Ameerika-Prantsuse peretüli intriigid
Saadik tõi välja kaheksa juhtumit alates möödunud septembrist, kui Prantsusmaad on tema arvates teadlikult laimatud. Nimekiri algab septembris New York Timesis avaldatud artiklist, kus väideti, nagu oleksid prantslased müünud Iraagile tuumapommi ehitamiseks vajalikke osasid.
Prantslaste kannatusekarika pani aga üle voolama siiski Washington Timesis tänavu 6. mail trükimusta näinud kahtlus, et Pariis olla varustanud mõningaid Iraagi režiimi juhte Prantsuse passidega, võimaldades neil sõjalise lüüasaamise järel Euroopasse putkata.
Ameerika sulerüütlite pahatahtlikkus olla algatatud valitsusringkondade poolt, kinnitab suursaadik Levitte. Ühendriikide kaitseminister Donald Rumsfeld, üks peamisi kahtlusaluseid Pariisi silmis, teatas seepeale napisõnaliselt, et tema ministeerium niisuguste kampaaniate läbiviimisega ei tegele.
Ajakirjanduslikud süüdistused pole siiski jäänud õhku rippuma, sest Ühendriikide Kongressi õiguskomisjoni esimees James Sensenbrenner nõudis ajakirjanduses ilmunud süüdistuste kontrollimist, tuletades avalikkusele meelde, et Prantsuse passiga iraaklased võivad õige lihtsalt reisida Ameerikasse. See oleks USA ühiskonnale väga ohtlik, manitseb poliitik, sest vähemalt üks Maailmakaubanduskeskust rünnanud terrorist oli Prantsusmaa alam. Võrdsustanud selle meeldetuletusega Iraagi valitsuses istunud paksukõhulised korruptandid idealistidest enesetapjatega, nõuab senaator viisarežiimi kehtestamist Prantsusmaaga, lõpetades üleskutse sõnadega this is not personal, it's about American security.
Déjà vu, kas pole? Külma sõja ajal algasid samasugused rünnakud sõnadega “TASS on volitatud teatama…”, ehkki selle vahega, et tookord käis mudaloopimine venelaste ja ameeriklaste vahel.
Lutikad...
Uus külm sõda kordab ka spionaažisüüdistusi (tuletage meelde Ühendriikide saatkonna ehitamist Moskvas, kus ühel hetkel avastati, et venelaste valatud betoonis on mikrofone sama palju kui killustikku). Brüsselist käis märtsi keskel läbi kihin-kahin, kui avalikkuse ette jõudis informatsioon, mille kohaselt Euroopa Liidu ühest tähtsamast hoonest leiti pealtkuulamisseadmeid.
Prantsuse ajaleht Le Figaro viitas 19. märtsi numbris Belgia politseile, teatades ühemõtteliselt, et lutikate paigaldajad olid ameeriklased. ELi esindajad lubasid asja igakülgselt uurida, väljendades ülimat hämmingut kummalise leiu üle, sest EL on läbipaistev nagu hommikune kastepisar, mistõttu vajaliku info saamiseks pole kellelgi vaja kedagi pealt kuulata. Vaja on vaid avada vastav veebikülg.
Selle avalduse järel pole lutikate asjus Brüsselist tulnud kippu ega kõppu (arvestades et ükskõik milline nuhkimisteemaline “kipp ja kõpp” mõjuks ebasoodsalt Ida-Euroopa riikides peetavatele euroreferendumitele, omandab vaikuse süvenemine veidi kahtlase iseloomu).
Märksa tõsisemalt võetav nuhkimisskandaal puhkes märtsi alguses sealpool Inglise kanalit. Ajalehe The Observer 2. märtsi number kirjutas, et Suurbritannia valitsusside (Government Communications Headquarters, lühendatult GCHQ) saanud oma USA kolleegidelt palve, kus sooviti brittide teeneid mõningate ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesmaade delegatsioonide elektroonilise posti lugemiseks ning telefonikõnede pealtkuulamiseks. Põhjus: Washington valmistus märtsi alguses usinasti sõjaks Iraagi vastu ning vajas Julgeolekunõukogu vastaliste liikmete paremaks “töötlemiseks” üksikasjalikku taustinfot, soovides teada, kes mida tegelikult mõtleb ning kas vastaliste ridades esineb kõhklusi ja kahtlusi. Samuti nagu õletulena põlenud Brüsseli nuhkimisskandaalist, pole ka ÜRO lutikatest pärast esialgset trummipõrinat midagi kuulda.
...ja käod
Miks? GCHQ skandaali puhul ollakse kindlad, et tegemist oli “kõrgemalt poolt” sanktsioneeritud lekkega, mille põhjust tuleb otsida salateenistuste ja poliitikute vahel puhkenud tülis. Salateenistused andnud sel moel märku, et neil on kõrini poliitikute esitatud tellimustööde täitmisest. Mis tellimused? Ka see on teada. USA mõlemas suurlehes ilmusid 2. veebruaril olemuslikult üpris sarnased artiklid. Washington Post selgitas pealkirja all "Luure ja tõestamise suur erinevus", et valitsus ei saa koormata luuretalitust ülesandega leida põhjendus sõja vallapäästmiseks.
Veel selgemat keelt kasutas sama päeva New York Times, kes kirjutas FBI ja CIA ärritusest selle üle, et neid püütakse poliitilistel eesmärkidel ära kasutada. Ajaleht osundab üht FBI agenti, kes teatab, et valitsus nõuab eriteenistustelt tõendeid, nagu oleks Iraagi juhtkonnal seosed Osama bin Ladeni terroriorganisatsiooniga, ehkki eriteenistustel sellised tõendid puuduvad.
Ka Briti luurel oli sama peavalu. Arvatakse, et GCHQst lekkinud kirjaga tegi luure poliitikutele tagasi.
USA ja Briti valitsuste olemise teeb eriti ebamugavaks asjaolu, et Prantsuse valitsuse hinnang Iraagi ohtlikkusele langes kokku ameeriklaste CIA ning brittide Intelligence Service'i hinnanguga. Suursaadik Levitte avaldas 14. veebruaril NY Timesis artikli, kus ta tõi ära kolm põhjust, miks on tema valitsus vastu sõja alustamisele Iraagis. Levitte kirjutas, et al-Qaida seosed Iraagiga pole tõestatud, teiseks nimetas ta, et massihävitusrelvade olemasolu pole kaugeltki kindel ning kolmandaks hoiatas, et tõeline jama Iraagis läheb lahti alles pärast sõda, sest see maa on etniliselt keeruline ning sealsel rahval puudub demokraatiakogemus.
Tänase päeva seisuga võib öelda, et Pariis ei eksinud üheski punktis.
Seda hullem. Riigisekretär Colin Powell osales läinud kuul ühes telesaates, kus küsimusele, kas Prantsusmaad karistatakse Iraagi poliitika pärast (mõeldi Pariisi kangekaelsust ÜRO Julgeolekunõukogus), vastas ameeriklaste välisminister ühesilbiliselt “yes”.
Asjade senine käik sunnib arvama, et CIA saab järgmise tellimustöö – koguda andmeid, mis tõestaksid Prantsusmaa tihedat seotust “kurjuse teljega” ehk Süüria, Iraani, Põhja-Korea ning teiste paariatega.
Tavaline külm sõda.
