John Fitzgerald Kennedyle tehtud atentaadi lahenduseni viivad niidid on talletatud kahe teineteisest sõltumatu komisjoni uurimistulemuste kokkuvõtetesse. Dokumendid, sündmused, tunnistajate ütlused sunnivad süüdlasi otsides pilku pöörama nii luureasutustele, sõjaväele kui ka organiseeritud kuritegevuse poole ning räägivad iseenese eest. Presidendi tapjaks peetud Lee Harvey Oswald viis saladuse endaga hauda kaasa, kuid temast jäid maha dokumentaalselt fikseeritud jäljed.

Robert Francis Kennedy tapmise saladused on lukustatud ühe mehe teadvusse. Sirhan Bishara Sirhan, kelle surmaotsus asendati eluaegse vangistusega, pole seni suutnud meenutada sündmusi, mille keskele ta 1968. aasta 5. juuni öösel sattus. Ta ei mäleta sedagi, kuidas ta läbi rahvasumma presidendikandidaadini tungis ning Kennedy suunas tule avas.

Faktid

1968. aastal pretendeerisid demokraatide parteist ühendriikide presidendi kohale New Yorki senaator ja endine justiitsminister Robert Kennedy ja Minnesota senaator Eugene McCarthy. Eelvalimisi California osariigis on alati peetud üliolulisteks. 1968. aastal toimusid need 4. juunil ja Bobby Kennedy teatas, et kui ta Californias ei võida, loobub ta kandideerimast.

Kogu osariigi elanikkond ilmutas eelvalimistel suurt aktiivsust: osalus ulatus 91 protsendini. Kella 11 õhtul olid tulemused teada: 46 protsenti kalifornialastest andis oma hääle Kennedyle, 42 protsenti pooldas McCarthyt. Robert Kennedy oli astunud suure sammu Valgele Majale lähemale. Tõenäosus, et demokraadid eelistavad partei kongressil Chicagos endise presidendi venda nii McCarthyle kui ka Lyndon Johnsoni asemikule Hubert Humphreyle, oli ülisuur.

Robert Kennedy oli valinud peakorteriks Ambassadori hotelli Los Angeleses, kuhu oli kogunenud valimistulemusi ootama suur hulk tema pooldajaid. Pidu oli õiged tuurid sisse saanud ja kui Robert Kennedy umbes kell kaks balliruumi sisenes, võeti ta vastu ovatsioonidega.

Presidendikandidaat pidas lühikese kõne, tänas pooldajaid ja abilise ning lõpetas sõnavõtu üleskutsega:

“Edasi Chicagosse! Me võidame ka seal!”

Poodiumilt maha astunud suundus ta köögi poole. Tol ajal ei kuulunud presidendikandidaatide turvamine veel USA presidente kaitsva salateenistuse ülesannete hulka. Hoolimata sellest, et ruum oli inimestest tulvil, ei kaitsnud Kennedyt ka Los Angelese politsei, kes väitis hiljem, et Kennedy oli ise keeldunud nende teenetest. Huvitav on märkida, et täpselt sama väitis ka Dallase politsei, kui seal mõrvati John Kennedy. Sõnum on üpris ilmne: inimesed on ise süüdi, kui politsei abist keelduvad ja end maha tappa lasevad.

Nii ümbritsesidki Robert Kennedyt tol saatuslikul ööl vaid tema isiklikud ihukaitsjad, kui tõmmu kõhetu noormees, kes hiljem identifitseeriti osalise mälukaotuse all kannatava Sirhanina, rahvasummast läbi trügis ning sõnade “Kennedy, sa neetud kaabakas!” saatel .22kaliibrilisest püstolist tule avas. Kennedy varises kägaras kokku, tema kuklast purskus veri.

Mõrva tagajärg oli selline, et viie kuu pärast võitis Richard Nixon, kes kaheksa aasta eest oli saanud presidendivalimistel USA ajaloo napeima kaotuse John Kennedylt, Robert Kennedy asendajat Humphreyd parteisisestel valimistel ning kolis 1969. aasta algul Valgesse Majja.

