ANALÜÜS: Kuidas põhjendati meile ACTA vajalikkust
Teun Van Dijki järgi asuvad ideoloogilise võitluse juured reaalsetes poliitilistes, sotsiaalsetes või majanduslikes konfliktides. Diskursusanalüüsiga on võimalik uurida võimupositsiooni suhteid või teatud ideoloogilist lähenemist ja manipulatsiooni. Sõnavõtja valib tavaliselt enda jaoks kõige sobivama sõna vastavalt kontekstile. Seega aitab diskursusanalüüs näha tekstides seoseid ja protsesse, mis tavapärasel lugemisel kahe silma vahele jäävad.
Võtsin ette kombineerida diskursusanalüüsi erinevad meetodid ja vaadelda, kas analüüs toob välja midagi, mis otseselt või kaudselt osutaks kriitika põhjustele: olgu selleks millegi olulise välja ütlemata jätmine, selle asendamine millegi muuga, demagoogia või manipuleerimine. Kui retoorika analüüs uurib veenmisvahendite toimimist, siis kriitiline retoorika analüüs vaatleb, kuidas retooriline tekst vastab auditooriumi arusaamadele, kinnitab või muudab neid. Mind huvitas, milles seisneb ACTA pooltargumentatsiooni retoorika ja mida on analüüsitavate tekstide põhjal võimalik öelda argumentatsiooni strateegiate kohta Lisaks tahtsin teada, kuidas pooltargumenteerijad lepingut enda jaoks mõtestasid. ACTA-lepingu sisulise argumentatsiooni kontekstis võtsin vaatluse alla 17 teksti Eesti päevalehtedest, uudisteportaalidest ja teemal sõna võtnud institutsioonide veebidest — need, keda leping otseselt puudutab.
Lepingu pooltargumenteerijad mõistsid lepingut olenevalt sõnavõtja taustast ja kontekstist rahvusvahelise kokkuleppe või -lepinguna, vahendi või instrumendina, sammuna millegi saavutamiseks, aga ka koostööprojekti ja hea tahte avaldusena. Mahlakamate väljenditega nimetasid pooltargumenteerijad lepingut ka “tondi” või “koletisena”. Nt Eesti Esitajate Liidu tegevdirektor võttis ACTA jaoks kasutusele metafoori “mütoloogiline koletis” (Urmas Ambur: Neli koletist… Delfi 10.02.2012). Lepingut iseloomustati ’mõnevõrra ebamäärase’, ’hea’, ’ülimalt õige’, ’eeskujuliku’, ’kättesaadava’, ’olulise’, ’kasuliku’ ja ’positiivselt mõjuvana’. Kontentanalüüsi järgi tõid jaatavad laused välja lepingu headuse ja positiivse mõju, kättesaadavuse; samuti, et see räägib klassikalisest piraatlusest ja võltsimistegevusest, taunib seda, kaitseb tarbijat, laiendab hüvesid, on mõeldud eelkõige hea tahte avaldusena ja on nende riikide distsiplineerimiseks, kes on oma arenguteel “mõne sammukese võrra maha jäänud”. Negatiivsetes lausetes rõhutati, et lepingul pole negatiivset mõju, see ei tekita uut olukorda, see pole midagi uut, ei lähe vastuollu seadustega, ei too kaasa uusi kohustusi, regulatsioone ega interneti tsenseerimist, ei piira teatud ravimite müüki ega õõnesta põhiõigusi ega -vabadusi.
Keerukaks tegi argumentatsioonistrateegiate ja retoorikatekstide analüüsimisel see, et argumentatsioonipoolte nägemus diskussiooni objektist oli erinev. Pooltargumenteerijad lähtusid lepingu põhitekstist, vastuargumenteerijad soovisid diskuteerida lepingut põhitekstist välja jäetud lepingu alamärkust arvestades, mis viitas sellele, mis lepingu õiguslik raamistik tulevikus kaasa võis tuua. Pooltargumentatsioon näib ignoreerivat lepingu alamärkust arvestavat sisulist diskussiooni. Sestap on erinevate kontekstide ja diskursuste tekstid meedias läbipõimunud ja raskesti eristatavad. Argumentatsioonistrateegiate abil on võimalik manipuleerida auditooriumi arusaamaga: tekstides on võimalik jätta argumentatsioonistrateegiate abil mulje, mis otseselt ei haaku loogiliste järeldustega. Nt kvantiteediretoorikaga lepingu kasulikkusest (Välisministeeriumi veebis) jäeti mulje, et statistilised faktid osutavad sellele, kuivõrd oluline on leping töökohtade säilitamisel ja loomisel — kasutati avastatud võltskaupade ühikute arvu ja rahasummasid, mida on Euroopa ja maailma tasandil hinnatud piraatluse kahjuna. Samuti võib mõjutada argumentatsiooni usutavust juristi poolne liialdus faktide mittevastavusest ’põhjatu valena’ (Justiitsministeeriumi esindaja: … Delfi 07.02.2012).
