Paduvihmase reede õhtu olid sõbrad mööda saatnud Pirita jõe äärses Regati baaris. Spordipoistena nad eriti ei joonud. Teisel pool Pirita jõge paitas vaadet olümpiaregati kohtunikepaadiks ostetud kummipaat, mis oli iga päev purjespordikeskuses trennis käivale Andréle ammu silma jäänud.

André tõi oma Žigulist pussnoa ja sõber hüppas täies varustuses – Armani ülikonnas, hirvesarvega pussnuga hambus – jõkke. Kuskil pimeduses hakkas alarm tööle. Kaaperdaja kargas paadist kähku välja ja ujus tagasi. Noaga kinnitus­köiest lahti raiutud paat hulpis vooluga mere poole. André utsitas sõpra: meie ainus võimalus, järele paadile! Sõber jättis veest rasked kingad ja pintsaku kaldale ja ujuski paadile järele, André jäi Regati baari taha valvesse. Kui André oma Žiguliga kohtumispaika Lükati silla juurde jõudis, pidi ta üllatusest kraavi keerama. Kuidas jõgepidi ligi kilomeetri ülesvett aerutanud sõber nii suure hoo oli saavutanud? Igatahes seal ta ootas ja juba sikutas saaki kaldale.

Vihma ladistas endiselt. Andrél kui tublil motosportlasel oli autos eeskujulik tööriistakast.

Kummipaat õnnestus tühjaks lasta ja Žiguli pagasiruumi pressida. Autonina keerati Karepa poole, kus asus André maamaja. Saak peideti veranda alla. „Katsime selle mingite presentide ja ehitusvillaga, mis seal käepärast juhtus olema.“

Laupäeva hommikul kella seitsmeks olid Viru ärikatena „töötavad“ poisid tagasi Viru hotellis, kus neil olid „ametikohustuste“ paremaks sujumiseks toad võetud. Pesid end sopast puhtaks, vahetasid riided ning asusid asju ajama. Läbi fua­jee akende oli näha, et André hotelli ette pargitud punase Lada on blokeerinud julgeoleku must Volga. Andrélt küsiti: „Täna öösel varastati Piritalt paat. Ega sa sellest juhuslikult midagi ei tea?“ Julgeolekutüüp teatas, et jube jama on lahti, aga põgenenud veel keegi pole.