Esimest korda kuulsin Aleksandr ­Solženitsõni nime oma isalt ­Arnold Susilt 1954. aastal Siberis, kuhu olime 1949 välja saadetud. Isa oli pärast ränka tööõnnetust oma laagrijärgses asumiskohas - temast veeres üle palk, tagajärjeks ajuinsult, roide ja rangluu murd - saanud kui tööks kõlbmatu invaliid KGBlt loa sõita paarsada kilomeetrit lõuna poole pere juurde - surema.

Isa oli saabudes tõesti kehvas seisus: kõhn ja kurnatud, valujooned teravalt näos, samm ebakindel. Ta oli oma peatses surmas veendunud ja õnnelik, et näeb meid veel. Meie rõõm isa tagasisaamise üle oli muidugi ääretu. Juba hallil ajal teati, et armastusel on imeväge, ja hellust meil tema jaoks jätkus. Siberi lihtsa toidu peal - omakasvatatud juur- ja aedvili, piim, rukkileib - hakkas isa kosuma, taastus talle nii omane huumor ja endine selge, kõikenägev soe silmavaade.

Süngetest laagrielamustest ta eriti ei rääkinud ja kui, siis nagu kõrvalt vaadates, vahel ka musta huumori taustal. Meelsamini jutustas ta laagrikaaslastest ning kohe alul nimetas ta noort kahurväe kaptenit 1945. aasta Lubjanka vangla päevist. "Kui see poiss ellu jääb, siis me temast veel kuuleme!" ennustas ta. See kahurväelane oligi Aleksandr Solženitsõn.

Esimene kohtumine


Need kaks Lubjankas kohtunud meest olid äärmuseni erinevad isiksused. Ühel pool õigusteadlane, Eesti ühiskonnategelane, demokraat ja patrioot, Vabadussõja vabatahtlik, Eesti oma riigi ülesehitaja, Tiefi valitsuse minister, kelle elu Vene vägivallavõim oli julmalt katkestanud, teisel pool seda võimu omaks pidav, marksistlikus ajupesus ja vallutussõjas osalemises väljakujunenud venelane, kel olemuslikus süvakihis oli ometi erakordne ehe võime tabada igavikulisi väärtusi ning vaist eristada tõde valest koos pidurdamatu tungiga seda tõde tunnetada.

Tema suur lugemus, täiuslik mälu ja eriline sarm, mis kiirgab andekast loovast vaimust, köitsid isa sama tugevasti kui venelast Arnold Susi tarkus, tasakaalukus, oma vaadete loogiline ja enesekindel esitusviis nagu ka Vene kultuuri ja ajaloo põhjalik tundmine ning ilmselt ka Lääne-Euroopa demokraadist haritlase avar silmaring, seejuures soovita teisiti arvajat tingimata ümber veenda. Igatahes jäid nad tänu paar kuud kestnud kongikaaslusele ja põgusatele jutuvestmistele vangla katusel jalutusringides teineteisele sügavalt meelde, nii et esimesel võimalusel pärast pikki laagriaastaid püüdsid mõlemad teineteist leida.

Kuidas oli see võimalik? Oleme isaga sel teemal korduvalt arutlenud. Inimesele on paraku antud täielikult mõista vaid nähtusi, mille adumist toetab tema isiklik kogemus; ka kõige peenem kujutlusvõime ei võimalda vägivallast puutumata inimesele tõelist arusaama sellest, mida kujutab endast aastaid kestev nälg, külmetamine, haisev narisid täis barakk, magamatus, tunde kestev marss 30-40kraadise külmaga tuisus metsatöödele, üle jõu käiv palkide ja kivide tassimine, nõrkemine koorma all, jalahoobid või lumme külmumine; aga ka öödepikkune ülekuulamine, ähvardamine tõrksuse korral tuua laagrisse pereliikmed, otsene ja kaudne piinamine - lühidalt, kõik see, mis kuulus igapäevase laagrielu argipäeva ja mis kümneid miljoneid igikeltsa raiutud auku viis.

