Ametnikud jooksevad Läände ja leiavad kulda
Läti peaminister Valdis Dombrovskisel on maailma üks viletsamaid poliitilisi töökohti – ta peab valitsema langeva elustandardi üle oma vaesunud riigis ning kärpima palku ja vähendama töökohti selleks, et tugevdada oma rahva rüvetatud finantse. Selle eest makstakse talle aastas brutopalka 32640 eurot. Sellest tasub ta oma tervisekindlustuse ja ta elab kolmetoalises nõukogudeaegses korteris. Samal ajal, kui härra Dombrovskis teenib vähem kui paljud Lääne-Euroopa politseinikud, on paljude Läti ametnike elu hulga parem.
Näiteks Andris Piebalgs, Euroopa Komisjoni volinik Lätist, teenib aastas 248006 eurot, mis on 7 korda rohkem kui peaministril, kes Piebalgsi Brüsselisse nimetas. Egil Levitis, Läti kohtunik Euroopa Kohtus, teenib kopsakalt üle 100 000 USA dollari aastas, mis on rohkem kui USA ülemkohtunik John G.Roberts Jr. Ka pole härrade Piebalgsi ja Levitise boonused üldse kesised: majutuskulu ning päevaraha, iga lapse kohta aastas 4380 eurot, meelelahutuseks 7300 eurot aastas ning helde pension, mille saamiseks töövõtja ei pea sissemakseid tegema.
Jättes kõrvale andekuse ja soovi oma professionaalsust arendada, pole siin raske aimata, miks jooksevad valgekraed raskustes vaevlevatest Ida-Euroopa riikidest palavikuliselt tormi töökohtadele Euroopa Liidus.
Alates 2004. aastast, kui esimene kahest liitumislainest teostus, on Euroopa Komisjoni tulnud tööle rohkem kui 4700 ametnikku. Komisjon on EL täidesaatev võimuharu, mis pole kaugeltki ainus. See number ületas hõlpsalt Komisjoni enda määratud piirarvu ning hetkel on idaeurooplaste osakaal 1/6 kogu ametnikkonnast.
Ligi 150 lätlast töötavad Komisjoni ametnikena ja teenivad seal vähemalt 50% rohkem kui härra peaminister Dombrovskis. Tippametnikkonna seas on ka 288 rumeenlast. Seda on rohkem kui sakslasi, prantslasi ja britte kokku!
Ajal, mil 27 valitsust üritavad kokkuhoiumeetmeid rakendada ja paljud ongi vähendanud avalike teenistujate palku, on Brüsseli palgad jäänud langustele immuunseks. See toob taas kõrvu kauge kaja traditsioonilisest kriitikast, et Euroopa Liidu ametnikud on Euroopa majanduste kriitilisest olukorrast tulemüüriga kaitstud.
On fakt, et Euroopa Liidu ametnikud said sellel majandusaastal, mis juunis lõppeb, palgakõrgendust. Euroopa Poliitikauuringute Keskuse teadur Jorge Nunez Ferrer ütleb, et palgakõrgendus “oli probleemiks, sest nii mõnedki neist ametnikest pidid majandusraskustes riikidele nagu näiteks Kreeka jutlustama kulukärpeid ja palkade vähendamist”.
“Nende võõrandumine on sümboli tähendusega”, lausub Nunez Ferrer. “ Kui nad monitoorivad teisi riike ja käsivad eelarvedefitsiidi vähendamiseks vähendada riigi kulusid ja palku, siis minu reaktsioon on – aga kuida sjääb teie enda palkadega?”
Euroopa Liit on kogu aeg maadelnud probleemiga kui palju maksta oma parlamendiliikmetele ja bürokraatidele, kohtunikele ja müriaadile muile töötajaile. Kui suhestada seda palka sama tööd tegevate inimeste sissetulekutega vastavas liikmesriigis, siis näeme, et palgavahed on ekstravagantselt erinevad. Aga kui suhestada seda Lääne-Euroopaga, siis saamegi lõpuks Dombrovskise efekti.
