TOOMAS HENDRIK ILVES JA BRUCE PITCAIRN JACKSON (paremal): Dþentelmenid suruvad kätt demokraatia, NATO ja Lockheed Martini helgele tulevikule mõeldes.

Pärast seda, kui nn Vilniuse kümnesse kuuluvad riigid, Eesti sealhulgas, kirjutasid 5. veebruaril kollektiivselt alla kirjale, mis toetas Ameerika Ühendriikide ettevõtmisi Iraagi vastu, hakati otsemaid spekuleerima küsimuse ümber, kes võis olla selle nüüd juba kurikuulsaks saanud kirja autor.

20. veebruari International Herald Tribune (IHT) väidab, et tõenäoliselt oli selleks Bruce Jackson.

Kui uurisin mõnedelt meie välissuhtlusega tegelevatelt ametnikelt, mida nad teavad nimetatud mehe rollist kirja sündimisel, muutusid ametnikud ning poliitilised nõustajad kidakeelseks. Nad ütlesid, et a) nad ei tea, kes selle kirja kirjutas, ning b) see polevatki tähtis, kes seda tegi.

IHT versioon asjast on järgmine: Bruce Jackson, kes on olnud aastaid (täpsemalt aastast 1996) tuntud kui Ida-Euroopat NATOsse upitav lobimees ja aktivist, kutsuti kunagi jaanuaris Washingtonis asuvasse Slovakkia saatkonda pidulikule lõunale. Koosviibimisel oli ka enamik Vilniuse kümne gruppi kuuluvate riikide Ameerika suursaadikutest. IHT arvates nimetatud vastuvõtul Vilnius-10 kiri president George W. Bushi toetuseks valmiski. Märgatavalt ennetades –  pangem tähele – Colin Powelli sõnavõttu ÜRO Julgeolekunõukogus, kus toodi “ümberlükkamatuid tõendeid” Iraagi massihävitusrelvade kohta.

Juhul, kui kirja autor on Jackson, võis ta muidugi eelnevalt teada, mida nimelt Powell Julgeolekunõukogus räägib, ning selle teadmisega võis ta koostada kirja, millelele Ida-Euroopa riikide välisministrid, sealhulgas Kristiina Ojuland, 5. veebruaril üksmeelselt allkirja andsid.

Jackson ise on oma osa hindamisel tagasihoidlikkus ise. “Ameerika mõjuga selles kõiges on tugevalt liialdatud,” kinnitas mees hilisemas usutluses, “tegelikult oli see slovakkide ja lätlaste looming. Nemad tegid kavandi ja koordineerisid protsessi.”

Mõnedki Ida-Euroopa diplomaadid pole nõus Jacksoni osa nii pisikeseks hindama. Leedu saatkonna esindaja ütles ITH andmetel, et Jacksoni osa oli “märkimisväärne” ning et ta aitas “teksti algatada”.

Hall kardinal

Eesti välisministeeriumis kaldutakse Jacksoni rolli maha vaikima. Meie välispoliitika kujundajad rõhutavad kirja kollektiivset valmimist. Näiteks lause “meie riigid mõistavad türanniast lähtuvat ohtu ning demokraatlike riikide erilist vastutust meie ühiste väärtuste kaitsmisel” olevat hoopiski tulnud Siim Kallase suust. See juhtunud siis, kui ta kohtus Prahas president George W. Bushiga. Bushile olevat see lause väga hinge läinud, sest kommunistliku türannia alt vabanenud riigid märkavad poliitika moraalset dimensiooni märksa selgemalt kui mõned Lääne-Euroopa rahvad ja valitsused.

Bruce Jackson pole Ida-Euroopa riikide avalikkusele tuntud mees. Kuid meie valitsusjuhid, diplomaadid ning juhtivad välis- ning kaitseministeeriumide ametnikud tunnevad teda hästi. Jackson asutas 1996. aastal vabaühenduse US Committee on NATO, mille eesmärk oli teha lobitööd Põhja-Atlandi Liidu ittalaienemise nimel. Jackson on selle komitee president, miska Ida-Euroopa “natokad” peavad temast väga lugu.

Jacksoni CV näitab, et tegemist on väga tõsiseltvõetava mehega. 1979-1990 oli ta Ühendriikide sõjaväes luureohvitseriks.  1986-1990 tegeles ta (NB! –  paralleelselt mainitud ametikohaga) Ühendriikide kaitseministeeriumis tuumajõudude ja strateegilise kaitse küsimustega. Pärast seda oli ta ametis ühes investeerimispangas. 1993. aastal sai Jackson pakkumise, mis sobis paremini tema põlise ametiga. Korporatsioon Lockheed Martin kutsus ta oma asepresidendiks strateegilise planeerimise alal.

Lockheed Martin on maailma kõige suurem relvatootja. Tema toodangust on kuulnud ka need inimesed, kes ei tea sõjandusest midagi. Hävitajad F-16 Fighting Falcon, sõjaväe transpordilennukid C-130 Hercules ja C-5 Galaxy, luurelennukid U-2 ja P-3 Orion, radarile nähtamatu pommitaja F-117 Nighthawk, õhutõrjeraketid Patriot. See kõik on väga kõrgtehnoloogiline kraam, mida müüakse aastas 28 miljardi dollari eest. Lennukid F-16 ja U-2 on kuulsamad ning teleuudistes ja ajalehtedes rohkem mainitud kui mõned Hollywoodi staarid.