Surmaga arvestavast vintsutatud kehast nagu väljaspool või selle kohal kõrguv inimvaim on aga hävitamatu, vaba ja toimetab igal võimalusel oma asj a: laulab õhtutunnil narinaabriga koduseid laule, kirjutab luuletusi, nikerdab omameisterdatud noaga malenuppe või arutleb klassikalise muusika stiilide või rahvariiete detailide üle. Kes seda õuduse ja sellest teise sfääri taandumise samaaegsust ei adu, öeldes, et siis ei saanud seal ju väga hirmus olla, sel pole aimu inimolemise paradoksaalsusest ja ta jääb paratamatult pinna peale näiliselt loogilisi väiteid esitama, mis on enamasti piiratud või täiesti ekslikud. See vahepala ehk aitab mõista neid kaht meest ühendavat substantsi, mis oli põlisem, olemuslikum ja tõesem sellest, mis neid eraldas.

"Olime neljakesi pisikeses poolpimedas katusealuses punkris, kui võtmekimbu kõlisedes avanes uks ja sisse astus viiendaks üks sõjaväelane, noor sihvakas mees ohvitserisinelis, säärsaabastes ja nokkmütsis, pagunid ja muud sõjaväelised tunnusmärgid küljest kistud. [-] Ta nimetas oma nime, et oli suurtükiväe ohvitser, vangistatud rindel, enne seda matemaatikaõpetaja Rostovis. Rohkem ei kuuldudki tema suust, oli väga sõnakehv [-].

Minul tekkis temaga kauniski lähedane kontakt, kuigi erinesime temaga maailmavaatelt lausa diametraalselt. Kuid sellised lahkuminekud ei takistanud teda suhtumast siira sõbralikkuse ja lugupidamisega teise inimesse. [-] 

Aimanud minus teistsuguse maailma produkti kui see, millega ta seni kokku puutunud, hakkas ta pärima minult maailma asju, elu Saksa okupatsiooni ajal jm. [-] Ta loomupärane teadmis- ja uudishimu ärkas otse ürgjõuliselt. Kõik huvitas teda, elu Läänes, sealne riigi- ja ühiskondlik kord, eriti Ameerikas ja Inglismaal, parlamendid ja nende tegevus, parteiline elu jne. Ta kuulas kõike suurima tähelepanuga, kuid selle kõik pani ta tallele ümbertöötatuna marksismi-leninismi seisukohast, lastuna läbi selle kriitilise sõela. [-]

Paljudeks aastateks kadus ta mu silmist, kuni äkki 1962. aasta lõpukuudel ta nimi üleöö kogu Liidus kuulsaks sai seoses ta jutustusega "Ivan Denissovitši üks päev". [-] Eluloolised andmed autori kohta sundisid arvama, et tegu on mu vangikambrikaaslasega Lubjankast. Saatsin talle kirja Kirjanike Liidu kaudu. Juba nädala pärast saabus vastus, milles [-] ta teatas, et kavatseb juba sel suvel külastada Eestit," meenutas Susi.

Kadunud sõpra otsimas


Oma tagasihoidlikkuses Arnold Susi ei maini kirjaniku rõõmupurset temalt kirja saades ega seda, et 1958. aastal Solženitsõn teda Eestis otsimas käis.

"Minu kallis kallis Arnold Juhanovitš! Kui õnnelik ma olen Teie kirja üle, mis saabus kümne minuti eest! Ma ootasin seda ammu, ma arvestasin sellega, et Te reageerite (Ivan Denissovitši ilmumisele). Ma mitte ainult ei pidanud Teid alati meeles, vaid ma püüdsin ka Teist midagi teada saada. ­

[-] Suvel 58 sõitsime me veidi Eestis ringi ja ma pärisin Teie järele Tallinna teadete büroost [-]," kirjutas Solženitsõn.

"Nii ta jõudiski 1963. aasta 10. juulil Tartusse. [-] Kohtusime sama päeva hommikul Park-Hotellis. Tema esimesed sõnad olid: Arnold Juhanovitš, ma olen nüüd hoopis teine inimene." Kohtumine oli ütlemata südamlik, embustega nagu vanade sõprade vahel, kes leidnud teineteise pika vaheaja järel. Viimasest kohtumisest oli möödunud 18 aastat, [-] ta oli endiselt elav, jutukas ja kõige vastu huvi tundev," meenutas jällenägemist Susi.

