Alfa-tüdrukud tahavad kakelda

Alfa-tüdrukud on ilusad, targad ja õelad ning niisama agressiivsed kui mehed.

Nad on ilusad, targad ja pahelised. Ameerikas on leiutatud nende tähistamiseks uus sõna: alfa-tüdrukud. Vanasti oleksid nad olnud kooli lõpupeo kuningannad või siis kõige suuremate läbilöögieeldustega tüdrukud, aga nendes noortes daamides leidub paras annus õelust.
Nad riietuvad seksikalt, suhtuvad poistesse nagu kiskjad jahisaaki ja on täpselt niisama agressiivsed kui vastassoo esindajad, kuigi nad ei lasku rusikavõitlusse. Nende peamine relv on teiste väljajätmine oma “siseringist”: sa kas kuulud nende kampa või mitte.
Töökohal püüavad nad karjääriredelil tippu tõusmiseks saavutada meeste soosingut, teisi naisi jalge alla tallates. Emadena käituvad nad nagu konkurendid, tekitades teistes lapsevanemates tunde, nagu oleksid nood hoolimatud ja saamatud, kuna ei kasvata oma lapsi nii nagu alfad.

Aastaid keskendus naiste käitumise uurimine naissoo passiivsusele, kuid sel kevadel ilmub rida raamatuid naiste võitlusvalmidusest ja loomuomasest agressiivsusest.
Nendes väidetakse, et seda tüüpi “kassilik” õelus, mida kohtab moelavadel, kus moetoimetajad kisklevad paremate istekohtade pärast ja kenitlevad supermodellid teesklevad, nagu oleksid nad omavahel parimad sõbrad, on alfa-naise loomupärane käitumisjoon.
Sõna ‘alfa-tüdruk’ on tuletatud loomade käitumise uuringutest – need näitavad, et tavaliselt on igas karjas mõni domineeriv liige.
Feministlik kirjanik Naomi Wolf tegi populaarseks alfa-isase mõiste, kui ta nõustas presidendikandidaat Al Gore’i, soovitades viimasel George W. Bushile agressiivsemalt vastu astuda. Gore proovis presidendidebattidel käituda suure gorillana, aga tema lüüasaamised rahvaküsitlustes kinnitasid, et ta on sündinud beeta- või gamma-isane.
Uurimus näitab, et säärased eristused kehtivad naiste puhul samuti kui meeste puhul. Läbi aegade on tüdrukud rääkinud lugusid pahatahtlikest, kuid populaarsetest “karjajuhtidest” koolis, kes kasutavad kurjasti ära teiste usaldust ja oma veetlusest tingitud menu poiste seas, et edasi jõuda. Phyllis Chesler, kellelt äsja ilmus raamat “Woman’s Inhumanity to Woman” (Naise ebainimlikkus naise vastu), leiab, et säärane alfa-käitumine võib olla naistesse pigem geneetiliselt “sisestatud”, mitte elu jooksul omandatud.
“Ainitine põrmustav pilk, jõuline silmavaade, grimassid, kogu see õelus tüdrukutes meenutab emaste inimahvide käitumist,” ütles Chesler.
1960. aastatel avastas inimahvide uurija Jane Goodall, et mõned emased šimpansid on teiste emaste vastu vaenulikud ning tapavad oma rivaalide lapsi.
“Primaatide seas käib äge emastevaheline võitlus. Ma kaldun arvama, et enda sidumine isasega on kuidagimoodi ühenduses turvalisuse kindlustamisega teiste emaste vastu,” nentis Chesler.

Alfa-tüdruku varasemat prototüüpi võib näha 1989. aasta mustas komöödias “Heathers”, kus Winona Ryder mängib uustulnukat, kes satub vastuollu klassiõdede-mõrdadega, kellel on üks ja sama nimi ning kes on kogu aeg ninapidi koos. Alfa-tüdrukud moodustavad sageli oma kamba ja kasutavad ligipääsu sellele rühmale vahendina teiste üle kontrolli saavutamiseks.
Tütarlaste üha kasvav enesekindlus – tüdrukute saavutused koolis on praegu paremad kui poistel ja vanemad õhutavad nendes tunnet, et nad võivad vallutada maailma – on tüdrukute alfa-käitumist ainult soodustanud.
“Liiga suur enesekindlus võib viia selleni, et ebameeldivad tüdrukud jooksevad ringi, mõeldes “Ma olen vapustav, ma olen suurepärane, aga sinu eest ma ei vastuta”,” ütleb peagi ilmuva raamatu “Queen Bees and Wannabes” (Mesilasemad ja järeljooksikud) autor Rosalind Wiseman. Vanemad on sageli pahviks löödud, kui avastavad, et nende kullakallis tütreke, keda nad kiitsid ja julgustasid, on muutunud õelutsevaks teismeliseks.

Tohutu huvi naiste pahatahtlikkuse vastu on osaliselt tingitud ebameeldivast tõdemusest, et viimase kolmekümne aasta jooksul on feministid igasuguse agressiivse käitumise kandnud süüdistavalt üksnes meeste arvele.
Arvamust, et naised on alati ohvrid, mitte “röövloomad”, peetakse nüüdseks vananenuks. Ehkki mehed kalduvad olema füüsiliselt vägivaldsemad, on naised niisama julmad.
Raamatus “Odd Girl Out: The Hidden Culture of Aggression in Girls” (Üleliigne tüdruk jääb välja: Tüdrukute varjatud agressiivsuskultuur) kirjutab selle 27aastane autor Rachel Simmons järgmist: “Erinevalt poistest, kes viskavad vempe tuttavatele või võõrastele, ründavad tüdrukud sageli tihedalt seotud sõpradevõrgustikku seestpoolt, tehes ohvrile niimoodi veelgi rohkem haiget. Teisele seljapööramine on kõige hävitavam löök üldse.”
Säärane käitumismall jätkub sageli ka täiskasvanuna. Alfa-emad, kes levitavad kuulujutte, kui halvad on teised lapsevanemad, ning koormavad omaenda lapsed sõjaväelise järjekindlusega üle kõikvõimalike üritustega, võivad oma eakaaslastele enneolematut survet avaldada. “Need mesilasema tüüpi emad võivad tõsiselt haiget teha või häirida,” tõdes Wiseman, kellel endal on väike laps.
Töökohal võib ühe alfa-emase edu tähendada häda ja viletsust teistele naistöötajatele, kelle enesekindlus kõikuma lüüakse. “Alfa-naised on mõnikord niivõrd oma staatuse-kesksed, et nendega on raske koos töötada,” ütles Wiseman.
Ta lisas, et see võib meestele kasuks tulla: “See teeb meestele asja lihtsamaks, kui tippjuhtkonda kuuluvad naised võitlevad tillukese pirukatüki pärast ja põrmustavad üksteist selle käigus.”