Los Angelese politsei asutas aga Dallases tehtud vigade vältimiseks mõrvajuurdluseks eriüksuse Senator, mis tõestas raudse veenvusega, et sellegi mõrva pani toime üksiküritaja, keda on suhteliselt lihtne kohtus süüdi mõista.

Ametlikule versioonile vastukäivad faktid

Saatuslikuks osutunud haav asus Robert Kennedy parema kõrva taga. Püssirohujäljed viitasid lähilasule, mis oli toimunud maksimaalselt kaheksa sentimeetri kauguselt. Sirhan oli aga presidendikandidaadile lähenenud eest. Isegi kui arvestada võimalusega, mis haava kummalist asupaika seletamaks välja pakuti - Kennedy olevat lasu hetkel pead pööranud - välistab see ikkagi Sirhani võimaliku mõrtsukana, sest lähim kaugus, milleni ta presidendikandidaati rünnates pääses, oli rohkem kui pool meetrit. Kirjeldatud faktistki piisab kummutamaks teooriat Sirhanist kui üksi tegutsenud mõrtsukast. Saatusliku haava asukoha kinnitanud koroner Thomas Noguchi tehti igatahes töölt lahti ning pidi ennistamiseks kohtu poole pöörduma.

Sündmuskohalt leitud kuuliaukudest ja kuulidest võib järeldada, et sooritati vähemalt 13 lasku. Sirhani relva salve mahtus kõigest kaheksa padrunit, väidetavalt sellest tulistatud kuulid koguti kokku ning loeti üle. Los Angelese politsei väitis, et osad augud seintes pärinevad kokkupõrgetest toidukärudega, mis ei läinud kokku fotodega neid märgistavatest politseinikest. Hiljem hävitati nii kuuliauke sisaldavad laepaneelid, uksepiidad kui ka neid kujutavad fotod.

Vähemalt viis politseinike poolt registreeritud tunnisatjat väitis, et nägi kuritteopaigalt põgenemas mummulises kleidis naist. Mõned neist, sealhulgas ka Robert Kennedy kampaania heaks töötanud Sandra Serrano, kuulsid naist joovastunult karjumas: “Me lasime ta maha!” Serrano küsis saladuslikult naiselt, kelle nad maha lasksid ning sai vastuseks: “Senaator Kennedy!”

Bernsteinidena registreeritud abielupaar, kelle politsei vahetult pärast atentaati üle kuulas, rääkis sama lugu: nad nägid mummulises kleidis naist umbes saja meetri kaugusel kohast, kus Serrano oli temaga vestelnud. Naine karjus ikka veel: “Me lasime ta maha! Me tapsime ta!” Bernsteinidki pärisid talt, kes lasti maha ja naine vastas, et Kennedy.

Salapärane naine

Sirhan on jäänud oma esialgse väite juurde, et viimaseks mälestuseks sellest õhtust hetkeni, mil ta Robert Kennedy ihukaitsjate poolt põrandale sookra väänati, on kohvi joomine noore naise seltskonnas. Sandra Serrano ja Thomas DiPierro kinnitavad fakti tõesust: nad nägid enne tulistamist Sirhanit mummulist kleiti kandva naisega sama laua taga istumas.

Los Angelese politsei kutsus appi polügraafispetsialisti Enrique “Hank” Hernandeze. Kontroll valedetektoril ei pidanud kinnitama nende tunnistuste õigsust, vaid need hoopis ümber lükkama. Spetsialist tuligi talle antud ülesandega toime. Sandra Serrano ja Thomas DiPierro tunnistati valetajateks,

Samuti kadus politseitoimikutest Bernsteinide antud tunnistus kordnikele. Politsei andmetel kandis mummulist kleiti Valeria Schulte, Santa Barbaras elav tuline Kennedy pooldaja. Schulte viibis tõepoolest mõrvaööl Ambassadoris, kuid tema kleidi värv ja täppide kuju ei langenud kokku Serrano ja DiPierro kirjeldustega. Muu kõrval tunnistasid naisega vestelnud üksmeelselt veel sedagi, et tollel olla “naljakas nina”. Kindlasti poleks ka Schulte Kennedy fännina jooksnud rahva seas ringi, joovastunult “me tapsime ta!” karjudes.

