Allergia on olemuselt nagu koer, kes ründab omasid

Vana-Egiptuse hieroglüüfid kirjeldavad tõenäoselt esimest teadaolevat allergilist inimest, kelleks oli Egiptuse vaarao Menes. Menes suri herilashammustuse taga­järjel 2641 eKr.

Termini „allergia” võttis esimesena kasutusele Viini lastearst Clemens von Pirquet 1906. aastal.

Tähelepanuväärne on, et tema definitsioon allergiast kui organismi spetsiifiliselt muutunud reaktiivsusest peab paika ka täna. Allergilised haigused on lääneühiskonna rahvatervises tähtsad nii arstiabi kui ka inimeste elukvaliteedi aspektist. Allergiliste haiguste diagnoosimine ja patsiendi toimetulek nendega on sageli keeruline, sest võimalikke allergeenide allikaid on äärmiselt palju ning haigused võivad avalduda erinevates elundkondades, seda ka ühel ja samal patsiendil. Allergia üks silmatorkavaim omadus on see, et kui sama haigus võib ühel patsiendil avalduda väga kergel kujul, mis ei nõuagi arsti juurde minekut, siis teise inimese elu võib haiguse ägenemise tagajärjel sattuda ohtu kõigest minutite jooksul.

Tundlikkus ja ülitundlikkus

Tundlikkus on normaalne reaktsioon keskkonnast saabunud tavapärasele impulsile, ärritusele või keskkonnamuutusele. Normaalse tundlikkuse alla võiks paigutada kõik inimese aistingud. Ülitundlikkus on ülemäärane reaktsioon tavalisele ja ohutule impulsile. Hüpersensitiivsuse näiteks on kas külma või füüsilise koormuse tagajärjel tekkiv astmahoog või nohu ilmnemine pärast kuuma jooki, samuti osal inimestel avalduv nahakuivus ja -kirvendus. Allergia on immunoloogiline ülitundlikkus, mille korral ühele kindlale allergeenile tekitab immuunsüsteem ühe kindla vastuaine. Ülitundlikkuse väljenduseks võivad olla ka roosad karedad laigud nahal, mis ei sügele, kuid pärast pesemist kirvendavad kergelt ja tulevad eredamalt esile. Lastel võivad ülitundlikkuse märgiks olla ka punetavad põsed, kuigi muidu on tervis täiesti korras.

Allergeenide kirju maailm

Allergiat tekitavaid aineid nimetatakse allergeenideks. Need on tavaliselt valgud ehk proteiinid või suhkrute ja valkude ühendid ehk glükoproteiinid. Kontaktallergia korral võivad allergiat tekitada keemilised ained, mis pärast ühinemist mõne kehaomase valguga muutuvad tõeliseks allergeeniks, mille immunsüsteem ära tunneb ja allergilise reaktsiooni käivitab (näiteks nikkel). Allergeene jagatakse ka päritolu järgi nii taimseteks, loomseteks, bakteriaalseteks kui ka keemilisteks. Levimise tee järgi võib allergeene jagada veel õhu ja toiduga levivateks allergeenideks. Lisaks võib allergeen sattuda organismi ka putukapiste kaudu.

Mis teeb ühe valgu allergeeniks ja teise mitte, pole täpselt teada. Seos näib olevat immuunsüsteemi varase arengu ja potentsiaalsete allergeenide dooside vahel. Näib valitsevat ka printsiip, et väikesed allergeenikogused pigem soodus­tavad allergia kujunemist, kuid suured aitavad kaasa tolerantsuse tekkimisele. Nii on näiteks leitud kassiallergiat vähem nendel lastel, kel kass oli kodus juba enne sündi. Seal, kuhu aga kass hiljem võeti, oli ka allergiat rohkem. Raseduse ajal ei ole vajadust jätta allergia profülaktikaks välja muid toiduaineid peale nende, mis emal endal allergiat tekitavad.

Allergia mehhanismid

Immuunsüsteemi ülesanne on kaitsta organismi ohtlike võõrainete ja nakkuste eest.

Valgelibled/lümfotsüüdid produtseerivad mikroobide, viiruste ja võõrainete vastu kaitseaineid ehk immunoglobuliine/antikehi. Igale nakkusele sünteesitakse oma spetsiifilised antikehad, mis seonduvad sisse­tungijaga võtme-ja-luku-printsiibil. Kui immuunsüsteem on juba korra mõne nakkushaiguse vastu antikehad produtseerinud, vallandub selle nakkusega igal uuel kokkupuutel vastavate antikehade mass­tootmine. Allergia puhul toimub sama, ainult kaitsereaktsioon on ülemäära tugev ega tee vahet ohtliku ja ohutu vahel. Allergia on justkui koer, kes ründab omasid.

Allergiliste haiguste puhul sünteesib immuunsüsteem ülemäära palju immunoglobuliin E-d. Need fikseeruvad nahas ja limaskestades paiknevatele nuumrakkudele. Kui allergeen vereringe vahendusel nuumrakuni jõuab, avab see piltlikult öeldes justkui luku tagant rakus tallel olevad bioaktiivsed ained. Üks nendest on histamiin, mille bioloogiline ülesanne on võidelda nakkuste ja võõrainetega.

