2011. aasta oktoobri lõpus sammus Enno Hunt, 78, Tallinna linnavalitsuse teenindusbüroosse, et taotleda puudega inimese sõiduki parkimiskaarti. Mitte endale, vaid hooldusel kasupoja, traagilise saatusega näitleja Paul Poomi tarvis. 27. oktoobril oleks vana parkimiskaart kehtivuse kaotanud.

Kõik vajalikud paberid olid Ennol kaasas, teiste hulgas oluline sotsiaalkindlustusameti seitsme lehekülje pikkune ekspertiisiakt, kus mustvalgel kirjas, et Paulil on "sügav puue, sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud."

Ennol kästi nädala pärast vastusele järgi tulla. Kui ta kohale läks, teatas ametnik, et Paul Poomil pole enam õigust Tallinnas tasuta parkida.

"Kuidas nii?" imestas Enno, kes on olnud Pauli autojuht viimased kaheksa aastat.

Keeldumise põhjust ei öeldud.

Enno astus soojadest ametiruumidest vilusse sügispäeva, kohendas mantlit ja oli sügavalt nördinud: „Kakskümmend aastat oleme Pauli elule tagasi aidanud, kulutusi teinud - see kõik on ju tulnud ka minu penisonirahast, sest mis maksab bensiin? Ja nüüd ei saa me isegi parkimiskaarti?!“  

See oli aeg, mil Ennol oli ka kodune olukord raske – tema abikaasal Ilsel, Pauli emal oli suhkruhaigus võtnud jalad, naise tervis oli mitmete tüsistuste tõttu väga halb. Vana mees pidi korraga hoolitsema kahe invaliidi eest. Kuna nüüd oli Ennolt võetud kodulinnas tasuta parkimise õigus, muutus elu veelgi talumatumaks.

Nii näiteks nägi Pauli ja Ilse viimane hambaarstilkäik välja järgmine. Krapsakas Enno talutas kordamööda oma Mustamäe korteri teiselt korruselt autosse Ilse ja siis Pauli. Sõidutas nad kesklinna, pani parkimiskella 15 minutiks. Võttis Pauli käekõrvale ja viis arsti juurde; siis viis samasse ka Ilse; võttis nad riidest lahti ja tormas õue, sest 15 minutit oli juba täis. Siis istus autosse ja viis auto Tondile tasuta parkimise alale ning sõitis trammiga tagasi. Hambaarstil kulus mitu tundi, Enno ootas ukse taga.

Kui asjad peaaegu valmis, sõitis Enno üksi trammiga Tondile, võttis sealt auto ja vuras arsti juurde tagasi. Pani parkimiskella, lippas ruttu üles, pani riidesse Ilse ja Pauli ning talutas nad kordamööda jälle autosse. Kui palju kergem olnuks see vanal mehel, kui auto võinuks linna kulul seista ukse ees!
Tegelikult oleks tasuta parkimiseõiguse andev kaart Ennol ammu olemas olla, kuid vaid Tallinna linnavalitsuse ametnik selgitanuks vanahärrale vahepeal jõustunud liiklusseaduse nüanssi..
 
Millise väikese nüansi tõttu Paul Poom kaardist ilma jäi, loe tasulisest Eesti Ekspressist
 

« Avalehele 221 Kommentaari