Ülalkirjeldatud punktidest peaks piisama üksiku mõrtsuka teooria ümber lükkamiseks ja Los Angelese politsei juurdlusest kõrvaldamiseks. Kohalik politsei muretses rohkem oma näo kaitsmise kui kuriteo lahendamise pärast, heites ebamugavad, ametliku versiooniga vastuolus olevad faktid halastamatult kõrvale. Reputatsiooni säilitamise kõrval eksisteerib veel teinegi, hoopis spekulatiivsem võimalus: eriüksuse Senator üleminspektor Manny Pena olla kutsutud erust tagasi teenistusse spetsiaalselt mõrvajuurdlust juhtima. Tegelikult polnud Pena üldse erru läinud, vaid töötas Luure Keskagentuuri heaks.

Jäljed viivad LKAsse

LKA ja Los Agelese poliseivalitsue vahel valitses tihe koostöö. Pena oli osalenud mitmetes LKA salaoperatsioonides eriüksuse AID liikmena. Viimast tunti kui LKA räpaste tööde osakonda, mis oli spetsialiseerunud atentaatidele.

Pena ja Hernandeze – temagi kiitles LKA salaoperatsioonides osalemisega – kaudu langeb kahtlus juurdlusandmete mugandamises luureorganisatsioonile. Miks oli tarvis vältida võimalikku organiseeritud vandenõu teooriat?

Kõige kummalisemad faktid selles kummalises mõrvaloos seonduvad Sirhani endaga: valikuline mälukaotus, tema märkmikest avastatud korduv kirjutus “RFK peab surema!”, mis on tehtud hüpnotiseeritutele omases automaatkirjas. Pärast mõrva Sirhani psüühilist seisundit hinnanud endine mereväeluure ohvitser tunnistas kohtus nagu mitmed teisedki Sirhanit Ambassadoris näinud tunnistajad, et viimane oli käitunud justkui “transis”. Nad väitsid, et Sirhan Bishara Sirhan viibis Kennedyt tulistates hüpnootilises seisundis.

Kaitse psühhiaater Bernard Diamond, suutmata tunnistajate veendumust ümber lükata, otsis abi väitest, et Sirhani transs oli tema enda esile kutsutud. Vanglapsühhiaater Eduard Simson-Kallas, kes pühendas Sirhani uurimisele 35 tundi, ütles hiljem, et dr. Diamondi kohtus esitatud väide kujutab endast röögatut psühhiaatrilist pläma. Tema hinnangute järgi pole autosugestiooniga võimalik esile kutsuda Sirhanile iseloomulikke mälublokeeringuid. Viimased on küll omased mõningatele skisofreeniavormidele, kuid Sirhanil puudus vastav sümptomaatika, ta oli vaimselt terve.

Programmeeritud mõrvar

Mõned Robert Kennedy tapmist uurinud autorid, nagu endine FBI agent William Turner ja Jonn Chriatian, väidavad, et Sirhani näol oli tegemist mandžuuria kandidaadiga, programmeeritud tapjaga, kes tegutses tänu posthüpnootilisele sisendusele. Mõlemad autorid on veendunud selleski, et kui Sirhan tulistaski presidendikandidaadi suunas, siis kasutas ta paukpadruneid.

Läbiotsimisel leiti Sirhani taskust igatahes .22-kaliibrilisi lahingpadruneid, mis võib viidata sellele, et ta laadis relva enne tulistamist ümber. Psühhiaatrid, psühholoogid pole veel seni ühel nõul, kas inimest on võimalik sundida hüpnoosis sooritama tema eetiliste tõekspidamistega vastuolulisi tegusid. Enam vähem kindel on see, et 20 protsenti inimestest, need keda on võimalik viia sügavamaisse hüpnoosistaadiumi ehk somnambuloismi, võib posthüpnootilise sugestiooni mõjul sooritada neile eetiliselt vastuvõetamatuid tegusid. Teisi on võimalik sundida loomuvastaselt tegutsema kui nad on veendunud, et aitavad sel viisil ära hoida rängemaid kuritegusid.