Histamiin jt bioaktiivsed ained vallandavad põletiku, mis väljendub nahapunetuse, paistetuse ja sügelemisena, silmade ja nina sügelemise, limaaproduktsioonina ninas ja bronhides. Histamiini toimel tekib bronhospasm ja ahenevad hingamisteed, tekivad ka soole­spasmid ning langeb vererõhk.

Hingamiselundite allergia

Üks sagedam allergiline haigus on heinapalavik ehk pollinoos, mille põhjuseks on õietolmuallergia.

Arenenud maades kannatab pollinoosi all 10–20 protsenti elanikkonnast. Heinapalaviku sümptomiteks on aevastamine, sügelemine, rohke limaeritis ninast ja ninakinnisus. Sageli lisandub ka silmapõletik koos sügelemise ja pisaravooluga, raskemal juhul avaldub õietolmuallergia astmahoogudena.

Õietolmuhooaeg algab varakevadel puude õitsemisega, maikuus õitsev kask on üks sage õietolmuallergia tekitaja. Jaanipäeva paiku alustavad aasadel õitsemist lõikheinalised, millest sagedaim allergiatekitaja on timut. Globaalse soojenemisega on paljude taimede vegetatsiooni­periood pikenenud ning kasvupiirkond laienenud, mis võiks osaliselt seletada allergia sagenemist.

Kui aga aasta ringi on nina kinni, ajab aevastama või vaevab köha ja hing on kinni, võib põhjuseks olla hoopis siseallergeen, näiteks kodutolmulest, lemmikloom kass või koer, toataimed ning harvem hallitusseente eosed.

Hingamisteede ülitundlikkus võib avalduda erinevalt: temperatuurimuutusega tekkiv nohu ja aevastamine, füüsilise koormuse, külma õhu käes tekkiv hingamisraskus ja köha, halvasti paranevad viirushaigused ja köha.

Nahaprobleemid ja allergia

Atoopiline dermatiit on üks sagedam põletikuline nahahaigus, mida esineb 10–20 protsendil lastest.

Atoopiline dermatiit algab enamasti lapseeas, kuid võib esimest korda avalduda ka täiskasvanuna.

Imikutel ja alla kolmeaastastel lastel tekib punetav ja sügelev lööve tavaliselt pea piirkonda, näole, samuti käte ja jalgade sirutuspindadele. Sügelev nahk muudab lapsed rahutuks. Vanematel lastel ja täiskasvanutel paikneb lööve enamasti küünar- ja põlveõndlas.

Atoopilise dermatiidi kohta on kasutatud ka väljendit „alguses oli sügelemine”, sest väga tihti tekibki lööve alles pärast kratsimist. Sageli kaasneb sellega ka naha­kuivus ja ärrituvus. Ärrituva naha vastupanuvõime on langenud sellistele mitte­alleensetele mõjudele, mis normaalse naha puhu toimet ei avalda, nagu vesi, pesuained, karedamad riided ja tubakasuits.Umbes veerandil atoopilise dermatiidi haigetest ei ole põhjuseks väliskeskkonna allergeen. Toiduallergiat esineb umbes pooltel atoopilise dermatiidiga lastel.

Nõgestõbi on oma nime saanud nõgese­kuplade-sarnase lööbe tõttu. Tõbe võivad vallandada toiduained, ravimid, sh aspiriin ja teised põletikuvastased ravimid, antibiootikumid, putukamürgid, f&uu ml;üsiline koormus või naha hõõrumine, soe või külm, toiduainete lisaained jne.

Toiduallergiast

Toiduallergiat esineb umbes 8 protsendil lastest ja 2 protsendil täiskasvanutest. Lastel esineb toiduallergiat sagedamini seetõttu, et nende seedekulgla on õrnem ja läbilaskvam ning seedimisprotsess nõrgem kui täiskasvanul. Seetõttu imendub verre rohkem allergeenseid valke.

Paljud lapsed „kasvavad toiduallergiast välja”. Lehmapiimaallergia möödub kahe eluaastaga ca 80 protsendil lastest.

Laste toiduallergia põhjuseks on 90 protsendil juhtudest piim, kana­muna, nisu, kala (tursk), maapähkel ja soja. Täiskasvanute toiduallergia sagedamad põhjused on pähklid, kala, koorikloomad ja tomat. Kasetolmuallergiaga täiskasvanutel esineb üsna sageli ristallergiat õuna, virsiku, kirsi jt luuviljaliste vastu, samuti porgandi vastu.

Toiduallergia diagnoosimise muudab keerukaks asjaolu, et üks ja sama toiduaine võib esile kutsuda erinevaid haigussümptomeid ning teiselt poolt võib üks haigus olla põhjustatud mitmest toiduainest.

Näiteks kala võib esile kutsuda nii ekseemi kui ka astmat, samal ajal võib ekseemi põhjuseks olla nii kanamuna, piim, soja kui ka nisu jne. Siiski avaldub toidu­allergia ca 60 protsendil juhtudest mitmesuguste nahalöövetena.

