USUB NÄHTAMATUTESSE SIDEMETESSE: Allan Martison räägib, et enamik maailma juutidest ei räägi heebrea keelt ega praktiseeri ortodoksset juudiusku – aga nad kõik hoiavad kokku. Miks ei võiks virtuaal-eestlasedki nii ühendatud olla?. Vallo Kruuser

Kuidas anda väikeriik Eesti arengule uus tõuge? Mis on meie järgmine eesmärk pärast eurot? Küsimused on õhus, asjalikke vastuseid napib.

Riskikapitalist, maailmakodanik ja endine meediajuht Allan Martinson (43) soovitab vastuseid otsida Eestis praegu veel „põranda all“ tegutsevast niiöelda startup-liikumisest.

Startupi all mõistetakse üldjuhul alustavat tehnoloogiaettevõtet, mille asutavad mõned sõbrad kusagil garaazis või ühiselamus, kuid millest või aastate pärast kujuneda Facebook, Google, Apple või kasvõi Skype. Eesti tuntuimad startup-edulood on Skype ja Playtech.

Möödunud nädalavahetusel kogunesid Eesti startup-tegelased Tartusse firmasid looma. Garage48 üritusel tehti nullist 17 töötavat teenust, mida Martinson zürii liikmena hindas. Ehkki võitjaks osutus disainerite veebikeskkond Defolio, osutus Martinsoni lemmikuks hoopis tiim Cashmuse, millel õnnestus ostutšekid telefoniga sisse skännida. „Sellesse firmasse paneksin raha,“ lubas Eesti üks tuntumaid riskikapitaliste Martinson avalikult.

Mis see Garage48 sinu jaoks on – kitsa ringi tehnoloogiahuviliste meelelahutus või alge terve Eesti ärikultuuri muutumiseks?

See on väga tõsine asi! Sellised kogunemised annavad reaalseid tulemusi. Näiteks Facebook korraldab regulaarselt „häkkerite olümpiaade“ (hackathlone), mille käigus insenerid võistlevad, kes ühe öö jooksul suudab mõne uue teenuse valmis saada. Suur hulk tänasest Facebook’ist on sellistel hullumeelsetel öödel sündinud.

Garage48 ürituse 17 projektist on vähemalt paaril šanss jõuda sadade miljonite kroonide suuruse käibeni. Eestis on veel sadu inimesi, kes on võimelised 48 tunniga ideest firma üles ehitama.

Aga selliste startupide mõju Eesti ekspordile ja majandusele on nullilähedane?

Täna ei liiguta nad veel ühtki nähtavat majandusosutit, sellepärast võibki neid nimetada „põrandaaluseks liikumiseks“. Aga täpselt samas seisus olid Skype ja Playtech 6-7 aastat tagasi. Kahe viimase aastaga on Eesti siin toimunud võimas areng, katel podiseb ja temperatuur tõuseb. Vean kihla, et siit koorub mitu huvitavat ja mõjukat firmat.

Selliseid firmasid ei saa ehitada kindla plaani järgi, sest innovatsioon on oma olemuselt juhuslik protsess. Kõik toimub katse ja eksituse meetodil ja juhtida tuleb eelkõige intensiivsust ja kiirust. Mida kiiremini sa oma ideega läbi kukud, seda parem, sest seda kiiremini saad alustada uuega. Kiirus ja intensiivsus suurendab edu tõenäosust. Ja Garage48 oli väga intensiivne üritus!

Kuhu jõuab Eesti startuplus lähema viie-kümne aastaga?

Vaadates inimeste ja energia hulka, mis selles valdkonnas Eestis praegu on, julgen ennustada, et kolme aasta jooksul näeme 3-4 tugevat startupi faasist välja kasvanud ettevõtet, kes teevad tõelist rahvusvahelist äri, mille käibed ulatuvad sadadesse miljonitesse kroondiesse.

Tiime, kes võivad midagi tõsist korda saata, on kümneid. Võtame kasvõi Erply (USA turule siirdunud majandustarkvara arendaja), kes sai hiljuti investeeringu maailma parimatelt riskikapitalistidelt. Või Fortumo, kes kindla käega laiendab oma mobiilimaksete vahendamise äri kogu maailmas.

Ja need tulevikutegijad ei pea ilmtingimata ise tehnoloogiarevolutsiooni tegema?

Ei pea. Näiteks Skype ei olnud esimene internetitelefon. Selle tarkvara, mis häälest bitid ja baidid tegi, litsenseeris ta kolmandatelt firmadelt. Aga ta lappas erinevad tarkvarajubinad kasutaja jaoks parimal moel kokku, lisas oma nüansi, mis võimaldas loobuda suurtest serveritest, ja võitis maailma. Sama Erply ei tee ka midagi hullupööra erilist – maailmas on tuhandeid majandustarkvaratootjaid -, aga ta on oma toote omadused väga hästi sobitanud klientide vajadustega.