Meie olime vend Arnoga enne esimest kohtumist üsna umbusklikud. Mida saab marksistist oodata? Mina saabusin Tallinnast, kui nad juba lauas istusid. Isa tuli ust avama. "Noh, kuidas ta on?" küsisin. "Täitsa oma!" vastas isa, emotsionaalsest kohtumisest soe kiirgus silmis.

See tutvumine suure kirjaniku ja mõtlejaga on mulle sügavalt meelde jäänud. Teda kuulates-vaadates viirastunuks purskkaev või ilutulestik, nii intensiivne oli tema aura. Ometi ei paistnud temast edevust. Ta enda isik näis talle olevat oluline vaid kui töövahend, mis peab töökorras olema, et ka ülima koormuse korral vastu pidada.

Ta tundis Eestis end täiesti turvaliselt, nagu oleks ta siin väljaspool KGB haardeulatust. See illusioon püsis tal kuni lõpuni, vaatamata meie katsetele teda kainestada. "Ma pole ühtki halba eestlast kohanud, siin ei juhtu minuga midagi!" Ta jutustas meeleoludest Venemaal, Eesti ja Vene tulevikust, kavatsetavast "Gulagi arhipelaagist" ja paljust muust. Oli uskumatu ja vaimustav näha just venelast siin venelastest vintsutatud eesti peres kõnelemas meile täiesti omases registris, mõtlemas kaasa meie iseseisvuspüüdlustega. Ta sai meile lähedaseks inimeseks, sõbraks; meie vahel oli reservatsioonideta usaldus.

"Gulagi arhipelaag"


Solženitsõn oli hakanud Eestit armastama juba 1958. aastal, esmakordsel nägemisel.

Hävingust oli möödas alles veidi üle kahekümne aasta. Küüditamata talupered olid veel alles, kolhooside kiuste oli maal säilinud palju eestiaegseid inimesi, kes säilitasid taluliku õhkkonna.

Kirjaniku peen vaist tajus seda kui imet. Eesti vaheldusrikas maastik võlus teda, ta kiitis puhtust ja korda kõikjal.

Tal oli kindel kavatsus osta endale Eestisse talu, kus õndsas rahus kirjutada. Pool aega tahtis ta olla Venemaal, pool siin. 1964. aasta suve veetis ta ühes Verijärve-äärses talus. Seal kinkis ta meile eksemplari lõpetamisel olevast "Esimesest ringist". Vaimustust äratasid temas ka väikelinnade ja alevike sööklad, mis pakkusid odavalt maitsvaid ja lihtsaid toite, ja meie piimasaadusi ei jõudnud kaua vangilurri rüübanud mees ära kiita. Uskumatu oli talle, et piimanõusid pukkidelt ära ei varastata. "Teil on ju ainult 20 aastat nõukogude võimu. Kui teil on seda olnud 50 aastat, siis te ei tunne oma maad ja rahvast enam ära!" olid tema nukrad prohvetlikud sõnad.

Meie pere polnud ainus, kes Solženitsõni omaks võttis. Sõber ja laagrikaaslane Georg Tenno tegi ta tuttavaks ­Lembitu ­Aasaloga, kes sattus laagrisse koolipoiste organisatsiooni liikmena.

Tema perel oli talu Raplamaal Rael, kus Solženitsõn hiljem hoidis "Gulagi" algkäsikirja, kuni see ohutuse mõttes sealt rändas Põlvamaale meie Lätte talu aida põranda alla.

Kuni oma talu polnud, tuli leida vaikne koht, kus talvekuudel tähelepanu äratamata oma suurteost luua. Selleks sai Marta Porti talu Tartumaal Amme jõe ääres, kuhu mu vanemad olid elama asunud pärast Siberist naasmist, sest Vene võim ei lubanud neil Tallinnas ega Tartus elada. Proua Port oli otsustanud aidata leida uut kodu Siberist koju pöördujatel, kel polnud kuhugi minna. Ta kasutas oma suurt tutvusringkonda, aitas nii õige paljusid, minu vanematele pakkus ta kaks tuba omaenese majas. Kopli-Märdi kujuneski kirjaniku "vaikseks pelgupaigaks", nagu ta seda oma mälestustes nimetab.

