28.03.2008, 00:00
Ameerika Don Quijote
Leedu-juudi juurtega Sundance’i filmifestivali võitja Debra Granik (45);kirus Kadri Kõusaarele Ameerika vägivallalembust.
Väiksekasvuline ja elavapilguline Debra Granik räägib
kiiresti ja ägedalt. Ta on väga intensiivne ja kiirgab
heasüdamlikkust. Tema esikfilm “Down to the Bone” (eesti keeli
võiks seda tõlkida umbes “Viimase piirini”)
pälvis 2004. aasta Sundance’i filmifestivalil nii parima režii kui
parima naispeaosatäitja preemia (Irene’i kehastav Vera Farmiga,
kes nüüdseks juba mänginud kandvaid osi ka Martin Scorsese
filmis “Kahe tule vahel / Departed” ja hiljuti surnud Anthony
Minghella viimases filmis “Sissemurdmine / Breaking and
Entering”).
Film jälgib meeldivat
töölisklassinaist Irene’i, kes on juba peagu kümme
aastat kokaiinisõltuvuses. Ainukesed mittenarkolised päiksekiired
Irene’i elus on kaks last, keda ta tõesti armastab. Abielu on aga
juba mandunud ja sädemetu. Argipäev algab nii, et Irene
serveerib lastele hommikusöögihelbed ja läheb tõmbab
salaja vannitoas paar triipu. Kaksikelu aga lõputult kesta ei saa ja
Irene jääb oma töökohast, kassiiriametist ilma.
Irooniliselt küll siis, kui ta juba on rehab’i läinud. Tema
kallal õiendatakse, et ta on liiga aeglane. Irene selgitab, et enne oli
ta kärme, sest ta oli pilves. Nii ta oma töökohast ilma
jääbki ja see on Ameerika, mitte sotsiaalhüvitiste ja
töötuabirahadega Skandinaavia. Võõrutusravis tutvub
Irene aga sarmika meessanitariga, kellega ta alustab suhet, mida võiks
pehmelt nimetada ennasthävitavaks.
Enamik filmi on üles
võetud vastu seina (s.t taustal pole fotogeenilist sügavust),
hämarates hingetutes ruumides. Toonid on hallvalged, tumesinised,
ähmased. Tekib klaustrofoobiline, abitu tunne. Siin filmis pole mingit
paatost ega sentimentalismi. Kõik on kuidagi tunnellik ja
trööstitu. Mis on sõnum? Et me kõik oleme haavatavad,
et sõltuvusse võib sattuda iga depressiivne inimene (aga selline
hall, lõputu novembri äärelinn ei saagi tekitada muud kui
depressiooni). Vahepeal tahaks filmi edasi kerida – ei jaksa enam.
Granik jaksas aga filmi prototüüpidest videomärkmeid
teha viis aastat. Täispikk mängufilm sündis nende
märkmete-hetkede põhjal – filmiti väikse meeskonna ja
mikroskoopilise eelarvega. Samas – seda filmi uhke kaameratööga
ette ei kujutaks – plass mini-DV sobib ängi edasiandmiseks
ideaalselt.
Magistrikraadi sai Granik ühest maailma
prestiižikaimast filmikoolist – New Yorgi ülikooli Tischi
osakonnast. Sealt edasi tegi ta lühikesi sutse, firmadele õppefilme
näiteks, andis loenguid, töötas ka operaatori ja fotograafina,
näiteks pulmades. Läks ilmatu aeg, enne kui debüütfilmile
sai rahastus taha. Pärast võitu Sundance’is tuli küll
auväärne festivalidel ringreisimine, ent plussi ei saadud,
müügi- ega leviedu polnud, produtsendid ja staarid ennast külge
pookima ei hakanud. Granik tunnetas teravalt nn teise albumi kompleksi ja
kirjutamiskrampi. Teiseks filmiks otsustas ta valida mitte enda originaalidee,
vaid kohandada stsenaarium mingi raamatu põhjal – nii on
vähem sisepingeid. Raamatuks sai Daniel Woodrelli “Winter’s
Bone”, kus 17aastane tüdruk vaesest Missouri piirkonnast peab
otsima oma kadunud isa, kasvatama üksi oma nooremaid vendi ja taluma
naabrite kalkust.
Aga rahastamine edeneb vaevaliselt. Sundance’i edu
ja letargilise 2008. aasta vahelist aega on Debra kasutanud igati
täieliselt: tal on kolmeaastane tütar. “Arvan, et on
võimalik ühildada karjääri ja pereelu. Kui rase olin,
vaatasin nagu närvide
rahustuseks internetist, kuidas edukatel naisrežissööridel lastega
on: ja neil enamikul oli mitu last! Järelikult on see võimalik!
Õnneks on mul mõistev ja toetav abikaasa, kes on pealegi
mu parim nõuandja. Ta on ametilt raamatukoguhoidja, ülisuure
lugemusega.”
Peaaegu igas Graniki lauses on kriitikat
Ameerika pihta või feministlikku orientatsiooni: “Me elame ikka
väga julmas ja vastikus riigis. See vägivaldsus on kuidagi Ameerika
kultuuris sees, probleem pole isegi relvade kerges kättesaadavuses, vaid
mingis liiga paljudes pesitsevas mõttemallis, à la
“vägivald on cool”. Näiteks ma ei salli viimast Coenite
filmi, seal filmis pole ju mingit sõnumit. Tommy Lee Jones oli ainus
põhjus, miks seda filmi vaadata, aga mida annab mulle maniaki
mõrvade pealtvaatamine [–] Teil siin Euroopas on vähemalt
filmifondid – tänu neile saab arthouse üldse püsida; meil
Ameerikas aga valitsus ju kunstifilme ei toeta ja indie’d peavad
võistlema kommertsi ja Hollywoodiga. See on ju ebavõrdne
võitlus – on ju selge, et balletti vaatab vähem inimesi kui
jalgpalli [–]
Agendi kaudu laekus mulle tohutu hunnik igasugu
stsenaariume. Kohutav, kui lollide ja stereotüüpsetena oli seal naisi
kujutatud. Iial, mitte iial ei tee ma naist alandavat filmi. [–]
Mulle ei meeldinud tänavune Cannes’i võidufilm
“4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva”. See oli liiga graafiline
ja ei öelnud midagi uut. Kuidagi ebaproportsionaalselt suur osa oli
anatoomial, füüsisel. “Vera Drake” käsitles
aborditeemat märksa sügavamalt ja naisesõbralikumalt.
[–]
Isegi Ameerika arthouse on tegelikult allutatud
turureeglitele. Näiteks “Little Miss Sunshine” ja
“Juno”. No kuidas saab teha kerget komöödiat 14aastasest
rasedast tüdrukust? See ei ole ju kerge teema! Jah, inimeste elu on
trööstitu ja kinost otsitakse meelelahutust. Minu filmid on tumedad
ja tõsised – majanduslikult mõtlev produtsent neisse ei
investeeri. Võib-olla ainult mõne staari kaasamine aitaks neid
müüa. Aga ma tahan teha seda, mida nõuab mu süda ja mu
hing. Ma ei suuda turu ja kommertsialiseerumisega kohanduda.”
Jõudu Debrale tuuleveskitega võitlemiseks!