Ajusurmadest, erinevatest

Probleemid ameeriklastega pole tingitud mitte „stabiilsest geniaalsusest“, vaid nende suunatusest väljapoole Euroopat. Prantsusmaa otsib lahendust.

Prantsuse režissöör Régis ­Wargnier kinkis 1995. aastal filmisõpradele ning ajaloohuvilistele mängufilmi „Une femme française“, mis võtab kokku Prantsusmaa ajaloo eelmise sajandi 40.–60. aastatel ühe prantsuse naise saatuse kaudu. Jeanne’i mees Louis on ohvitser, kes peab läbi tegema oma maa kõik sõjalised lüüasaamised ning võidud (ja naine saagu oma eluga ise hakkama, sel ajal kui mees on sõjas, vangilaagrites, koloniaal­ekspeditsioonidel).

Minu jaoks oli üks hingekriipivamaid stseene hetk, kui Louis marsib 1945. aasta suvel oma ­sõdurite eesotsas Berliini tänaval. Mehed näitavad füüsilise kohalolekuga, et Prantsusmaa sai nii Saksamaal kui ka Berliinis oma okupatsioonitsoonid. Üks saksa vanahärra seisab purustatud maja kivihunnikul, vaatab marsisammu raiuvaid prantsuse sõdureid ja viibutab jõuetus raevus rusikat, karjudes midagi sellist nagu „teil pole mingit õigust siin niimoodi marssida, teie seda sõda ei võitnud!“.

See saksakeelne hüüatus võtab lühidalt kokku sõjajärgse Kesk-Euroopa korralduse ühe mõistatusliku küsimuse – miks anti prantslastele oma okupatsioonitsoonid nii Saksamaal kui Austrias? Alul polnud ei ameeriklastel ega brittidel seda kavatsust, Stalinist rääkimata. Sest – jumal paraku – prantslased tõesti seda sõda ei võitnud.

Üldiselt arvatakse, et prantslaste kampavõtmist nõudsid lõpuks inglased, kes analüüsisid erinevaid sõjajärgse geopoliitika stsenaariume ning jõudsid järeldusele, et USA edasine seotus Euroopaga ei ole sugugi raudkindel. Ameeriklased pakivad ühel päeval oma kohvrid, kaovad ­ookeani taha ja siis on inglased üksinda silmitsi okupeeritud sakslastega ning Elbe taga sisse kaevunud venelastega.

Ei, saadi Londonis aru, seda me ei taha, las prantslased olla meie kõrval.

Ja nii läkski.

Prantslased kunagist alandust ei unustanud.