Vähene külarahvas teadis, et seal elab teadlane, kes kirjutab dissertatsiooni ja vajab rahu. Solženitsõn valmistas ka väikese vene-eesti sõnastiku ja vestmiku, et poes eesti keeles leiba ja leivakõrvast küsida. Ta treenis ka hääldamist. Enesestmõistetavalt plaanis ta Eestis elades keele ära õppida.

Nii sündis seal hangede taga raamat, mis pidi raputama alustugesid, aga ka loiud vaimud ärkvele. Ta tippis masinal kümme kuni kaksteist tundi, vahepeal kuulas BBCd, samal ajal valmis mingi lihtne toit elektripliidil; kui plaanitud lehekülgede arv sai täis, lõhuti puid, tassiti neid tuppa või tehti suusasõit jõe ääres.

Aeg-ajalt käis ta ära, kord Lembitu juures, kuhu viis ühe koopia valmivast käsikirjast, kord külastas Tartus mu venda ja isa, et sõbraga asju arutada. Mõnel nädalalõpul sõitsin ma ise Kopli-Märdile provianti viima, sest kohalik kauplus oli hõreda valikuga ja ka seepärast, et teda küla peal liiga tihti ei nähtaks. Viisin juustu, kohupiima, päevalilleõli, kui näkkas, ka vorsti või sinki. Läksin suuskade ja seljakotiga Vasula mõisa kaudu, mis oli paar kilomeetrit ­eemal ja kus oli rohkem mahatulijaid. Edasi mööda jõekallast suuskadel, mille jäljed tuul kiiresti laiali puhus.

Tagasiteel võtsin kaasa teise koopia; kuigi olime Lembituga head sõbrad, kumbki teise koopiatest ei teadnud. Kui üks jääbki vahele, ei saa ta ka peksu ja piinamise korral teist üles anda. Võib kindlalt väita, et ainult tänu tol ajal Eestis valitsenud - ja praegu kujuteldamatule konspiratiivsusele sai "Gulag" siin teoks saada ja avastamata jääda.

Viimast korda Eestis


Muidugi olime kõik talle armsad sõbrad, hinnatud abimehed, kaastöölised, aga ma usun, et tõeline ja täiesti ebapragmaatiline sisemine side oli tal vaid Arnold Susiga. Temaga sai ta arutleda Vene ajaloost, sajandi alguse Vene poliitikutest, kellest isa Peterburi üliõpilasena ja soldatina (1914-1917), niisiis kaasaegsena palju teadis; ka kirjandusest, Dostojevskist, Herzenist kuulis ta uusi mõtteid, nende käsitlemist läänelikust aspektist.

Näen neid veelgi Vasula põllu- ja metsateedel kõndimas, kord surmtõsiselt, kord naerma pahvatades; näen isa istumas meie Hiiu kodu suures toas ümmarguse laua ääres, kui isa andis materjali "Arhipelaagile", jutustades oma vangitapist, pikast rongisõidust vangilaagrisse; nägin, kuidas selle õudse elamuse uuesti mõttes läbitegemine teda silmanähtavalt erutas ja Solženitsõn keskendunult kuulates oma peene käekirjaga kuuldu kartongilehtedele kandis.

Söandasin vaid kikivarvul kõndida, et mitte katkestada seda ülitähtsat toimingut.

Mitmed on küsinud, kas me ei kartnud.Muidugi kartsime, kuigi see pole siin kõige õigem sõna.

Oli ahistavaid kujutlusi, et KGB saab siiski kirjanikule jälile, et ta tabatakse Eestis, järgnevad puistamised, arreteerimised, raamat jääb kirjutamata, kaotame vennaga töökohad.

Lõdvestusaeg lõppes ju juba 1965. aasta sügisel. Valmimas oli ju Venemaale kõige ohtlikum teos, tõeline megapomm. Aga hetkekski ei tulnud mõtet taganeda või loobuda koostööst.

Edasine elu oleks sel juhul vist mõtte kaotanud. See oli kui Jumala käsk, mis tuli täita.

1966. aastal täitus isal 70 aastat. Pidulauas elust kokkuvõtet tehes ütles ta muuhulgas, et kokkuvõttes on ta olnud õnnelik inimene: tal oli võimalus osaleda Eesti omariikluse loomisel ja Eesti Vabariigi ülesehitamisel, tal on olnud selline pere ja sellised lapsed; ja et 1944. aastal jäid paadid Puise randa tulemata, võib ta nüüd kodumaal surra ja kodumullas puhata. Põgenemise õnnestumise korral ei oleks ta ka kohanud Solženitsõnit. Selle mehe sõprust ja võimalust kaasa aidata "Gulagi arhipelaagi" loomisele pidas ta üheks suurimaks saatuse kingituseks.

