See on üks armas lugu, kuidas vanem põlvkond teeb nooremale põlvkonnale mingid igivanad mõisted selgeks uutest tehnoloogiatest pärit näidetega.

Kuid pangem tähele, et algatus tuli lapselt. Õpetaja poleks oma aruga selle peale tulnud.

Ja nagu lugeja ilmselt juba hoomab – siin ongi probleem.

Selle teksti ajendiks on briti ajalehes Guardian ilmunud Miranda Sawyeri artikkel “Children and computers: State of play”. Sealt tuleb välja, et arvutitehnikal põhinevad uued mänguasjad tekitavad laste ja nende vanemate vahele ületamatu lõhe. Sawyer tunnitab, et ta ei saa aru, kuidas need mänguasjad toimivad. Ta on veidi hirmul ning ebakindel, sest tema kuueaastane poeg oskab midagi sellist, mida tema ei oska. Sawyer pole erand. Artiklis on viidatud rahvusvahelisele uuringule, kus üheteistkümnes riigis küsitleti 2200 ema. Selgus, et 70 protsenti kahe- kuni viieaastastest lastest oskab mängida arvutimänge, samas kui vaid 11 protsenti neist oskab kingapaelu sõlmida.

Arvuti käsitsemine on meie lastele lihtsam kui sõlme tegemine.

Kui “meie”, siis kas see tähendab ka Eestit? Küllap vist. Olles ühelt poolt hästi uhked oma “arvutiseerumise” edusammude üle, pole meil teisalt suuremat aimu, mida see teeb meie lastega.

Suurbritannias, Hollandis ja Skandinaavias on asja uuritud ning kuna need on lähedased maad – Skandinaavia eriti –, siis võiks arvata, et mis kehtib seal, on aktuaalne ka meil.

Jutud sellest, kuidas kellegi “killimisele” ehitatud arvutimängud võivad põhjustada vägivaldset käitumist reaalses elus, on nüüd juba viieteistkümne aasta pikkuse habemega. Ärme sellest räägi. Nagu ka sellest, et arvutiga mängimine võtab vähemaks aega, mis kuluks raamatute lugemiseks, ja see viib kirjaoskuse allakäigule (tõestatud USA ja Rootsi uuringutes). Traditsioonilised on hoiatused ka internetis varitsevate ohtude eest.

Täpselt samamoodi on kõigile huvilistele juba teada ka need uuringud, mis näitavad, et liiga varajane sukeldumine virtuaalsesse maailma mõjub pärssivalt laste võimele keskenduda mingi pikema perioodi vältel ühele asjale (näiteks õpetaja kuulamisele tunnis). Seetõttu soovitab lastepsühholoogiale spetsialiseerunud briti uurija Aric Sigman tungivalt lapsi arvutite juurde lasta mitte varem kui üheksanda eluaasta saabudes. Laps peab esmalt õppima, kuidas hakkama saada reaalses maailmas.

Kõik on justkui teada ja ammu kuuldud jutt. Selle tavapärase jutu järelduste osas kutsutakse lapsi arvutite eest kaitsma. Sest lapsed on ohustatud.

Huvitaval kombel pole valju häälega välja öeldud, et siin peitub oht ka vanematele. Võib-olla isegi väga suur oht.

Nagu ikka, tajuvad kirjanikud muutusi enne teisi. Äsja meie hulgast lahkunud Ray Bradbury kirjutas juba kuuskümmend aastat tagasi jutu “The Veldt” (veld on afrikaani keeles rohtla), milles pajatatakse ühe perekonna elust nii ulmelises majas, et selle tehnoloogilise tasemeni pole veel praegugi jõutud, ehkki me liigume sinnapoole. Bradbury väljamõeldud majas juhib kogu elu arvuti. Laste hoidmisega tegeleb samuti arvuti. Arvuti suudab luua laste mängutuppa virtuaalse maailma, täpselt sellise, nagu lapsed soovivad. Mingil põhjusel manavad lapsed oma tuppa kogu aeg Lõuna-Aafrika rohtla koos möirgava lõvikarjaga, mis püsib silmaulatuses ja näsib seal pidevalt midagi. Murelikud vanemad pöörduvad psühholoogi poole, kes soovitab tungivalt see rohtla koos lõvikarjaga lastelt ära võtta. Vanemad teatavad sellest lastele. Need pealtnäha kuuletuvad, kuid meelitavad siis vanemad oma mängutuppa ning panevad ukse nende selja taga lukku. Ja nüüd korraga avastavad vanemad, et nende lapsed on mingi nipiga suutnud muuta virtuaalse maailma reaalseks – nad seisavad, täis surmahirmu, keset päris Aafrika rohtlat, vaadates hiilival sammul lähenevat päris lõvikarja …

