Albani missioon: kindlustada tagalat, kui sõbrad nuusivad eesliinil
Juulikuus sõitsid viis Eesti meest - demineerijat - ja kolm pommikoera Päästeameti lähetusel Afganistani. USA valitsuse kutsel võtavad nad kuni oktoobrikuuni osa operatsioonist “Kestev Vabadus”.
Ida-Virumaal ootab vanemveebel Heiki Vildet koju abikaasa Margarita, kes peab mehega sama ametit – otsib pommikoera abiga lõhkekehi.
Margarita ja Heiki Vilde majapidamises haugub terve rodu koeri, neist kolm, labradorid Sammi, Alban ja Chein on pommikoerad.
Kollakaspunane Sammi ja valge Chein sõitsid Afganistani, must Alban pidi aga jääma koju Ida-Virumaale, sest ega pommiähvardused Eestist kuhugi kadunud pole.
Kui Ekspress Kohtla-Järvel asuva väeosa aia taha jõuab, kihutab sealt sireeni huilates välja sõjaväeauto.
Demineerijad ja pommikoer Alban sõidavad kontrollima kahtlast kohvrit.
Tund aega hiljem toetab laigulises mundris kapral Margarita Vilde selja vastu puuposti koerte harjutusväljakul. Nüüd on tal aega rääkida. Ainult Afganistanist kapral Vilde palju rääkida ei saa, sest kõiki on hoiatatud – Talibani luureagendid on mööda maailma laiali.
Must kuueaastane labrador Alban ületab vabatahtlikult mõned takistused harjutusväljakul ja räntsatab siis perenaise kõrvale.
Alban ajab parajasti karva ja tema silmad ütlevad, et talle meeldib, kui teda kukla tagant kratsida.
Mis kohvris oli?
Kohver osutus tühjaks.
Kui demineerija sellise kahtlase kohvri lahti teeb, kas olete koeraga juures või lähete kaugemale?
Seisame juures, sest kui koer valetas, siis lendame koos õhku. Kui mees julgeb kohvri lahti teha, julgen mina ta kõrval seista.
Muidugi kui minul tekib vähimgi kahtlus, siis me niimoodi ei toimi. Ka see, et koer pommi ei leidnud, ei tähenda sajaprotsendiliselt, et pommi pole. Koeral võib näiteks kõht või hammas valutada.
Õnneks on nüüd nende pommiähvardustega päris rahulik (Ptüi-ptüi-ptüi! Margarita Vilde sülitab kolm korda üle vasaku õla.) Koolides on ka see mood vähemaks jäänud.
Kas demineerijad soovivad missioonile mines teineteisele midagi?
Soovivad küll, aga seda ei tohi kirja panna (Kapral Vilde sosistab: “Killud p….”).
Kas teie soovisite abikaasale seda, kui ta ära sõitis?
Mina ei soovinud, olin nutma puhkemas.
Miks te Afganistani kaasa ei sõitnud?
Muidugi oleksin ma läinud, kui mind oleks lastud. Aga keegi peab ju Eestis ka tööd tegema.
Poiss (Heiki ja Margarita noorem poeg, 14aastane Raimond) ütles: tead, kui järgmine missioon tuleb, võiksid ise minna, siis saame meie papsiga kodus olla.
Poiss lohutab mind. Kui mina ohkan ja norutan, siis poiss ütleb, ah, mis sa pabistad. Ega see ohkimine aita.
Kui Heiki Afganistani läks, siis alguses lugesin nädalaid. Esimene, teine, kolmas nädal. Kuni neljanda nädalani lugesin, siis jätsin järele.
Kas Alban igatseb ka Sammi ja Cheini seltsi?
Hirmsasti. Need kolm koera on alati harjunud koos olema. Kui Sammi ja Chein soojale maale läksid, siis järgmisel päeval näris Alban väeosas oma aia traatvõrgu päris katki ja ronis autosse, millega me väljasõitudel käime. Ju ta arvas, et teised koerad on seal.