Viimast korda kohtusid sõbrad ­Kopli-Mär­dil 1967. aasta suvel. See jäi ka isa ­viim­seks suveks seal, ta lahkus 29. mail 1968. Nad analüüsisid tundide kaupa ­võima­likke arenguid ning sellest ­tulenevaid ­võimalusi, ohte ja ülesandeid. ­Solženitsõnil püsisid illu­sioo­nid lääneriikide suhtes, keda ta ­arvas olevat minevikust midagi õppinud ja et need on nüüd valmis vastu ­seis­ma ­despo­­tis­mi igale ilmingule igas maailma otsas (sealt ka ta ääretu kibestumine 70. ­aastate Ameerikas). See näib praegu ­naiivne, aga ilma illusioonidest ammutatava energiata (mõelgem Vabadussõjale!) ei looda maailmas püsivaid väärtusi, ainult künismi või nihilismi.

1968. aasta vihmasel sügisel astus Solženitsõn veel korraks Eesti pinnale, et Arnold Susi ja Georg Tenno kalmudel nendega lõplikult hüvasti jätta. Sain teada, et isa matusepäeval, vene nelipühadel rändas mikrofilm "Gulagi" tekstiga Läände. Näitasin talle isa suripilti. Kirjanik vaatas kaua puusärgis puhkava sõbra nagu taevasest rahust puudutatud palet ja ütles vaikselt: "Niiviisi surevad prohvetid."

Moskvas


1973. aasta septembriks-oktoobriks saadeti mind Moskva ülikooli juurde täienduskursustele. Nendesse Moskva-nädalatesse jäid ka mu viimsed isiklikud kohtumised Solženitsõniga. Kord Tenno lese ühiskorteri toas, kus me olulistest asjadest ei kõnelnud, sest seintel võisid olla kõrvad. Tollal peatus Solženitsõn oma sõbra ­Rostropovitši valdustes Moskva lähedal, kus paiknes rida prominentide daatšasid. Ühel õhtul sõitsin sinna.

Rostropovitšil oli mitu hoonet, millest ühes väiksemas kauni antiikmööbliga sisus­tatud majas oli Solženitsõni elamine. Valdus­tesse kuulus ka garaaž kolmele-neljale autole ja tohutu kõrge sara, mille mõõdud pidid piisama kavatsetava "Aida" lavastuse piduliku protsessiooni täielikuks mahutamiseks.

"Väike maja" oli mõõtudelt nii suur, et sain seal endale mugava toa, kus ­võisin kogu öö lugeda materjale, mida muu ilm veel polnud näinud. Ka kogu järgmine päev, kui kirjanik oli poja ristsetel, läks käsikirjade ja muu põneva lugemise peale, selle hulgas ka mälestusraamatu "Vasikas puskleb tammega" peatükke. Ühel antiiksel laual olid kuhjas sajad vaimustatud kirjad ja postkaardid, saabunud Solženitsõnile Nobeli preemia andmise puhul. Meeles on eriti postkaart Pariisi Notre Dame'i kimääridega, millel tekst: "Asjata püüate veel tema hinge, ta on nüüd Nobeli kaitse all."

Väikesel ringkäigul asulas näitas Solženitsõn mulle prominentide, peamiselt kunstiinimeste suvilaid, ka Šostakovitši oma. Selle krundi nurgal kõrgetel postidel paiknes suur salapärane must kast nagu tumm ähvardus. "KGB tehnika," teavitas mind mu saatja, "siit kuulatakse kõike pealt."

