"Avalik arvamus nägi Landeswehris kunagise Mõõgavendade ordu pärijat ja käsitas võitu baltisaksluse üle revanšina lüüasaamisele muistses vabadusvõitluses," kirjutas ajaloolane Hannes Walter. Ega rahvas siin üle ei pakkunudki - ehtis ju vaenlase lippu must rist. Võita Landeswehri polnud seega mitte üksnes auasi, vaid ka kohustus ajaloo ees.

Riigiarhiiv tähistab seda ajaloolist võitu Tiit Noormetsa koostatud fotonäitusega - sealt ka siinavaldatud fotod.

Hertsogiriigi armee

Aprillis 1918 kuulutasid sakslased Riias välja Balti hertsogiriigi, mis novembris alustas oma maakaitseväe ehk Landeswehri loomist. Novembris kuulutati välja ka Läti Vabariik ja kurioossel kombel sai Landeswehrist ka noore Läti riigi sõjavägi. Nimelt oli enamik lätlaste rahvusüksusi liitunud Punaarmeega ja oma riigi kaitseks neid ei jagunud.

Sakslastel aga olid Lätiga omad plaanid, kuhu lätlaste iseseisev riik ei mahtunud. Veebruaris Liepajasse saabunud Landeswehri ja teiste saksa üksuste ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz unistas Balti hertsogiriigist ja Vene enamlusele surmahoobi andmisest. Muidugi ei pidanud Goltz ka Eesti riiki millekski. Uus oht Eesti vabadusele kogus üha jõudu.

Selle 13 500 mehelise väe vastu oli Läti valitsusjuht Karlis Ulmanis jõuetu ning 1919. aasta hakul pöördus ta abipalvega Eesti poole. Eestis hakati kiiresti looma Läti üksusi ja oli ka viimane aeg. Aprillis kukutasid sakslased Ulmanise valitsuse, lõid puruks Punaarmee ja vallutasid mais Riia. Seejärel tungis Landeswehr edasi - kogu Läti pidi nende kätte langema.

Põhja-Lätis olid aga ees Eesti üksused. Kokkupõrge muutus vältimatuks.

5. juunil ründas Landeswehr Amata jõe silla juures Eesti soomusronge, millest sai sõja avapauk. Päev hiljem vallutasid sakslased Võnnu ning püüdsid Eesti vastasesse sõtta kaasata ka Vene Loodearmee. Eestlased aga tulistasid venelastega läbirääkimistele lendavad Saksa lennukid Narva lähedal alla.

Verekoerte tallad tuliseks

Üha enam tuure võtvat sõda püüdsid takistada liitlasriigid ehk Antant. Nad kutsusid vaenupooled 10. juunil läbirääkimistele. Selleks ajaks aga kehtestati vaherahu. Landeswehri esindajad kohtusidki Võnnus Eesti vägede esindaja ülempolkovnik Jaan Ringiga. Sakslased nõudsid eestlaste lahkumist Põhja-Lätist, ka Antant toetas seda.

"Äraandjad! Meie verega vabastati Põhja-­Lätimaa, nüüd aga anti ta parunitele! Eesti ei saa oma seljatagust julgeks lugeda, kui seal on Landeswehr. Sõdurid võivad lihtsalt käsu täitmata jätta, nähes tagasitõmbumises äraandmist. 90 protsendile eestlastest ei saa kunagi selgeks teha, et sakslane võib tema sõber olla. Ta vastab kohe: ärge tehke nalja - 700 aastat ei olnud sõber ja äkki sai sõbraks!" kirus Rink lääneliitlasi.

Polkovnikul oli õigus. Tartu tsensor luges ühest 6. polgu sõduri kirjast: "Sakslastega olen juba kord sõdinud, kuid siis oli see vastu tahtmist. Praegu on aga niisugune tundmus, et jätaks kõik ja läheks nendele verekoertele taldu tuliseks tegema. Nende meestega tarvis puh as töö teha.

Jätad ussile elu sisse, hakkab uuesti nõelama."

Läbirääkimised jooksid liiva ja 19. juunil alustasid sakslased edasitungi, kaks päeva hiljem aga üldpealetungi. Suurtükitule saatel ründas Landeswehr Eesti ja Läti üksusi, ent visa vastupanu tulemusena tõrjuti sakslased veel sama päeva õhtul tagasi Rauna jõe taha Võnnust idas.

Järgmisel hommikul, 22. juunil algas eestlaste vastupealetung. Esimesel päeval löödi taganema nii saksa vabatahtlike Rauddiviis kui ka Landeswehr. 23. juuni varahommikul aga vallutasid eestlased nii Võnnu kui ka Straupe. Pärast mitmeid lahinguid jõudsid Eesti väed 27. juuni hommikul Riia alla, mida kaitsesid nii Rauddiviis kui ka Landeswehr. Riia vallutamine polnuks kerge, kuna sakslased asusid väga headel kaitsepositsioonidel.

Sihtmärk - Riia

27. juuni öösel pakkus Landeswehr eestlastele vaherahu. Kindralmajor Ernst Põdderi staabiülem Nikolai Reek vastas, et esitab sakslastele oma tingimused alles pärast Riia vallutamist. Järgmised päevad kulgesidki eestlaste marulise pealetungi tähe all. Sakslaste vastupanu oli aga tugev ja Eesti üksused kandsid kaotusi, kuigi järk-järgult liiguti edasi.

Ent vaherahu hakkas pooldama ka Antant. 1. juulil sõitis Prantsuse sõjaväeline esindaja kolonel du Parquet kindral Põdderi juurde, kes tervitas koloneli mürgiselt: "Oma vägesid tundes ja teie ülesannet arvesse võttes pean ma imestuma, et te võisite minuni jõuda."

Ent teha polnud midagi, 3. juulil pidid eestlased Riia lähedal Strazdumuižas vaherahule alla kirjutama. Vastasel juhul ähvardas liitlaste esindaja kolonel Tallents blokeerida Eesti sadamad.

Kui Reek vaherahu sõlmimiselt naasis, võttis soomusrongide divisjoni ülem Karl Parts teda vastu sõnadega: "Härra alampolkovnik, Eesti Vabariik on ära antud!" Siiski, vaherahu kohustas sakslasi Lätist võimalikult kiiresti lahkuma ja Riia maha jätma juba 5. juuliks.

Vastase paremust pidid, küll mokaotsast, aga siiski, tunnistama ka sakslased. "Meie lüüasaamises oli süüdi poliitiliste ja sõjaväeliste luureteadete puudumine Eesti Vabariigi kohta ning sellest tingitud eestlaste alahindamine. Eestlased olid enamlastevastases võitluses vähe saavutanud, kuid baltlaste ja sakslaste vastu võitlesid nad kirglikult," kirjutas von der Goltz aasta hiljem.

Siiski - ka Nõukogude Venemaa vastu saavutasid eestlased palju. Nad võitlesid välja oma iseseisvuse. Kuid selles oli von der Goltzil õigus - sakslaste vastu võideldi erilise kirega.

Kahjuks killustas Landeswehri sõda võitluse bolševike vastu, see aga aitas Leninil võimule jääda.