Ja siis ei saanudki teda enam üksi jätta, hakkas kohe nutma. Nüüd elab toas, magab vanas tugitoolis.
Kuidas te Albanit lohutate?
Võtan tal kaela ümbert kinni.
Mis siis juhtub kui Sammi ja Chein koju naasevad?
Kindlasti need kolm isast ütlevad üksteisele midagi. Nad urisevad üksteise peale. Afganistanis käinute olek on selline, et meie käisime tööl kaasas, ja mis sina, Alban, üldse endast kujutad.
Aga see urisemine kestab ainult natuke aega.
Kuidas te abikaasaga sidet peate?
E-maili teel. Paar korda oleme saanud helistada.
Mida abikaasa kirjutab?
Kirjutab, et seal on kõik korras. Mina vastu, et kodus on ka kõik korras. Tema küsib, et kas rohi on ikka roheline. Mina vastan, et peaks ära värvima, siis oleks roheline, nii kuiv on.
Kuidas Eesti meestel ja koertel Afganistanis läheb?
Nad ei tööta miiniväljadel, vaid turvavad suurt lennuväebaasi. Kontrollivad transporti, autosid, lennukeid.
Abikaasa kirjutab, et seal on hirmsad tolmutormid, aga, et muidu on päris rahulik, et pole nii ärev olukord. Aga kui seal ka ärev oleks, kas nad kirjutaksid sellest?!
Siis kirjutab ta veel, et ameeriklased kontrollisid koerte töövõimet ja on nende koertega päris rahul. Õieti lausa vaimustatud, eriti Chein pidi olema väga edasipüüdlik, kõikide lemmik. Ameeriklased, suure maa inimesed, pidid imestama, et väikeses Eestis on nii heade oskustega inimesed ja koerad.
Sammil on muidugi raskem, vanuse pärast (Sammi on seitsmeaastane veteran-pommikoer). Sammi väsib. See töö vanutab koerad ära. Ükskord pidi vist Türgi president Eestisse tulema, siis otsisime Sammiga hommikust õhtuni väga paljudel Tallinna objektidel, õhtuks jooksis koeral ninast vett.
Mina ei tahaks küll koera nahas olla, kui koer lõhkeainet otsib. Lõhkeaine võib peidetud olla ükskõik kuhu – kirjutuslaua kolmandasse sahtlisse.
Koer peab selle leidma, ta peab julgema otsustada, et ta näitab inimesele just selle koha.
Eelmine kord olid eestlastest sõjaväelased Afganistanis Nõukogude armee koosseisus, võitlesid modžaheedidega. Kas see sõda teid ka kuidagi puudutas?
Afganistani sõda käis, kui minu esimene hundikoer Krahv jäi auto alla. Arstid tegid koerale kaks operatsiooni, kandsin Krahvi kaks nädalat süles, siis ta paranes. Hakkasin koera otsast peale õpetama. Tegime kogu treeningkursuse läbi, vaid meeter kaheksakümne kõrgust planku ei suutnud koer alguses hüpata, lõpuks sai sellest ka üle.
Siis koerteklubi instruktor pakkus, et anna oma koer Afganistani saatmiseks, et ta ei ela sul niikuinii kaua. Instruktor lubas, et kingib mulle superhea, tõutunnistusega koera asemele. Krahv oli puhast verd, aga tõutunnistust tal polnud.
Koertele seoti Afganistanis lõhkeaine külge ja saadeti tanki alla.
Mina oma koera selleks ei andnud.
Miks?
Ma ei raatsinud. Kuigi pakkumine oli meelitav. Sel ajal olid tõukoerad nii kallid, et ma mõtlesin, et ei saa eluski tõutunnistusega koera. Krahv aga ei läinud Afganistani ja elas 11aastaseks.
Kuidas koerad lõhkeaine ära tunnevad?