Kuidas saaks Eesti majanduse taas kiiremale kasvule?

Enne masu kasvas meie majandus tänu Skandinaavia pankade kollektiivsele hullusele. Sellele enam loota ei saa. Seepärast peame lootma vanale vastikule meetodile, mille nimi on tööviljakuse tõstmine.

Ma ei ole päris kindel, kas enamik Eesti ettevõtjaid juba ärkab igal hommikul mõttega, kuidas suurendada lisaväärtust ühe inimese kohta. Näiteks – kui ma pean turismitalu või juuksuritöökoda –mida teha, et klient tahaks maksta kaks korda enam? Või kuidas toota poole väiksemate kuludega? Seda ei saa teisiti, kui õppides ja pidevalt katsetades. Äri peab pidevalt arenema. Sellist edasipüüdlikku mõtlemisviisi tuleks ka Eesti ühiskonnas kultiveerida.

Üks osa mõtteviisi muutumisest on see, et inimesed hakkavad rohkem ettevõtteid looma. Kuidas seda saavutada?

Ega jõuga kedagi firmat looma panna ei saa. Niigi saab EASi stardiabi iga vähegi intelligentne inimene. Meil on pigem vaja edulugusid ja midagi, mida ma nimetan positiivseks kadeduseks: kurat, tema sai hakkama, milles mina halvem olen?

Eestis on mõned näited, kus firmad on saanud nimekad investorid ja korraliku investeeringu. Skype, Playtech, Guardtime, Erply, Fits.me. Mis järeldusi selle baasilt teha?

Mul ei ole mingit kahtlust, et ühe elaniku kohta arvutades on Eesti absoluutne Ida-Euroopa liider riskikapitali pakkumise, startup-ettevõtete arvu ja tõeliste edulugude osas. Meil on miljoni inimese kohta kaks mitme miljardi dollarilise turuväärtusega firmat - Skype ja Playtech. Näiteks Venemaa on meist sada korda suurem, kuid neil on selliseid firmasid ehk paarkümmend, mis sest, et vene insenerikultuur on väga tugev.

Eesti selline edu ei ole juhus. Me oleme väiksed ja seepärast väga kiired ja avatud. See on olnud edu võti.

Playtechi ja SKype'i võime toota lisaväärtust on ülisuur. Neis töötab 700-800 inimest keskmise kuupalgaga 30 000 – 55 000 krooni. Iga sealse töötaja pealt makstakse 4-5 korda enam makse kui tavafirmades. Skype müük Ebay’le 2005. aastal tõi neljale Eesti poisile 2 miljardit krooni – see on 1% SKTst! Kui suudame siin selliseid edulugusid veel tekitada, saamegi puuduoleva protsendi või paar Eesti majanduskasvust.

Skype’iga rikastunud eestlased on investeerinud kümnetesse firmadesse. Kuid neist enamik on aastaid lihtsalt kuidagi tiksunud

Investeerimise eesmärk pole mitte raha kuhugi sisse panna, vaid seda kasvatada ja siis välja võtta! Kalevi kommivabrik ei tao ju ka trummi iga kord, kui ta tonni kakaoubasid ostab, vaid siis, kui kommid on maha müüdud. Ubadest kommideni on pikk ja raske töö. Mis kõrvalt vaadates on „kuidagi tiksumine“, võib seespool tähendada pikki higiseid tööpäevi ja rasket avastamise teed.

Eestis puudus veel mõned aastad tagasi riskikapitalikogemus, seda tuleb ka õppida. Meie MTVP-s oleme saanud oma vitsad kätte, Ambient Sound Investments (Skype-i meeste investeerimisfirma) on saanud, saab ka Arengufond. See on loomulik protsess, sellega tuleb arvestada. Tähtis pole see, kas tehakse vigu – igal juhul tehakse -, vaid see, kas neist on õpitud.

Aga Arengufondi materdatakse nii et tolm taga!

Arengufondile tuleb au anda – materdamisele ja tõmbetuultele vaatamata on nad selja sirge hoidnud ja oma missiooni jätkanud.

Arengufondi kriitikud ei saa aru ühest lihtsast tõest – riskikapitali ja tehnoloogiatööstuse loomine võtab aega 10-20 ja õppimise tsükkel vähemalt 5-7 aastat. Põhikooli lapsele ei saa ka kere peale anda selle eest, et ta veel integraali võtta ei oska. Paraku just seda Arengufondi puhul tehakse.

