15 aasta tagusest Iraagis käimisest on mul meelde jäänud üks pilt: Bagdadi lähedal kõrbes asus Ameerika ­sõjaväe kontrollpost, mis koosnes liivakottidest, okastraadist ning neljast lohutamatu ilmega Ameerika sõdurist. Nad olid sõna otseses mõttes in the middle of nowhere, umbes nagu garnison Dino Buzzati romaanis „Tatarlaste kõrb“ – meeste tegevuseks oli oodata vaenlase rünnakut, ilma et keegi osanuks öelda, millal, kuidas ja kas see üldse toimub. Ent selles ameeriklaste hõivatud ning jumalast unustatud kohas oli veel elusolendeid. Ma loendasin vähemalt kaheksateist hulkurpeni, kes pakkusid Ameerika sõduritele kuumas tolmus külitades seltsi. See jäi kummitama. Mida need Bagdadi murid ja pontud seal tegid? Et Lääne sõdurid võivad olla islamimaailma koertele magnetiks, rääkis ka üks Saksa sõdur, kes oli missioonil kusagil Põhja-Afganistanis. Sealgi olid hulkurpenid Lääne sõdurite kaaslasteks. Teadsid nad, et sõduritelt on ­oodata toidupalakest? Või tundsid koerad nendes võõrastes inim­olendites ära sõbrad? Islamimaailmas on koer rüve loom, keda kostitatakse sõimu, jalahoobi ning kivirahega. Kuid need – võõralt lõhnavad ning käituvad – inimolendid kiirgasid koerte poole hoopis teistsuguseid tundeid. Annab süüa, sasib kõrva tagant, ütleb „good boy“. Ja penid vastasid võõramaalastele kiindumusega, kogunedes nende ümber.

Mida on USA ja tema liitlased saavutanud peaaegu 20 aastat kestnud sekkumisega Lähis-Idas? ­Ükski püstitatud eesmärk pole täidetud. Inimesed pole hakanud paremini ega demokraatlikumalt elama, naiste elu pole kergem, lapsed pole õnnelikumad.

Aktivasse jääb­ki vaid Lähis-Ida muridele jagatud teadmine, et „koer on inimese sõber“. Viia selleks regiooni sadu tuhandeid sõdureid ning kulutada kaks triljonit dollarit...

Avalehele
92 Kommentaari
Loe veel: