Andrei Hvostov : Iiri muinasjutu keerdkäigud
Eesti on olnud Iiri usku alates üheksakümnendatest aastatest, kui hakati otsima eeskujusid ja rakendatavaid mudeleid. Iirimaa on globaliseerumise musternäidiseid. Globaliseerumine oli ka meie vapikiri.
Iiri näide kehtib praegugi. Eeskujumaa negatiivse märgiga. Kusagil mujal ei ole sõlmunud pangandus-, kinnisvara- ning ettevõtlusprobleemid selliseks sasipuntraks nagu Iirimaal. Sealne pangandus on kontrollimatu, või veelgi kontrollimatum kui Islandil ja Suurbritannias. Kinnisvaramull on sarnane Hispaania omaga, kui mitte veel suurem ja seebisem. Ettevõtlus on sõltuv välisinvestoritest nagu Ida-Euroopas, kui mitte sõltuvamgi veel.
Iiri muinasjutt algas hirmsalt, läks siis ilusaks ning nüüd on jälle hirmus.
Läinud sajandi 80. aastatel olid iirlased Euroopa neegrid (vabandust). Ametlik tööpuudus oli 18 protsenti, iga kolmas keskkoolilõpetaja lahkus kodumaalt kohe pärast eksamite tegemist joonelt USAsse või Inglismaale; riigieelarve oli katastroofilises defitsiidis, riigivõlg ületas rahvusliku sissetuleku. Iirimaa oli koomas.
Kokku tulnud “rahvuslik päästekomitee” jõudis järeldusele, et hukatust toovad avaliku sektori liiga suured kulud, ettevõtluse liiga kõrged maksud ja töötajate liiga kõrged palgad. Poliitikud, töösturid ja ametiühingubossid sõlmisid ühiskondliku leppe (kadunud Aadu Luukas sai siit omal ajal inspiratsiooni). Abinõude loetelu: kärpida, alandada, külmutada.
See mõjus!
Iirimaast sai Euroopa dünaamilisima majandusega maa, mille majanduskasv moodustas üheksakümnendatel uhked kümme protsenti aastas. Hakati rääkima Keldi tiigrist. Ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves väljendas 2008. aasta aprillis Iirimaal visiidil olles oma kestvat imetlust selle looma vastu, ehkki tiigrike oli selleks ajaks üpris väsinud.
Praegu on muinasjutt sealmaal, kus vaesel loomal on nahk maha võetud ning Euroopa varahindajad käivad seda takseerimas.
Mis juhtus?
Nagu Eestis: madal tulumaks ja kinnisvarabuum
Eduloosse oli programmeeritud tulevane allakäik. 90ndate alguses ei hakanud Iirimaale voolama mitte ainult Euroopa Liidu tõukefondide raha, vaid saabusid ka välisinvestorid, sest iiri 12,5 protsendine tulumaks oli üks Euroopa madalamaid. Euroopa turust huvitunud Ameerika ettevõtted panid saarel jala maha. Seda enam, et tööjõud oli seal noor, haritud ja ingliskeelne. Apple, Microsoft, IBM, Dell, Intel, Pfizer ehitasid sinna oma tehaseid ja Euroopa keskkontoreid.
Iirlased läksid ratsa rikkaks. Sigarikkaks. Möödunud aasta kevadel, enne varingut, rehkendati 250 rikkaima iirlase koguvaranduseks 61 miljardit eurot.
Ent raha pudenes ka allapoole. Ootamatu jõukus väljendus kinnisvarabuumis – Iirimaal oli veel äsja peaaegu võimatu kohata inimest, kes elanuks üüripinnal. Kõik olid omanikud. Iiri pangad andsid eluasemelaenu äsja kooli lõpetanud lastele, kel omakapital oli ümmargune null.
Halvad laenud – “toksilised”, nagu pankurid ütlevad – kuhjusid kontrollimatult. Bank of Ireland, suuruselt maa teine pank, oli 70 protsenti oma krediitidest sidunud kodumaise kinnisvaraga. Pidu kestis ja kestis.
Ülistatud väliskapital põgeneb
Peo lõpp algas nii: kinnisvaramulli lõhkedes (aga tõeline varing veel saabub) sööstis valitsus oma pankadele appi. Summad osutusid röögatuteks – ükski teine riik pole viimase kahe aasta kestel oma finantssektorisse suhtarvuliselt nii palju raha pumbanud kui Iirimaa. Täpset ülevaadet pole, aga valitsus on pankade päästmisel rehkendanud kokku 50 miljardi euroga. Skeptilised majandusteadlased arvavad, et lõpuks kasvab see 70 miljardi kanti. Tänavune eelarvepuudujääk kasvab arvatavasti 32 protsendile, mis on ELi reeglites lubatud piiri kümnekordne ületamine.
Ent kinnisvarahindade kukkumine ja pankade toodetud risu pole kogu häda. Kõrgtehnoloogilised firmad, kes 90ndatel Iirimaale saabusid, tulid sinna ajutiselt. Nüüd on nad rännanud edasi Ida-Aasiasse. Kodumaised tootjad aga ei suutnud end rahvusvaheliseks konkurentsiks ette valmistada. Tööpuudus aina kasvab ja sotsiaalsete väljamaksete suurenemine koormab eelarvet lisaks.
Iirimaa majandus oli Viagra-majandus (Pfizer veeretas neid pille kokku Corkis) – kui droogi enam ei saa, siis majandus ei tõuse ega seisa.
Oh neid fritse!
Iiri hädadele olla hoogu andnud Saksamaa käitumine. Kantsler Angela Merkel surus oktoobris läbi uuenduse, mille kohaselt peavad edaspidi vastutustundetult käitunud investorid häda saabudes aitama kanda tagajärgi. Kogu koormat ei saa panna vaid maksumaksjale. Eriti, kui see on Saksa maksumaksja.
Iirlased (ja inglased) vaatavad sakslasi praegu vihkamisega. Sellise nõude läbisurumine tähendab, et nõrgema majandusega perifeersed riigid ei saa häda saabudes laenu – laenuandja pole kindel, kas ta asjade hapuksminekul oma “papi” ikka saab kätte. Kui pole kindel, siis ta laenu ei anna või annab röövellike protsentidega. Iirlastega olevatki nüüd just nii läinud. Selle kordumist kardab Portugal. Ka Hispaania. Kreeklased on nii vihased, et on Berliini süüdistanud isegi teadlikus tegutsemises riikide pankrotti ajamisel.
Euroopa Liidu kandvaks konstruktsiooniks on Saksamaa. Kogu see värk püsib koos nii kaua, kuni sakslased usuvad, et selle püstihoidmine vastab nende rahvuslikele huvidele. Tegelikult võiks EL Beethoveni rõõmuoodi asemel oma tunnusmeloodiaks võtta Haydni viisil kõlava Saksa rahvushümni, kusjuures sõnad kõlaks “Deutschland, Deutschland, über alles…”.
Sakslased ise on sellest salmist loobunud, aga ülejäänud Euroopal oleks aeg ära õppida.