Milline on sinu enda edukaim investeering riskikapitalistina?

Meie äris mõõdetakse edu väga lihtsalt: paned raha sisse, võtad 5-6 aasta pärast välja, ja vaatad, mitu korda ta kasvanud on. 2005. aastast olen MTVP kaudu ja ise investeerinud 11 firmasse ja müünud neist kolm. Neist kaks andsid korralikult tagasi, ühe kandsime peaaegu maha (MTV Baltic). Samas Venemaa tarkvarafirma Reksoft puhul saime kahe aastaga investeeringu pea neljakordselt tagasi.

Meie portfellis on üks juhtivaid Venemaa arvutimängude kirjastajaid Novõi Disk, mille käive küündib miljardi kroonini ja mis toob turule 500 uut toodet aastas. Samuti firma InvisibleCRM, kus on üks maailma üks nutikamaid tiime sünkroniseerimistehnoloogia vallas. Selle firma peakorter on USAs, kuid juured Ukrainas. Vaatasin uhkusega, kuidas Oracle lansseeris eelmisel nädalal meiega koos arendatud toote.

Need on hea tervise juures ettevõtted, kuid mis sai Rate’i „kloonidest“?

Me saime üsna hea turuosa Balkani riikides, eeskätt Serbias, kuid hüpet, mida sealt lootsime, ei tulnud. Sellel on loogilised põhjused: viis aastat tagasi olid sotsiaalvõrgud hoopis midagi muud kui täna. Eelmisel talvel otsustasime teha tõsise pöörde ja täna on tiim välja tulemas täiesti uue tootega teises valdkonnas.

Kuidas muutub lähiaastatel meediaturg?

Huvitavad ajad on tulemas ja seda eelkõige tänu tehnoloogia arengule, mis segab kõik kaardid uuesti. Mis saab ajalehtedest ja ajakirjadest, kui nutifonid ja iPad’id vallutavad maailma? Mis saab televisioonist kui Google, Apple jt viivad 3-5 aasta jooksul televisooni internetti? Suur hulk noori enam ei mäleta, millal nad mõnda paberilehte käes hoidsid. Ka internetis hakkab vanade tegijate võim hajuma. Mina loen Delfit ja Postimehe võrguväljaannet palju harvemini kui viie aasta eest ning saan aina enam infot Facebook’ist või blogidest.

Oled tundnud muret eestlaste kitsarinnalisuse pärast.

Eesti on väga vastuoluline koht. Ühelt poolt oleme väga avatud ja vastuvõtlikud. Teiselt poolt on meile sisse kodeeritud rehepaplik provintslikkus. Kui ma 1984. aastal Moskvasse ülikooli läksin, kulus mul pool aastat, enne kui taipasin: maailm polegi 300 korda 400-kilomeetrine maalapp nimega Eesti. Suured ühiskonnad toimivad hoopis teistmoodi kui Eesti, ja nende toimimisest arusaamiseks peaks vähemalt aasta seal elama. Eestis ei kulu tavaliselt üle minuti, et leida tuttava tuttav, kes mingi asja korda ajab. Maailma hierarhiad nii ei tööta. Müüa midagi Citibankile ja Hansapangale on kaks täiesti eri asja.

Oled öelnud, et näeksid Tallinnas hea meelega sama kirjut demograafilist seltskonda kui Silicon Valleys. Et siia võiks tulla kasvõi 100 000 tarka võõramaalast

Mulle see väga meeldiks. Ja usun,et paljudele noorematele inimestele ka.

Selleks, et ajudega töötav inimene oleks parimas vormis, on tal vaja enda ümber samasuguseid inimesi, sest mõttetöö tulemus tekib koos mõeldes, vaieldes ja võisteldes. Miljoni inimesega riigis on tõenäosus, et su ümber on vajalikud inimesed, üsna väike. Hea insener või teadlane kolib seepeale pigem ära. Mida me eelistame: kas seda, et eestlane kolib ära või seda, et et toome talle seltsiks oma tööle pühendunud soomlase või venelase?

Kuidas saada targad inimesed siia?

Meil on vaja aktiivset migratsioonipoliitikat nagu paljudel maailma riikidel - näiteks Kanada, Singapur, ka Põhjamaad. Üle poole Silicon Valley edulugudest on asutatud inimeste poolt, kes pole USAs sündinud. Mulle meeldiks elada dünaamilises multikultuurses riigis. Minu arvates võiks Eesti importida ja integreerida soomlasi, slaavlasi, isegi inimesi Aasiast. Uskuge mind, meil on neilt üht-teist õppida.