Majas kirjutasime olulisemad mõtted paberilehtedele, mis pärast põletasime. Tõsisemaid jutte rääkima läksime sara alla. Istusime kastid el, kõneldes väga vaikselt, raadio välissaadete summutaja undava käginaga meie kõrval. "Mul on kõik läbi mõeldud, kõik võimalused. Nad kas tapavad mu, arreteerivad või saadavad maalt välja. Kõigil kolmel juhul on Nõukogude Liidule varuks katastroof. Läänes on kõik hüppevalmis. Nagu minuga midagi juhtub, ilmub seal "Gulagi arhipelaag"." Kõne all oli ka Eesti tulevik, meie saatus, Liidu lagunemise paratamatus. "Ma lähen Saksamaale või Šveitsi. Ma hakkan saatma teile raamatuid. Me ei kaota kontakti, ma leian võimaluse seda hoida. Heli, uskuge, kõik saab korda! Me veel tervitame koos Estonia kontsertsaali poodiumilt vaba eesti rahvast!"

Ülikõrgele intellektile vaatamata vaimustus ta oma vahel ebarealistlikest, lausa ekslikest kujutlustest, tunnetas neid reaalsusena. "Eestis tunnen end täiesti kindlana, siin ei saa minuga midagi juhtuda, kõik eestlased on minu poolt" jne - nii et vastuargumente õieti ei kuulatudki, ilmnes ka sel korral. Püüdsin talle kõnelda läänemaailma mitmepalgelisusest, kus teadlikku valet käsitletakse võrdväärse arvamusena; ka korduvalt tõestust leidnud reetlikkusest, mis eriti eredalt ilmnes 1944.-45. aastal anastatud Ida-Euroopa suhtes, jne. See ei mahtunud kuidagi tema loodud pildi raami: selles ootas kogu Lääs avasüli tõde... Nii tõigi talle varsti tegelikkus kogu oma vastuolulisuses paratamatult kaasa ränki pettumusi ja konflikte. ("Me palvetasime Lääne kui vabaduse kantsi poole!")

Minu isiklikul hinnangul oli teiste ebameeldivuste kõrval just see kogemus määrav Solženitsõni läänevaate (jälle ülekeeratult) negatiivseks muutumisel.

Kakskümmend aastat hiljem

Solženitsõn sukeldus nüüd vanasse Vene ajalukku oma Vermonti tsitadellis, tiheda võsamüüri ja raudtara taga, milles ka mõni vägev värav salasilmaga ja hoiatustahvlitega ligiastujate manitsemiseks. Peamiselt kaitseks kõmuajakirjanike eest. Kuid ­harva pääses sinna üldse keegi väljastpoolt. Ta keeldus - väga viisakalt - ­kohtumast mu venna Arnoga, kelle peres ta Eestis oli oma inimene.

Ta palus südamest ­tervitada ­kõiki, kuid kõhkles ilmselt, et endiste hoiakute kandja võib kallutada teda kõrvale teda jäägitult neelanud uuest ainest, kuhu see aeg ja tolleaegsed tõed enam ei mahtunud. Ühes asjas nimelt Solženitsõn ei muutunud: parajasti käsil olev teema hõlvas ta nii, et kõik peale selle oli kõrvaline, tüütu, tähtsusetu.

See uus aine - põline Venemaa - ­lummas teda. Info paratamatu ühekülgsus, väga napid kontaktid inimestega ja veneihalus hak­kasid aegamisi suunama seda ­pettunud vaba vaimu ja tõe apologeeti traagilisel ­viisil šovinismi umbkäiku. Isamaalise palangu ajal sündisid temale vastuvõetavad ja ­pilti passivad tõlgendused ­ajaloole ja ta asus ­kaitsma lausa tendentslikke seisukohti. Niisiis - meie pere täieliku teineteisemõistmise suhe Solženitsõniga lõppes minule 1973. aasta sügisega. Siis oli ta veel sama mees, kes kümne aasta eest meie maja uksest sisse astus.

Kõik eelnev kinnitab vaid mu korduvalt esitatud väidet, ja see on minu tõdemus, mitte hinnang. Inimestel, kellega ta suhtles, oli tema jaoks vaid üks funktsioon - olla talle abiks tema töös. Erandiks oli võib-olla (minule teadaolevatest) ainult Arnold Susi. Kui isa oleks 1 970ndatel veel elanud, ehk oleks ta suutnud pisut avardada tema isoleeritusest ja läänevimmast võrsunud veneidealismi plekkmütsi ta peas nagu kunagi Lubjankas marksismi oma?

