Kui 40. eluaastates Eesti naisfirmajuht Anne (nimi muudetud) märtsis 2007 endale Match.comis profiili lõi ja nõutud rahasumma krediitkaardiga ära maksis, tundus kõik minevat tõusujoones: “Inimesed hakkasid kirjutama ja hästi tore ning huvitav oli.” Ent pärast paarinädalast kasutamist ei õnnestunud naisel end enam sisse logida. 

Anne saatis Match.com’i kirja. Lõppude lõpuks oli ta ju maksnud kasutaja­tasu – “kolme kuu pakett oli vist veidi üle 100 dollari” –, mille suhetesõlmimisagentuur kenasti ta kaardi pealt maha võttis, kuid vastus polnud sugugi see, mida Anne ootas. “Pärast mitmete liikmete kaebusi seoses soovimatute meilide, spämmimise ja väärprofiilidega ja põhjalikku uurimistööd ei aktsepteeri me enam uusi kasutajad maailma sellest osast. [–] Enamik, kui mitte kõik [maailma sellest osast ehk Eestist] loodud kontodest on olnud tekitatud üksnes selleks, et pakkuda kasutajatele soovimatuid teenuseid või pole neis esitatud profiilid seotud reaalsete inimestega. [–] Vabandame siiralt võimalike ebamugavuste pärast.  Tagastame 34 dollarit ja 99 senti teie krediitkaardile 7–10 äripäeva jooksul.” 

Anne oli haavunud. Ta polnud kedagi spämminud; tema krediitkaartidel polnud ühtegi puudust. Ta oli lihtsalt “edukas, üksik naine, kel õnnest oli puudu ainult normaalne ja samaväärne inimene”. 

Internetis suheteloomise varjukülgedega oli ta juba kokku puutunud (“Tutvumisportaalide viga on selles, et inimesed valetavad end ilusamaks, haritumaks ja nooremaks, aga internetis peab olema väga aus. Pole mõtet panna endast kümme aastat nooremat pilti, kanda parukat, kui oled kiilakas – see kõik tuleb välja!”) ning Match.com oli tundunud usaldusväärne ja soliidne võimalus teiste üksikutega suhtlemiseks – lõppkokkuvõttes sai seal ju otsida inimesi näiteks haridustaseme järgi. 

Kuid nüüd oli Anne ise see, kes armutult välja sai praagitud, ainsaks süüks päritolu Eestist. Naise protestid, et tema riik kuulub Euroopa Liitu ja et Eesti on ­Match.comi rahvusvahelise sektsiooni registreerimisosas jätkuvalt olemas – kohe Etioopia ja Eritrea vahel –, jäid vastuseta. 

Aegamööda läks kõik meelest. Pahameel ununes. Tänavu suvel otsustas Anne anda Match.comile veel ühe šansi. Oli ju Eesti seal üha riigina märgitud. Paraku jäi kasutamiskord seekord veelgi lühemaks – kuigi Texase firma võttis naise kaardilt kenasti raha maha, blokeeriti ta konto juba kahe päevaga. Nördinud Anne saatis Match.com’i kirja, millele agentuur ruttu vastas: “Kallis Liige! Pärast mitmete liikmete kaebusi seoses soovimatute meilide, spämmimise ja väärprofiilidega ja põhjalikku uurimistööd, ei aktsepteeri me enam uusi kasutajad maailma sellest osast. [–] Vabandame siiralt võimalike ebamugavuste pärast.  Tagastame 116 dollarit ja 98 senti teie krediitkaardile 7–10 äripäeva jooksul.”

Anne otsustas asja seekord mitte niimoodi jätta. Ta saatis firmale veel ühe protestikirja, millele järgnenud vastus oli napp: “Meie privaatsuspoliitika tõttu ei saa me põhjendada, miks oleme otsustanud teie konto kustutada. Igatahes on meil põhjust uskuda, et see on kõigi teiste kasutajate parimais huvides.”

Anne on nördinud. See on “alandav solvamistunne mitte minu kui üksikisiku pärast, vaid selle pärast, mismoodi suhtutakse Eestisse. Selge see, et kohtusse ma ei lähe – ma kardan, et see on rahaline kaotus mulle. Aga mõtlen, et meedia võiks väheke asjaga pusida.”

Ekspress helistab Match.comi meediatelefonile, millel vastab automaatvastaja. Meie kõnele ei vastata. Ka e-mailitsi saadetud päring jääb vastuseta. Jäävad vaid küsimused.  

“Kui Eesti on “This Part of World”, ja meiega ei saa inimlikul pinnal suhelda, siis huvitav, kuidas meie poisid kõlbavad Iraagis olema,” pärib Anne. Ja vastab ise: “See sobib ameeriklastele küll. Kahurilihaks sobime, aga jumala eest mitte mõneks tutvuseks.”

Internetist suhete otsimisest on naisjuht loobunud. “Momendil  ei kasuta ma internetis enam ühtegi tutvumislehekülge, ma olen leppinud oma üksindusega. Hetkel ma olen Peep Vainu koolitusel ja püüan õppida, kuidas õnnelik olla.”