Lockheed Martinil läheb äri hästi. Möödunud aastal saadi tellimus Ühendriikide õhujõudude varustamiseks uue põlvkonna lahinglennukitega Joint-Strike-Fighter. Tegemist on ligi 200 miljardilise noosiga, mis rebiti oma kätte karmis võitluses Boeingi korporatsiooniga.

Turu haaramine demokraatiat edendades

Lockheedil läheb kenasti ka Ida-Euroopas. Läinud aasta lõpus teatas Varssavi, et ostab korporatsioonilt hävitajaid F-16 umbes 3,5 miljardi dollari väärtuses.

Ent miks peab Poola ostma just nimelt lennukeid F-16? Miks ei ostnud Poola hävitajaid F-18 Hornet, mis on samuti väga head lennukid? Soome näiteks asendas oma vananenud nõukogude päritolu MIGid F-18ga.

Oletatav põhjus: hävitaja F-18 tuleb Boeingi montaažihallidest, sellal kui F-16 needitakse kokku Lockheed Martini tsehhides. Oleks meie, st idaeurooplaste, kõige suurema sõbra US Committee on NATO esimeheks Boeingi asepresident, oleks Poola otsus kaldunud ehk Hornetite kasuks. Ent Bruce Jackson ei töötanud Boeingis. Ta töötas ka möödunud aastal Lockheedis. Asepresidendina strateegilise planeerimise alal.

Kuid see pole kõik. Jackson on president veel ühes vajalikus ning toredas valitsusvälises organisatsioonis - The Project on Transitional Democracies, mille eesmärk on… arvake ära mis? Õige! Demokraatlike reformide edendamine ning idas laiuvate alade ettevalmistamine ühinemiseks ELi ja NATOga. Siis saavad need uued demokraatiad võtta raha Euroopa Liidult, et osta Lockheed Martinilt rakette ja lennukeid.

Helge tuleviku relvad 

Jacksoni sulest ilmus 1999. aastal ajakirjas Policy Review ülimalt huvipakkuv artikkel “Konservatiivsed põhjendused NATO-le", kus autor meenutab muuhulgas Ühendriikide Kongressis 1996.-98. a peetud debatte NATO ittalaienemise küsimuses. Jackson kirjutab, et tol ajal võis täheldada “märkimisväärset järjekindlust” selles küsimuses. Kõik olnud asjaga põhimõtteliselt nõus.

Ühendriikide relvatööstuse lobi on Kongressis ülivõimas, jäädes alla vaid ravimitööstuse omale. (2001. aastal kulutasid relvatöösturid Kongressi liikmete mõjutamiseks 59 miljonit dollarit, sellal kui farmatseudid jagasid meelehead 76 miljonit). Kui Jackson kirjutab “märkimisväärsest järjekindlusest” NATO laienemise küsimuses, siis tuleks vist aplodeerida ikkagi talle endale. Otsustavatel aastatel 1996-98 oli ju tema vabaühenduse US Committee on NATO president, kes kavandas üheaegselt Lockheed Martini strateegilist tulevikku.   

Võibolla on see meile esialgu harjumatu, ent küllap omandame meiegi lõpuks ameerikaliku asjaajamise põhialused. Ravimitööstustele vastutulekul on meil juba mõningad edusammud ette näidata.       

Bruce on meie sõber. Tema NATO-toetuse organisatsioon pani 2002. aasta suvel seljad kokku organisatsiooniga American Jewish Committee. Bruce ise väljendas Ühendriikide rahvuslikus pressiklubis läinud aasta 30. juulil peetud kõnes uhkust selle üle, et Ameerika Juutide Komitee esimees hindas Ühendriikide NATO-komiteed kui “sarnase suhtumisega organisatsiooni”. (Võibolla on see juhus, aga ka Iisrael ostis Lockheed Martinilt 2001. aastal kahe miljardi eest hävitajaid F-16).

Bruce rääkis tolles kõnes, et kahe aasta jooksul on Ida-Euroopa rahvad pidanud diskussioone holokausti üle. “Kogu selle piinarikka ensessesüüvimise ja eneseharimise kestel on Ühendriikide NATO-komitee ja Ameerika Juutide Komitee tuletanud Leedule, Lätile, Eestile, Slovakkiale, Sloveeniale, Rumeeniale ja Bulgaariale meelde, et kui nad ei suuda oma minevikku “õigesti” hinnata, siis ei suuda nad ka oma lastele “õiget” tulevikku tagada.”

Bruce'i sõnum jõudis pärale. 2002. aastal viidi Eestis sisse iga-aastane holokaustipäev. Oleme asunud oma minevikku “õigesti” hindama. Kas on saabunud aeg tagada oma lastele ka “õige” tulevik? Eesti võiks osta Lockheed Martinilt tankitõrjerakette Javelin. Leedu, muuseas, tegi seda 2002. aastal 10 miljoni eest, olles seega esimene Euroopa riik, kes taolised raketid oma arsenali soetanud.

Mees, kes tõi meile holokaustipäeva, võib meile kunagi tuua ka Javelini raketid.