Pärast kirjaniku naasmist Venemaale kirjutasin talle veel kord nagu inimesele, keda mäletasin viimsest kohtumisest, et on aeg tulla Eestisse ja viia ellu plaan tervitada Estonia lavalt vaba eesti rahvast ja kinnitada meie sõprust. Samuti palusin teda õhutada Vene valitsust Eestist ära viima okupatsiooni­aegseid venestajaid-migrante.

Mulle vastas "hoopis teine inimene": Eestisse ta ei tule, ta ei lahku enam ­kunagi Venemaalt.

Siinsed venelased on ­nõukogude võimu ohvrid, õnnetud inimesed. Üldse pole venelased milleski süüdi, kuritegusid sooritas ainult rahvusvaheline kommunism jne.

Olin kui puuga pähe saanud, ei suutnud mõista inimese sellist metamorfoosi. Hiljem tulid veel väited Tartu rahu ebaõiglusest jm. Olime alati olnud avameelsed ja nii ma kirjutasin talle ühemõttelise vastuse, öeldes: venelased rajasid ise leninliku-stalinliku terroririigi ning kõik hukkamis-, vangistamis- ja küüditamiskäsud olid vene­keelsed.

Eestil ei olnud pärast Vabadussõda valikut jätta Tartu rahu sõlmimata ja kommunistlik Venemaa tunnustamata, kui ta tahtis jääda ellu ja iseseisvaks. Miljoniline rahvas ei saa päästa 150miljonilist, kes ei suuda ise oma riiki korraldada. Venestamise eesmärgil siia suunatud migrandid tuleb rahvusvahelise õiguse alusel siit tagasi päritolumaale viia. Järelikult on tema etteheited eestlastele ülekohtused, ja see masendab ja kurvastab meid.

Järgnes pikk paus. Siis käisid veel mõned kirjad ja postkaardid, millel polnud enam sisulist tähtsust, kuni jutt läks "Gulagi arhipelaagi" algkäsikirjale. Püüdsime teda veenda, et see varandus peaks igaks juhuks jääma Eesti Kirjandusmuuseumi hoiule, kus ta oleks kindlas kohas. Solženitsõn soovis, et see asuks Venemaal. Nii saatis Lembitu Aasalo selle
diplomaatilise postiga Moskvasse.

Aeg nihutab asjad paika ja armistab haavad. Meenutades Susi suhtumist sõprusesse Solženitsõniga ja kirjaniku heroilist võitlust Kurjuse Impeeriumi lagundamise nimel, hakkasid aegamööda tähtsust kaotama tema hilisemad meelemuutused ja me vahetasime jälle mõne sõbraliku kirja. Mul on hea meel, et vimmad lahtusid.

Lõpuks - on olemas "Gulagi arhipelaag", mida üle ilma loetakse siiamaani. Tundes ja mäletades Solženitsõnit tema säravaimast ja jõulisimast ajast, olen mõelnud, et ainult selline kinnisideeline vaim, kelle loomusele on tema missioon ainus elu mõte, suudab totaalse vale ja vägivalla riigis luua selliseid teoseid.

Aga seda vaid juhul, kui teda ei sega maise tegelikkuse relatiivsuse ja rusuva inimrumaluse ning ükskõiksuse tajumine.

Ainult idealism teeb suuri tegusid ja loob aegumatut. Ja paraku on sel puhul ka eksimised paratamatud. Kui see kirg on tõe teenistuses, on ta õnnistuseks. Aga kui soovunelmad panevad sind pimendama fakte ja moonutama tõde, kahaneb sisendusjõud, aheneb vaim ja tema viljad hakkavad sisaldama tungalteri.
Solženitsõn on pidanud elus taluma ülikogustes ülekohut, pahatahtlikkust, ähvardusi, viha ja vaenu. On kurb, et ta ka ise ei säästnud end ülekohtu tegemisest. Ta ei olnud pühak, kuid mäletagem teda tema tõesema poole austajatena ja hinnakem ta ainulaadset panust.
See suurvaim lahkus siitilmast sügavalt pettununa, teadlikuna oma luhtunud lootustest. Ta suri, nägemata oma unelma täitumist: hea, mõistva, jumalaka rtliku ja õiglase rahvaga asustatud väärikat ja maailmas lugupeetud Venemaad. Igavene rahu Sulle seal teisel pool.