Lehmapiimaallergiat kirjeldas juba Hippokrates 2000 aastat tagasi. Piimavalk koosneb 80 protsendi ulatuses kaseiinist ja 20 protsendi ulatuses vadakuvalkudest. Allergiat võivad tekitada mõlemad.

Kaseiiniallergia kestab üldjuhul kauem ning sellele on üsna iseloomulik ristallergia kõikide imetajate piimade vastu, st lehma-, kitse- jt piima­de vastu. Vadakuvalkudest on kõige tugevam allergeen beetalaktogloguliin. Kuna osa vadakuvalke kuumutamisel ja hapendumisel denatureerub ja allergeensed omadused kaovab, taluvad mõned piimaallergiaga lapsed näiteks keedetud või hapendatud piimatooteid.

Kanamuna-, täpsemini aga munavalgeallergia on varane allergiaennustaja juba vastsündinueas.

Väga tugeva munaallergiaga lapse puhul tuleb enne vaktsineerimist nõu pidada arstiga, kes vastavalt haiguspildi ja allergiatestide tulemustele otsustab vaktsineerimise otstarbekuse. Enamasti ei ole see siiski vastunäidustatud.

Toiduallergeeni väljaselgitamine on sageli aega­nõudev protsess. Selleks tuleb pidada toidupäevikut ja välistusdieeti, proovida kahtlusaluseid toiduaineid menüüsse tagasi tuua, teha allergiateste.

Pikaajalised nn profülaktilsed dieedid, eriti põhitoiduainetest loobumine (piim) võivad kahjustada tervist, kuid diagnoosi kinnitumisel on ravi nurgakiviks just allergeensest toiduainest loobumine.

Varases eas allergeeniks osutunud toiduaineid (piim!) proovitakse meüüsse tagasi tuua umbes 6–12 kuu möödumisel.

Toiduallergia puhul ei ole toidusedelis soovitavad ka paljud maiustused, liiga vürtsine ja lisa­aineid sisaldav toit ja alkohol, sest need mõjutavad seede­kulgla talitlust ja allergeenide läbilaskvust ning sageli sisaldavad ka peidetud allergeene.

Üldtuntud toiduallergeenid on veel tsitrusviljad, tomat, maasikad, šokolaad, kakao ja mesi.

Allergiliste haiguste ravi

Allergiliste haiguste ravi aluseks on allergeenide ja ärritajate kindlakstegemine ja nendest hoidumine.

Ravimitest kasutatakse sagedamini antihistamiine, mis blokeerivad histamiini toime ja sellest tulenevad sümptomid.

Teine allergiaravis kasutatav ravimigrupp on glükokortikosteroidhormoonid, mida tihtipeale nimetatakse ka lihtsalt hormoonideks. Hormoonra vimid ahendavad veresooni, mis histamiini toimel on laienenud. Nahal avaldub see toime kiiresti punetuse taandumisena. Teine toime on põletikuvastane, mis väljendub põletikus osalevate rakkude arvu ja põletikumediaatorite sünteesi vähenemises.

Kolmas on naharakkude paljunemise aeglustamine, millest pikaajalisel väärkasutamisel võivad alguse saada kõrvaltoimed. Allergiliste haiguste ravis on kasutusel ka muid, mittehormonaalseid ravimeid.

Põhjuslik ravi on immunoteraapia, kus süstitakse väikseid allergeenidoose, selleks et esile kutsuda tolerantsus.

Allergiliste haiguste ravis on tähtis üldine tervise tugevdamine. Allergiliste nahahaiguste ravis on oluline koht baaskreemidel, mis kaitsevad nahka nii allergeenide kui ka ärritajate eest.

Taimsed allergeenid:
õietolm, jahu, taimsed kiud, hallitusseente eosed, lateks, eeterlikud õlid, taimsed ensüümid

Loomsed allergeenid:
imetajate karvad, kõõm, sülg jm eritised, suled, putukad, lülijalgsed, sh kodutolmulest

Bakterite ensüümid:
keemilised ained: formaldehüüd, epoksüvaigud, asovärvid

Sagedamad allergilised haigused elundkondade järgi on:

NAHK: atoopilne dermatiit, nõges­tõbi, allergiline kontaktdermatiit*
HINGAMISELUNDID: heinanohu, allergiline nohu, astma, larüngiit
SILMAD: allergiline konjunktiviit (silmapõletik)
ERINEVAD ELUNDKONNAD JA VERERINGEHÄIRE: anafülaktiline šokk – harvaesinev ja raske allergiline haigus
*Allergilise kontaktdermatiidi tekkes osalevad antikehade asemel teatud rakud (lümfotsüüdid).

Õietolmuallergiat esineb 10–20% elanikkonnast.
Astmanähtusid esineb 10–15% Eesti koolilastest, seevastu Austraalias 30% ja Venemaal 5–10% lastest.
Täiskasvanute kolm sagedamat allergeeni on prussakas, kodutolmu­lest ja õietolm.