Nad tunnevad ära põhilise komponendi, aine, mis kutsub esile plahvatuse. Piisab väga väikesest kogusest.
Otsisime kord läbi koolimaja, millele oli tehtud pommiähvardus. Koer läks õpetaja laua juurde. Seal oli mürsukestast pliiatsihoidja, selle näitas ta ära.
Miinikoerad vajavad väikest lisatreeningut. Peidetakse maa sisse vanu lõhkekehasid, rohi lastakse pealt kinni kasvada, ja koerad siis otsivad.
Pommikoera väljaõpetamine võtab aega, see käib läbi mängu ja targa treeningu. Kui oma koeri õpetasime, ei leidunud meie kodus kohta, kuhu polnuks lõhkeainet peidetud.
Pommiotsimise töö pole koerale huvitav. Koerale on lõhkeaine lõhn halb ja vastik, koer teeb sada vigurit, et selle nuusutamisest pääseda. Kõik muud lõhnad on koerale palju põnevamad.
Tahtsin tunda, mida tunneb koer, tõmbasin seda lõhna endale ninna, pärast nina kipitas pool päeva.
Mida koer teeb, kui ta pommi leiab? Käpaga ta seda kraapida vist ei tohi?
Mitte midagi ei tee, haukuma ka ei hakka, sest väljamaal on juba sellised pommid, mis reageerivad akustikale.
Miks sobivad just labradorid pommikoerteks?
Labrador ei ole sõjakas, on väga sõbralik, tagasihoidlik ja paindlik.
Näiteks hundikoeral peab iseloomu murdma.
Mul on olnud kolm hundikoera, need kõik on äikest kartnud. Krahv tahtis müristamise ajal vanni alla minna, aga ei mahtunud, siis ronis vanni.
Nagu pole ükski inimene igal erialal uskumatult hea, nii on ka koertega. Ka labradoride seast tuleb pommikoera valida.
Mida tegid demineerijad Heiki ja Margarita Vilde läinud aasta 11. septembril?
Pidasime poja sünnipäeva, sõbrad olid külas. Lapsed õues tantsisid ja mängisid koertega. Sellest, mis juhtus, saime teada alles hiljem.
See oli jubedus ja õudus, mis inimesed 11. septembril pidid tundma. Ehk tuleb seekord 11. september pisut rahulikum.
Aga ärevaks teeb küll, et mis need terroristid seal välja mõtlevad.
Inimesed on väga leidlikud igasugused rumalusi välja mõtlema, näiteks koerad selliste asjade peale ei tule.
Millal maailm nendest pommidest ja pommiähvardustest rahu saab?
Sellist aega vist ei saabugi. Meil on sõjaaegsed lõhkekehad, Vene sõjaväest jäänud lõhkekehad.
Mida te siis teeksite, kui pommiähvardused lõpevad?
Õpetaksin päästekoeri, kes otsivad kadunud inimesi. Inimeste otsimisel saavad koerad olla veel suuremaks abiks kui pommide otsimisel.
Kas olete palunud abikaasal endale midagi tuua?
Sellest on mulle küll, kui kahejalgsed ja neljajalgsed koju tulevad.
Kui teil Afganistaniga telefoniühendus on olnud, kas koerad on ka siis rääkinud?
Jah, mees ütles, et las koer teeb häält. Simba, emane bullterjer, kes meie jalgade juures magab, haukus siis torru.
TEINETEISESSE KIINDUNUD: Jõhvi Üksiku Päästekompanii kapral Margarita Vilde ja pommikoer Alban otsiksid parema meelega kadunud inimesi kui lõhkemata pomme.
Pommikoer Alban turvas Eurovisiooni
Alban on otsinud pommi Stockmannist, Radissonist, Virust ja Toomkirikust.
Alban on üpris hea töökoer, aga hirmus sehkendaja.
Alban teenib 25 krooni päevas, selle eest ostab perenaine talle graanuleid.
Albani poeg Chein töötab praegu Afganistanis.