Kuuskümmend aastat tagasi oli see puhas ulme. Ehkki juba tollal oli sõnum selge – kunagi sünnib põlvkond, kes suudab uues tehnikas avastada uue maailma. See on kvalitatiivne hüpe, millega nende vanemad ei suuda kaasa minna. Ja kui see juhtub, siis häda vanematele.

Aga tuleme tagasi Guardiani artikli juurde. Selle põhikangelane on Michael Acton Smith, kes mõtles lastele vanuses 6–12 aastat välja mängu “Moshi Monsters”. Seda mängivad pooled selle vanuserühma briti lastest (neist omakorda 65 protsenti on plikad). Kui mäletate Jaapanis toodetud nuhtlust nimega Tamagotchi, siis “Moshi Monsters” on selle idee ülikõva edasiarendus.

Iga pisikene britt võib nüüd endale soetada isikliku väga nunnu koletise, kellega tegeldes saab lõputult aega veeta. Just nimelt – lõputult!

Psühholoogiliselt tähendab see, et neil on tõesti oma maailm, kuhu meil, täiskasvanuil, pole mingit asja. Need lapsed on lõplikult vabanenud nähtusest, mida nimetatakse igavuseks (mäletate lapsepõlve lõputult pikki pühapäevahommikuid, kui vanemad ikka veel magasid ja teil polnud kohe mitte midagi teha? – see on nüüd möödanik). Tänased lapsed ei pea enam mängima väljamõeldud sõpradega (lugeja, kas oli sul viieaastasena üks nähtamatu sõber?), sest nende koletised-sõbrad on reaalsed. Kuigi samas virtuaalsed.

Ent seegi pole kogu lugu.

Lapsed oskavad uue tehnoloogiaga tõesti paremini ümber käia. Nad pole meist mitte peajagu üle, nad on seda mäekõrguselt.

Tundub, et see on inimkonna senises ajaloos midagi uudset, mida varem pole juhtunud. Minu põlvkond nimetas oma vanemaid lubjakateks, oskamata samas põhjendada, milles õigupoolest seisnes nende mahajäämus ning meie ülimuslikkus. Minu põlvkond ei osanud paremini autot juhtida, telekat parandada või mõnda võõrkeelt rääkida. Mõni võib-olla mängis paremini elektrikitarri. Pikad juuksed, alt laiad püksid. Varaküps elutüdimus. Kogu lugu. Sama seis oli meie vanematel nende vanematega. Ja nii edasi. Õigemini tagasi.

Aga praeguste laste põlvkond oskab tõesti midagi niisugust, mida meie ei oska. Üks mu kolleeg pihtis, et andis oma uue nutitelefoni põhikoolis õppivale tütrele, et too teeks talle eksperdina selgeks, mis ja kuidas seal töötab.

Eksperdid on juba kümneaastased. Ei, kaheksased. Ja mitte üksikud, vaid nad kõik. Neil on meiega võrreldes hirmuäratavad oskused. Mis kõige hullem – lastele endile pole see teadmata.

Kas nad kutsuvad meid lubjakateks või kuidagi muud moodi (näiteks nolifer’iteks?), aga nende puhul on see üleolekutunne objektiivselt põhjendatud.

Bradbury sünges visioonis saadetakse meid lõpuks veld’i. Või kui vaadata füüsikust koomikukunstniku Bud Grace’i pildirida, siis proovib kunagi üks poiss meid “ära diliitida”. Ebaõnnestunult. Sest nupp on vale. Aga eks ta proovib uuesti, kuni leiab selle õige nupu.