Maros Sefcovic, Euroopa Komisjoni asepresident haldusküsimustes, arvab, et palk on kohane rahvusvahelisele tööle, sest tippametnikud peavad pidama kahte kodu – välismaist ja kodumaist. “Kui võrrelda Komisjoni palku näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi või OECD palkadega, siis pole meie omad kuidagiviisi kõrgemad!” seletab Sefcovic. Ta lisab, et need palgatasemed on tarvilikud, sest muidu ei saaks kõrge kvaliteediga volinikke, kes oleksid täiesti sõltumatud. Volinikel on ju piirangud, mida nad tohivad teha ametisoleku ajal ja mida pärast seda. Aastast palgakasvu määratleb reegel, mis arvestab 8 Lääne-Euroopa riigi palgamuutust, kuid ei arvesta üldse uute liikesriikide palku. Härra Sefcovic lubab, et ta vaatab selle valemi üle, kuid rõhutab, et palgad peavad siiski olema konkurentsivõimelised, et motiveerida inimesi kõikjalt Euroopa Liidu liikmesriikidest. “Saada häid trustide-vastaseid juriste Suurbritanniast on peaaegu võimatu”, kaebleb ta.
Aga ikkagi leidub neid, kes osutavad, et kuigi euroopa poliitikud räägivad vajadusest rahvale lähemale tulla, kaob nende innukus otsekohe kui jutt läheb nende enda sissetulekutele.
Hugo Brady, Euroopa Reformi Keskuse teadur Londonis, nendib, et valitsuste kohustus on kulud kontrolli all hoida, kuid kui inimesed kannatavad kärbete all, siis kindlasti ei kasutanud euroopa asutused võimalust koguda poliitilist kapitali, keeldudes oma palgatõusust.
Hannes Swoboda, Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide asepresident arvab, et lahendus peitub sõltumatu uuringu tellimises. Eesmärgiks võrrelda kõikide poliitikute ja ametnike sissetulekuid nii 27 liikmesriigis kui ka Euroopa nn Institutsioonides ning selle tulemuse põhjal kehtestada maksimum ja miinimum palgamäärad.
Kuid 39-aastane härra Dombrovskis, kes 2009. aastal loobus oma kohast Euroopa Parlamendis, kus ta teenis 3 korda rohkem kui praegu, jääb filosoofiliseks: ”Kõik on suhteline. Minu palk on küll väiksem kui Euroopa Parlamendis või võrreldes teiste peaministritega, ent pannes selle Läti konteksti ei olegi ta nii tilluke. Kuigi, nominaalselt saan ma nüüd vähem palka kui varem rahandusministri ametis.” Dombrovskise naine käib tööl ja eelmisel aastal vabanesid nad oma 12 aastat vanast Saab93st. Aga uus auto Toyota RAV 4 on ka ikka kasutatud ja üle 2 aasta vana.
Siiski, soovitaksime Dombrovskisel mitte liiga kaugele ringi vaadata. Näiteks härra Piebalgsil on väga moodne uus kodu Jurmalas Läänemere rannal. Muidugi, volinik Piebalgs teenib 7 korda rohkem. Ja loomulikult keeldus volinik Piebalgs ajakirjaniku küsimustele vastamast.
Ja siis on veel Igors Ludborzs, lätlasest Euroopa Kontrollikoja liige, kes teenib aastas 238086 eurot. Ning Ingrida Labucka, Luksemburgi Euroopa Kohtu kohtunik, kelle sissetulek on 229628 eurot aastas. Kohtunikud annavad intervjuusid harva ja nii ei saanud me ka tema kommentaare.
Läti saadik Euroopa Liidu juures härra Normunds Popens võtab aga Dombrovskisega sarnase seisukoha: ”Finantskriis on põhjustanud palgakärpeid mitmes riigis, mitte üksnes esimesena kärpima hakanud Eestis või Rumeenias. Ka Kreeka ja Iirimaa vähendasid palku!” Härra Popens teenib umbes 18000 eurot aastas, aga saadikuna on talle garanteeritud ka eluasemetoetus 31200 eurot aastas, ametlik residents sellele lisaks ning auto koos juhiga. See kõik kokku seab ta sissetuleku poolest oma riigi peaministrist kõrgemale. Lõhe sissetulekute vahel on määratud veelgi suurenema, sest peagi terendab suursaadik Popensi jaoks uus ametikoht – Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika direktoraadi asedirektori koht. Ta ise ütleb, et raha pole oluline, tähtis olevat Euroopa Institutsiooni väljakutse vastuvõtmine… Tema uue töökoha miinimumpalk on 176064 eurot aastas, mis on 5 korda suurem kui härra Dombrovskisel. Dombrovskisel pole palgatõusu loota enne järgmist aastat, kuid ta lisab väärikalt: “Ma ei kaeble!”