Sellest lähtuvalt saab mõistetavaks, miks Sirhani taskust leiti lahingpadruneid: ta võis relva laadida paukpadrunitega ning isegi Kennedy suunas tulistada, kui uskus sisendust, et sel viisil aitab ta näiteks mõrvamist takistada.

Võimalik tapja

Paljud sõltumatud uurijad osutavad üksmeelselt ühele mehele kui võimalikule mõrvarile. See on Robert Kennedy ihukaitsja Thane Eugene Cesar, kes seisis tulistamise ajal Kennedy selja taga. Cesar tunnistas tõepoolest, et haaras relva ning sooritas mõned lasud – loomulikult Kennedy kaitseks. Siin tasuks mainida kuulsat fotot maas verelombis lebavast Kennedyst. Mõne sentimeetri kaugusel tema krampunud paremast käest lebab põrandal klõpatslips. Viimane kuulub Thane Eugene Cesarile, kes selle väidetavalt segaduse ajal kaotas.

Sõltumatute uurijate arvates pidi avastatud kuulide hulgast tulenevalt ruumis viibima veel kolmaski tulistaja. Sirhan polnud midagi muud kui peibutis, kes juhtis tähelepanu tegelikelt tulistajatelt eemale.

Võimalik programmeerija

Programmeeritud tapjate kasutamisele on iseloomulik programmeerija avastamisvõimaluse välistamine. Turner ja Christian osutavad siiski ühele mehele, ehkki äärmiselt kasinatest tõenditest lähtudes.

William Joseph Bryan oli tema enda sõnu kasutades “maailma suurim hüpnoosiekspert”, kes võlgnes oma kuulsuse Bostoni kägistaja juhtumi lahendamisele – ta hüpnotiseeris Albert DiSalvot, kes tapmised kohtus omaks võttis. Sirhani märkmikest võib leida muude pealtnäha mõttetute sirgelduste kõrvalt korduvalt ka DiSalvo nime. Ülekuulamistel ei suutnud Sirhan kirjutiste mõtet selgitada, väites, et ei tunne DiSalvo-nimelisi isikuid.

1977. aastal leiti Bryani surnukeha ühest Las Vegase motelli basseinist. Kaks prostituuti, kellega ta hüpnotisöör sageli lõbutsenud oli, tunnistasid Turnerile ja Christianile, et Bryan kiitles sageli nii sellega, et oli hüpnotiseerinud Sirhanit kui ka sellega, et on osalenud LKA ülisalajastes projektides.

Sirhan Bishara Sirhani isik on seni jäänud mõistatuseks, oli ta siis programmeeritud Kennedyt tapma või tõelistelt tapjatelt tähelepanu kõrvale juhtima. Vastus küsimusele, kes temaga manipuleeris, kas mõni USA paljudest salateenistustest, mingi ususekt või mõlemad, on kindlalt tema teadvusse lukustatud.

Robert Francis Kennedy

Robert Francis Kennedy sündis 20. novembril 1925 Brookline’is Massachusettsis Rose ja Joseph P. Kennedy üheksalapselise pere seitsmenda lapsena.

Pärast sõjaaegset teenistust mereväes lõpetas ta 1951 Virginia ülikooli juristina.

1950 abiellus Robert Kennedy Connecticutist pärit rikka töösturi tütre Ethel Skakeliga. Nende perre sündis 11 last.

1952 tegi Robert poliitilise debüüdi, juhtides oma vanema venna Johni edukat kampaaniat senaatorivalimistel Massachusettsis.

Järgnevad aastad töötas ta senati uurimiskomiteedes.

1960 oli ta John F. Kennedy eduka presidendikampaania väsimatu manager. Pärast valimisi määrati ta presidendi peaprokuröriks, kus temast sai suur inimõiguste ja vähemuste kaitsja.

Robert Kennedy polnud mitte ainult president Kennedy peaprokurör. Ta oli ka oluline strateeg ja nõuandja. 1962. aasta Kuuba raketikriisi ajal aitas ta Kennedy administratsioonil välja töötada strateegiat, mis aitas ära hoida tuumasõja.

18. märtsil 1968 andis Robert Kennedy nõusoleku asuda demokraatide presidendikandidaadi kohale.

Robert Francis Kennedy mõrvati 5. juunil 1968. Ta oli 42aastane.