ACTA pooltargumentatsiooni lause- ja sõnavaratasandi retoorika on päris kirju. Näiteid võib tuua nii lepingu personifitseerimist, võrdlustena veenmisvahenditest, implitsiitsusest kui metafooride kasutamisest. Väga huvitava iseloomustusega lepingu kohta tuli välja Eesti Esitajate Liidu tegevdirektor, kes elustas lepingu ja personifitseeris selle. Algatuseks nimetas ta ACTA neljatähega koletiseks, kel on kamraadid SOPA ja PIPA. Teiseks omistas ta sellele erinevaid aktiivseid tegevusi nagu lepingu ehk koletise ässitamine, teiste järel luurama panemine, jälitamine, inimeste püüdmine ja nende karistamine: ”Neil on tekkinud ettekujutus, et need nelja tähelised koletised, eriti aga ACTA, kes on jõudnud neile kõige lähemale, üritavad nende järel hakata luurama, neid kinni püüdma ja karistama. … ACTA nimeline koletis ärkab ellu ja hakkab neid jälitama…” (Urmas Ambur: Neli koletist… Delfi 10.02.2012). Pole just tõenäoline, et selline retoorika auditooriumi arusaama kinnitaks, küll aga on tekstid ilmekad ja seega võib selline retoorika siiski mõjutada arvamusi või arusaamasid lepingust.
Kui eeldustega esineb autoriteet võimupositsioonilt, nagu Euroopa Komisjoni volinik, kes laiema auditooriumi ees on teoreetiliselt teemaga paremini kursis kui kuulajad, võib eeldus, et igaüks kõneallolevat fakti ilmselgelt teadma peaks, samuti mõjutada auditooriumi seisukohta sellest: ”On selgemast selgem ja väljaspool igasugust õiguslikku kahtlust, et ACTA ei õõnesta Euroopa alusaktidega tagatud põhiõigusi ja -vabadusi.” (Karel de Gucht: Miks on ACTA… Delfi 29.02.2012). Autoriõiguste kaitsjad toovad ACTA “absurdsuseni tõlgendamisel” võrdluse karistusseadustiku tõlgendamisega inimeste tapmise kohta: “”Teise inimese tapmise eest — karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.” Kui nüüd püüda teksti tõlgendada ACTA vastaste senise kriitika loogikast lähtuvalt, võiks sellest välja lugeda, et alates teise inimese tapmisest on tegemist kuriteoga ehk justkui ühe inimese tapmine ei oleks Eestis karistatav.” (Autoriõiguste kaitsjad: ACTAt… Delfi 10.02.2012).
Tekstide üldpilti analüüsides nähtub, et argumentatsioon on pigem üles ehitatud sloganlikuna (leping teeb.., leping peab.., leping ei too.. jne). Huvitav, aga ka hämmastav oli leida, et otsesele põhjuslikkusele viitavaid väljendeid lepingu pooltargumendid enamjaolt ei sisalda. Põhjuslikkust leidub küll teiste ACTA diskursuste puhul (nt läbirääkimiste protsess — salaja/mitte salaja), siiski esinevad pooltargumendid pigem konstanteerival kujul, ent ei ole laiendatud selgitustega, miks üks või teine argument just selline on. Näib nagu on pooltargumentidega soovitud vältida lepingu sisu argumentatsiooni, sest selline ’tühimik’ ei kinnita ega muuda arusaamasid, vaid tekitab täiendavalt küsimusi, miks pooltargumenteerijad ei räägi lihtsalt ja arusaadavalt põhjuslike väljenditega. Pooltargumentatsioonis korratakse üle ka juba öeldut, seda erinevas sõnastuses. Põhjuslikkuse marginaliseerimine või puudumine sisulises argumentatsioonis viitab ideoloogilisele manipuleerimisele või võimupositsiooni kehtestamisele. Argumentatsiooni retoorikaanalüüsist võib järeldada, et valitsuse ja valitsusasutuste argumentatsioon oli hästi läbi mõeldud ja koordineeritud. Nt argumentatsioonis kasutatud kordused, mis pikitud teistlaadi argumentide vahele, jätavad mulje nagu poolt argumente oleks palju. Ka võimupositsioonilt autoriteetide kaudu jõuliselt esitatud eeldused (et tegemist on iseenesestmõistetavusega) osutavad võimalusele, et lepingut sooviti avalikkuse survele vaatamata läbi suruda.
Pooltargumentatsiooni tekstid sisaldasid siiski vähesel määral ka demagoogiaelemente. Suurem osa neist ei esinenud mitte pooltargumenteerijate endi artiklites, vaid avaldati nende tsitaatidena vastuargumentatsioonis. Demagoogiavõtetest kasutati idee allika ründamist, sildistamist, süüdistamist, vastutuse äralükkamist ja teatud määral hirmutamist. Nt vibutab võimupositsioonilt näppu teatud väärtuste toimimise takistamisel Euroopa Komisjoni volinik: ”Et mitte takistada demokraatia toimimist, eraldagem kõigepealt faktid hirmudest ja väljamõeldistest ning ärgem jätkem kasutamata võimalust astuda samm edasi intellektuaalomandi õiguste ülemaailmse kaitse suunas.” (Karel de Gucht: Miks on ACTA… Delfi 29.02.2012). Iseasi on, kuidas erineva arvamuse avaldamisega takistatakse demokraatia toimimist. Demagoogiavõtete kasutamine osutab sellele, et argumentatsiooni mõjusust üritati luua ka ebaeetiliste vahenditega. Seda ei tehtud küll avalikkuses, ent meediasse lekkisid need aktiivse kodanikuorganisatsiooni veebiartikli kaudu.
Institutsionaalsel ja ühiskondlikul tasandil on ACTA-lepingu diskussiooni diskursust kujundanud võimusuhted, mis osaliselt on olnud avalikud ja osaliselt varjatud. Kirgi kütnud diskussioon on aga aidanud ka säilitada ja muuta olemasolevaid sotsiaalseid ja võimusuhteid seadusetegijate ja nende volitajate vahel.
Maria Ristkok õpib Tartu Ülikoolis magistrantuuris kommunikatsioonijuhtimist. Lugu põhineb diskursusanalüüsil “ACTA lepingu pooltargumentatsiooni strateegiad ja retoorika”.