Eesti tarkvaratööstus absorbeeriks viie aastaga vabalt mitu tuhat võõramaalast.

Ikkagi, kuidas?

Me peaks tõsiselt mõtlema, kes me õieti oleme. Üldine arvamus on, et „õige eestimaalane“ elab paikselt Eestis, räägib eesti keelt või vähemalt oskab „Õllepruulijat“. Samas võiksime end defineerida mitte ainult läbi rahvuskultuuri, vaid läbi inimlike väärtushoiakute.

Paljud oleksid nõus siia elama asuma ja olema Eestile ülimalt lojaalsed, kui see oleks Euroopa moodsaim, kiiremini arenev, tolerantseim ja cool’im ühiskond.

Teiseks - mujal maailmas elab mitusada tuhat Eesti soost inimest. Neile lisaks on tuhandeid Eesti patrioote - inimesi, kes on siin ehk vaid korra käinud, kuid lahkunud ülivõrretes rääkides. Me võiksime suurendada Eesti lojaalset kodanikkonda, jagades mõnekümnele tuhandele Eesti patrioodile, kes võibolla alati polegi eestlased, Eesti kodakondsuse.

Või luua meie poolehoidjatele nn. Eesti klubi liikme staatus ja anda neile täiel rinnal tunda, et me hoolime neist, kui nemad meist hoolivad. See oleks Eesti agentide võrgustik maailmas, kuhu kuuluks kümneid tuhandeid inimesi. Eksklusiivne, kuldne, kutsetega klubi.

Mu õde elab USAs, tal on kaks poega ja neli lapselast. Õepojad räägivad lastega pigem inglise keelt. Kas nad pole enam eestlased, kui eesti keel perest kaob? Või kas eestlastest vanemate poeg, kuid eesti keelt mitte rääkiv USA kodanik Steve Jürvetson (USA üks tuntumaid riskikapitaliste) on eestlane? Minu arvates ei tohiks ta Eestile kaduma minna.

Geneetiliselt ei ole sellist asja nagu eestlane nagunii olemas. Mu Ameerikas elav sõber tavatseb öelda, et Eesti on nagu „101“ (Silicon Valleyd läbiv kiirtee) – siit on kõik rahvad läbi kihutanud ja oma „töö teinud“.

Mis võiks neid Eesti klubi liikmeid küll motiveerida?

Vaatame kasvõi juute – enamik maailma juutidest ei räägi heebrea keelt ega praktiseeri ortodokset juudiusku – aga nad kõik hoiavad kokku. Nende vahel on mingi nähtamatu side. Miks ei võiks virtuaal-eestlasedki nii ühendatud olla?

Kas Venemaa on Eesti jaoks samuti majanduslikus mõttes kasutamata potentsiaal?

On, aga mul ei ole erilisi lootusi, et seda suudetaks kasutada. Nii kummaline kui see ka pole, mulle ei meenu Euroopas kaht teist nii erinevat naaberrahvast kui eestlased ja venelased. Isegi inglased ja prantslased on lähedasemad.

Isegi mina, kes olen Venemaal elanud, töötanud ja investeerinud, ei tunne end seal loomulikus keskkonnas. Jah, ujun seal kui kala vees, kuid see pole päris minu vesi.

Ometi peetakse Eestit ukseks ida ja lääne vahel.

Oskad sa öelda, mis siit uksest läbi peaks käima? Ida ja lääne vahel on palju uksi ja Eesti on pigem ääre peal. Vaata kaarti. Vaata lennukite sõiduplaani. Sama hästi võiksime olla Albaanias. Paraaduks itta see siin igal juhul ei ole.

Kuidas saaks Eestis vähendada töötust?

Enamik tänaseid töötuid on kätega, mitte peaga töötegijad. Töötu programmeerija peab tänases Eestis olema ikka väga loll programmeerija. Kätega töötegijate jaoks peaksime siia katsuma meelitada Elcoteqi-sarnaseid firmasid, kuid ilmselt pigem väiksemat mõõtu ja kitsamates nishides.

Allan Martinson

? Riskikapitalifirma MTVP tegevjuht ja asutaja.

? tehniline haridus Moskva Riiklikust Ülikoolist.

? Asutanud ja juhtinud uudisteagentuuri BNS.

? Juhtinud Baltikumi suurimat IT-firmat Microlink.

? Nõustanud ja olnud seotud kümnete Baltikumi ja Venemaa ettevõtetega, teiste hulgas Delfi, Nasdaq OMX Tallinn, SAF Tehnika, Starman, Rate Solutions, MTV Networks Baltics, Hill & Knowlton Estonia, CV Keskus, Bravocom jpt.