Alexander McQueen (16 III 1969 – 11. II 2010) in memoriam

Kui ma moekunstnik McQueeni enesetapust kuulsin, tabas see mind isiklikult. Mitte nii, et lihtsalt kuulus inimene suri ära, või et ma tegelen fotograafina samuti moeteemaga. 

Tavaliselt on nii, et kui keegi sureb, siis kaob ära mingi osa ajalugu, elavat ajalugu, aga tema puhul tunnen pigem seda, et mult on võetud tohutult suur tükk tulevikku ära. Tulevikku, mille peale ma olen mõelnud, mida ma olen põnevusega oodanud. 

McQueeni looming on niivõrd mitmenäoline ja -kihiline ning põnev. Kui rääkida hetke moedisainist, siis kõik suured nimed 80ndatest või 90ndatest on muutunud kas ekstsentriliseks, klounlikuks või hästi kommertslikuks, aga tema mitte. Tema õppimiskäik on olnud selline, et ta valdab ideaalselt ajalugu. Ta oskab tsiteerida, ning McQueen ei tsiteeri nagu Westwood üksüheselt, nii et lõpptulemus on lihtsalt ekstsentriline tsitaatide kuhi. Vormi puhul on McQueeni võlu tema suutlikkus ühendada voolavaid materjale ja voolavaid vorme tugevate lõigete ja väga tugeva vormiga. Kaks äärmust, mille ta paneb ülipoeetiliselt kokku. Seda, mida ta suutis loomingus – kokku panna tugevust ja voolavust – seda ei suutnud ta oma elus. 

Loomingus oli McQueen kui väike tõsine laps, kes mängib. Pisikese tõsise lapse jaoks on mäng alati väga tõsine. Iga asi, mis juhtub, juhtub ka tema lihas. See on ka tema kollektsioonidega. Tal ei ole enesekaitset, ta läheb lõpuni, valusalt lõpuni. Kui tema kollektsioonid ette võtta, siis on need nagu suured erinevad maailmad, millesse vaatad sisse ja lihtsalt hirm hakkab… need on niivõrd sügavad ja erinevad. 

Ja veel üks kummaline asi. Viimane tema kollektsioon, mida me nägime, selle nimi oli Atlantis. Ilus salapärane linn, mis vee alla kadus. 

Miks ta veel isiklikult mõjus. Täpselt sel ajal 1994, kui ta tegi magistrit, õppisin ka mina Londonis. Ja ta on mul alatiseks meeles – Old Comptoni peal kohvikutes istus ta justkui tänavakaak. Absoluutselt mitte millegi järgi eristuv, rääkis oma lõtva koknit ja nägi natuke pahur välja. Mitte mingisugust efektitsemist. Ta ongi agulist tulnud. Ilmselt on ka see üks kontrast, mis oli tema jaoks raske. Kui mõelda vanadele tegijatele, nagu Karl Lagerfeld, siis neil on tekkinud ilmselt oskus ennast kaitsta selles süsteemis. Ja ka stiili puhul. Nad kasutavad oma loomingus peamiselt vormi. Kui sa kasutad vormi, kontsentreerud sellele, siis on see ka sinu kaitse – sa ei pea osakest endast ära andma. Aga McQueen ei osanud ennast kaitsta ning vorm ei olnud tema jaoks formaalsus, vaid osa temast endast. Paljud otsused idanevad meis pikki aastaid, ka siis, kui me seda ei tea, ei taju. Siis ühel hetkel piisab vaid vähesest, et käivituks kogu hirmuäratav otsus. Midagi samalaadset juhtus ilmselt ka McQueeniga.

Mõni aasta tagasi lugesin intervjuud temaga, kus McQueenilt küsiti, kas ta kardab midagi. Ja ta ütles, et kõige õõvastavam on tüdimus, see oleks ka lõpp, et siis ei taha ta enam midagi teha, ning võrdles tüdimust eksistentsiaalses võtmes. Mood ilmselt oligi tema elu, sest see ei olnud formaalne, vaid midagi, mida ta elas. 

Toomas Volkmann

* Toomas Volkmanni järelehüüde pani kirja Siim Nestor.