: eurotsooniga liitumine on kriteeriumide täitmise küsimus. See ei ole lobitöö küsimus. Kui kandidaatriik täidab kõik kriteeriumid, on ta eurotsooni teretulnud. Kui ei täida, tuleb pingutada rohkem.“ Teised liidrid kasutasid pärast sedasama sõnastust. Kõik olid ühel meelel!
SAKSLASI KOOLITAMAS: Merkeli isiklikul palvel käis Taavi Rõivas esimese välismaalasena Saksa valitsuse kabinetiistungil rääkimas Eesti digiedust. Taavi Rõivasel oli kolmest Eesti peaministrist parim isiklik läbisaamine Merkeliga, kinnitas Ekspressile üks Eesti välispoliitika tipp.

Taavi Rõivas toob hulga näiteid, millest olulisim on liitlaste kohalolek pärast Ukraina sõja puhkemist: „Merkel on alati hinnanud seda, et oleme rääkinud ilma ilustamata. Võib-olla oli see minu poolt oluliselt vähem diplomaatiline, kui võinuks olla, aga ma ütlesin väga konkreetselt: kuulge, sõbrad, meil on seda vaja!“ Liitlaste üksused saabusidki ning Saksamaa oli väga huvitatud just Eestisse tulemisest, brittidega läks lausa väikeseks võidujooksuks.

Ratas rõhutab Merkeli isiklikku tuge, kui Eesti soovis Tallinnas korraldada digitippkohtumist.

Kas Eesti on olnud Merkeli unistuste maa ja meie peaministrid erilised lemmiklapsed? Kõik nad kinnitavad taas nagu ühest suust: ei, see ei ole nii. Merkelil on igaühega isiklikud asjad ajada, ühised teemad, millega tegeletakse.

Ta jätab meelde kõik liitlaste väikesed mured ja püüab neid võimalusel toetada.

eaduspära on selge: Merkel on Euroopa tasandil kõige paremini kehastanud multilateralismi – koostööd kõigi riikide ja võimukeskuste vahel, ühist lahenduste ja kompromisside otsimist, lõputut läbirääkimist. See on tema pärandi keskne ja määratlev tunnus.

Selle osa on olnud väärtuspõhisus, reeglitega kauplemisest keeldumine. „Demokraatia, inimõigused – Angela Merkeli puhul nende osas silma kinni ei pigistata,“ ütleb Ansip.

Sellest on tulenenud Merkeli autoriteet, tema erakordne stabiilsus.

Ta on olnud võtmeosaline Euroopa koostöö hoidmisel ja juhtimisel läbi väga erinevate kriiside.

See on toimunud pragmaatiliselt, rahulikult, malbelt, vahel talle omase huumoriga. Otsused on sündinud viimasel hetkel ehk siis, kui teisiti enam ei saa, või siis, kui avalikkus on oma arvamuse välja kujundanud.

Tema lemmikväljendid on „samm­haaval“ ja „alternatiivi pole“.

Suurtest visioonidest Merkeli puhul rääkida ei saa. Küll aga saab rääkida mõnest Merkeli märgilisest otsusest, millest on saanud tema pärandi lahutamatu osa ning mis on toonud talle kaela tugeva ja kohati ka õigustatud kriitikarahe.

EINE ANGENEHME ÜBERRASCHUNG! Merkeli rõõm oli suur, kui kohtas Kõltsu mõisa intiimsel õhtusöögil oma vana tuttavat, Saksa tippkokka Matthias Dieterit.
Märgilisim neist on muidugi 2015. aastal kuulutamine, et kõik Süüria pagulased on Saksamaal teretulnud. Ehkki tal oli sel hetkel selge avalikkuse toetus, lausa ootus, muutus avalik arvamus väga kiiresti, kui praktilised probleemid kohale jõudsid. Edasi on Merkel tegelenud selle tulekahju kustutamisega ning pidanud silmitsi seisma paremäärmusluse esiletõusuga kogu Euroopas.

See oli mitmes mõttes ebamerkellik samm, julge ja jõuline, ning on toonud kaasa palju probleeme.

Teine samalaadne on Merkeli otsus loobuda Saksamaal tuumaenergia kasutamisest ja minna üle taastuvenergiaallikatele. Kuna Merkel on olnud ka keskkonnaminister, pole selleski sammus midagi ootamatut. Pärast Fukushima tuumajaama katastroofi oli sellekski ilmne avalik ootus.

Paraku kasutab Saksamaa nüüd varasemast hoopis rohkem sütt ja Vene päritolu gaasi, mille üheks meile soovimatuks kõrvaltoimeks on ka vajadus põlatud Nord Stream 2 gaasijuhtme järele.

Müncheni julgeolekukonverentsil kaitseski Merkel kirglikult rahvusvahelist reeglitel ja ühistel väärtustel põhinevat koostööd, avatust ja konstruktiivsust, probleemide põhjalikku läbianalüüsimist ja vaevarikast selliste lahenduste leidmist, mis kõigile osapooltele võidu tooks.

Ehk seda maailma, mille olemasolu ta ise oma karjääriga on tõestanud ja Euroopa Liidus kehastanud.

Selle pärandi kaitsel Merkel oligi Münchenis nii ebaendalikult kirglik.

Kui lugeda välisminister Sven Mikseri möödunud nädalal peetud kõnet Eesti välispoliitikast, siis „Eesti huvid lähtuvad meie väärtustest ning on kõige paremini kaitstud liberaalsetel väärtustel ja reeglitel põhinevas koostöös“.

Paraku pole Merkel igavene.

Ja Müncheni konverentsi leitmotiiv oli, et kui liberaalsed demokraatiad end kokku ei võta, pole ka see väärtustel ja reeglitel põhinev koostöö paraku igavene.