Alar Kolk : Sõjatööstuseta poleks internetti ega digifotosid
1898. aastal avaldas ulmekirjanikuks peetud Herbert George Wells raamatu “Maailmade sõda” (War of the Worlds), milles fantaseeris kosmoses kihutavatest masinatest, keemiarelvadest ja laserkiirtest, millega maa ja taeva vaenlased teineteisega madistavad. Aga tollal tegid sõjatööstuses revolutsiooni hoopis raudtee ja põllumajandus, mis lubasid väikesel hulgal inimestel toita suurt armeed ning liigutada rasket tehnikat tuhandete kilomeetrite taha. Järgmised avastused viisid siiski samm-sammult Wellsi fantaasiate tõeks saamise poole.
20. sajandi viiekümnendatel unistati lõbusõidumasinatest, mis inimesi planeetide vahel sõidutavad, kiirlennukitest, mis paari tunniga New Yorgist Tokyosse viivad, ning suurtest tuumajaamadest, mis kõikjal elektri hinna väga madalaks muudavad. Aga personaalarvuteid ega globaalset soojenemist ette ei nähtud. Järelikult ei vii üks avastus kohe suuremate tehnoloogiliste uuendusteni, sageli on seal vahepeal midagi, mida me ei oska ettegi kujutada.
Tänapäeval saavad paljud keerulised ja teadusmahukad leiutised endiselt alguse suurte ja ambitsioonikate laboratooriumide aastatepikkusest tööst. Militaaria ja kosmose vallutamine on pikka aega olnud maailmas ühed enimrahastatud valdkonnad. Seetõttu pole ime, et suur osa tänapäevaseid tehnoloogilisi “pisiimesid”, mida märkamatult poest ostame või arsti juures kohtame, pärineb just nendest valdkondadest.
Küsimusele, millised põhjapanevad ja elu edasi viivad avastused on tulnud meie igapäevaellu eilsetest militaar- ja kosmosetehnoloogiatest, on lihtsam vastata, kirjeldades, mis sealt pole tulnud. Interneti eellane ARPANET sai hoo sisse just pärast Nõukogude Liidu poolt Sputniku lansseerimist, mil USA valitsuse vastumeetmena loodi organisatsioon nimega DARPA (Defense Advanced Research Projects Agency). ARPANET võimaldas kiiret infovahetust sõjaväe, luureasutuste ja akadeemilise kaadri vahel.
Reaktiivmootoritega reisilennukiteni poleks jõutud, kui hiinlased poleks juba 11. sajandil ilutulestikku lasknud, kui sarnaseid tehnoloogiaid poleks varem rakendatud relvatehnikas ning kui sakslased ega jaapanlased poleks Teise maailmasõja ajal näinud vaeva, et luua lennukitele propellerite asemel märksa stabiilsemad ja tugevamad reaktiivmootorid.
Tänapäevased autode navigatsioonisüsteemid toetuvad satelliitidele, mis on orbiidile saadetud tegelikult laevade ja rakettide juhtimiseks. Boeing 747 ülestõstetud kokpit oli esialgu valmistatud sõjaväe transpordilennuki tarvis. Esimeste arvutite ülesanne oli aga tuumaplahvatuste simuleerimine ja koodide lahtimuukimine.
Ka kosmoseprogrammide kasutegureid meile kõigile on lugematul arvul. Ainuüksi patente on NASA-le USAs välja antud üle 6000. Arvestades mitmesuguseid nendest tulnud rakendusi, võime rääkida ilmselt sadadest tuhandetest toodetest. Näiteks digitaalse fotonduse kontseptsioon loodi NASA inseneride poolt juba 10-15 aastat enne seda, kui Kodak 1975. aastal esimese digifotoaparaadiga välja tuli. NASA-le võlgneme ka oma mobiiltelefonide kaamerad — sealsed insenerid otsisid järjepidevalt uusi moodusi üha väiksemate kaamerate tegemiseks.
Tulekahju eest hoiatavad suitsuandurid sai 1970ndatel loodud esmalt astronautide tarvis. NASA on edasi arendanud veefiltreid, et hoida kosmosereisijatest eemal bakterid ja säilitada võimalikult pikka aega puhast vett. Ta on välja töötanud temperatuuri mõjul värvi vahetavaid või ekstreemse kuuma ja külma eest kaitsvaid rõivaid ning UV-kaitsega päikseprillid. Satelliitsidest on alguse saanud distantsilt suhtlemine ja kas või Google Maps. Läbipaistvad breketid tulid aga NASA soovist luua infrapunaantennidele kiht, mis kaitseks neid kuumusele reageerivate jälgimisseadmete eest.
Kui siia lisada veel kvaliteetne rinnapiimaasendaja ja muud toitained, mis on poodidesse jõudnud kosmonautide toitumismure lahendamise tulemusel, mõistame, et kosmoseinnovatsiooni jagub igasse eluvaldkonda.
Kuid on ka vastupidiseid ja isegi üllatavaid näiteid, kuidas tsiviilelus masstarbimisse jõudnud tooted on oma mugavuse, praktilisuse ja soodsa hinna tõttu leidnud kasutamist sõjaväes. Näiteks USA õhujõud tellisid mõni aasta tagasi mitu tuhat PlayStation 3 mängukonsooli, mida kasutatakse platvormina uute Linuxiga superarvutite valmistamiseks. PlayStation 3 pidi nimelt arvutite hinna senisest kümme korda soodsamaks muutma. Sama trendi illustreerivad ka Iraagis ja Afganistanis teenivatele sõduritele jagatud iPhone’id, milles oli tõlketarkvara ja kuulide lennutrajektoori hindaja. Võimsaid mikrokiipe, mis aitavad tavaelus koduarvutitel graafikat jooksutada, kasutatakse kaitsetööstuses mitmesugusteks simulatsioonideks.
Mida peaksime ootama militaar- ja kosmosetehnoloogialt tulevikus? Näiteks seni astronautidel kasutatud apraat, mis võimaldab arstil hinnata silmade järgi patsiendi tervist, võetakse ilmselt kasutusele ka maa peal — igas külas või lausa igas kodus.
Üks minu lemmikutest on firma Konarka arendatav leiutis: nanotehnoloogial baseeruvad kerged ja kaasaskantavad päikesepaneelid, millega saab elektrit oluliselt kokku hoida ja mille arendusse on kaasatud ka sõjavägi. Sõjaväelased on huvitatud, et nende sülearvuti või iPhone’i aku kõrbetormis ootamatult tühjaks ei saaks. Konarka viimaseid arendusi on aga hoopis päikesepaneelist katuseluugid autodele — ja need on juba reaalselt olemas.
Tehnoloogia edasist arengut tundub robotite, laserite ja muu sarnase võidukäigu taustal olevat kerge ennustada. Aga iga areng on kinni ülesandepüstitustes: mida enam julgeid ja praktilisi ideid, seda enam militaartehnoloogiat tavaelus.
