Täiendatud 5. detsembril kell 07:00: Itaalia lükkas rahvahääletusele pandud põhiseaduse muudatuse kindlalt tagasi. Peaminister Matteo Renzi teatas oma tagasiastumisest.

Itaalia peaminister Matteo Renzi (41) võiks olla kangelane ka Eesti ühiskonnas. Ta on G7 hulka kuuluvate riikide noorim valitsusjuht. Kui Renzi tuli 2014. aasta veebruaris võimule, oli tal vanust 39 aastat ja 42 päeva. Statistikat armastavad kaaskodanikud täheldasid, et mees oli valitsusjuhiks saades 52 päeva noorem kui teine Itaalia uuema ajaloo „imelaps“ Benito Mussolini.

Hüüdnimi on Renzil ­paljuütlev – Il Rottamatore, mis peaks tähendama „riiukukke“, „võitlejat“ või lausa „purustajat“. See pole seotud Renzi sportlike saavutustega, vaid annab edasi tema kui poliitiku olemust.

Kui Renzi valiti 2009. aastal Firenze linnapeaks, vähendas ta raehärrade arvu poole võrra (aga ka lasteaiajärjekordi 90 protsenti, suunas lisaraha koolivõrku, lõi 500 tasuta internetipunkti) ja ­samamoodi, uuenduslikult, on ta püüdnud tegutseda peaministrina. 1975. aastal sündinud Renzi on öelnud, et 68. aasta põlvkond peab minema ajaloo prügikasti.

Renzi suur eesmärk on olnud põhiseaduse muutmine. Itaalia parlament on tuntud kui „perfektne kahekojaline sümmeetria“. See koosneb saadikutekojast ja senatist ning neil on täpselt ühepalju seadusandlikku võimu, kuigi nad pannakse kokku erinevalt: esimene üleriigiliste valimistega, teine aga Itaalia kahekümne regiooni esindajatest. Uute seaduste vastuvõtmisel peavad mõlemad kojad andma ühesuguse kaaluga jah-sõna.

RIIUKUKK,VÕITLEJA,PURUSTAJA:Matteo Renzihüüdnimiiseloomustabtema kuipoliitikuolemust.
RIIUKUKK,VÕITLEJA,PURUSTAJA:Matteo Renzihüüdnimiiseloomustabtema kuipoliitikuolemust. Serena Campanini / AGF/REX

Praktikas tähendab see, et sea­dusalgatust võib lõputult ühest kojast teise põrgatada, sest alati on midagi vaja täpsustada või paremini sõnastada. Renzi eesmärk on senati vähendamine nii arvuliselt kui võimutäiuselt. Ta põhjendas oma algatust väitega, et Itaalias kulub seaduse vastuvõtmiseks keskmiselt 866 päeva. Mis olla liiga aeglane tempo. Kuigi leidub ka selliseid seadusi, mida on edasi-tagasi loksutatud 27 aastat.

Poliitilise süsteemi keerukus ja kohmakus olla osalt süüdi selles, et Itaalia on majandusliku arengu näitajatega Euroopas punase laterna rollis. Peaministriks saades andis Renzi võimsa lubaduse olla parem mitte Kreekast, vaid olla parem Saksamaast endast. Ent lubaduseks see jäänud ongi. Vana süsteem on keeldunud „prügikasti“ minemast.

4. detsembril pannakse põhiseaduse muudatus rahvahääletusele. Kuna Renzi on ametis jätkamise sidunud rahvahääletuse tulemusega, vaadatakse nüüd Itaalia poole mureliku pilguga paljudes Euroopa pealinnades. Eriti aga Brüsselis ja Berliinis.

Itaalia põhiseadus sai 1948. aastal praeguse kuju ühel eesmärgil – teha nii, et mõni uus Mussolini ei saaks kunagi seda võimutäiust, mida võimaldas sõjaeelne põhiseadus.

Kui Renzi lahkub, võib Itaalia – suuruselt eurotsooni kolmas majandus – langeda Lega Nordi parempoolsete rahvuslaste ning poliitikuks hakanud endise koomiku ­Beppe Grillo „viie tähe liikumise“ (Movimento 5 Stelle) kätte. Lega Nord tahaks Põhja-Itaalias luua Padaania-nimelise omaette riigi ja Grillo eesmärgiks on… raske öelda, mis. Tema liikumine on kõige vastu. Muu hulgas ka ELi, globaliseerumise ja majandusliku kasvu vastu, aga samas peaks rahva elu justkui paranema. Et Grillo pole lihtsalt koomik, näitab tõsiasi, et 2013. aasta parlamendivalimistel sai liikumine 25 protsenti häältest ning suvel toimunud kohalikel valimistel läks nende kätte Rooma ja Torino juhtimine.

Selle aasta mais avaldas Euroopa Komisjoni presidendi ­Junckeri kabinetiülem säutsu, et täielik õudus­unenägu oleks see, kui 2017. aasta G7 kohtumisel saaksid kokku Donald Trump, Marie Le Pen, Boris ­Johnson ja Beppe Grillo.

Praegu tundub, et õudusunenägu kipub muutuma tegelikkuseks.

Renzi teeb kõik, mis suudab, et Itaaliat esindaks ka edaspidi mõni tervemõistuslik(um) poliitik.

Olles hingelt tuline „eurooplane“, on ta püha eesmärgi nimel muutunud ajutiselt isegi ­euroskeptikuks, sest kaheteistkümnetähelise Euroopa lipuga vehkides tänases Itaalias valijate südameid eriti ei võida (Renzi lasi ELi lipugi oma kabinetist eemaldada, et teleintervjuudes see vaatajate silma ei riivaks).

Temast võib aru saada. Pärast teist ­maailmasõda on Itaalial olnud 65 valitsust. Midagi peab tegema, et muuta riik stabiilsemaks ja paremini valitsetavaks. Majandusseisakule lisaks on maad tabanud ka enneolematu sisseränne teiselt poolt Vahemerd (olgu öeldud, et kui pagulastevool Türgist on tänu kokkuleppele ELiga peaaegu lakanud, siis Itaalia suunal ei paista mingit muutust paremuse poole).

Maad ja rahvad on ajaloo pantvangid. Renzi reformi vastaste hulgas on ennekõike euroskeptikud, rahvuslased ja ka lõunaitaallased, kes tunnevad end globaliseerumisest samamoodi ahistatuna nagu Trumpi valijad Ameerikas. Ent on ka selliseid inimesi, kes tuletavad meelde: põhiseadus sai 1948. aastal praeguse kuju ühel eesmärgil – teha nii, et mõni uus Mussolini ei saaks kunagi seda võimutäiust, mida võimaldas sõjaeelne põhiseadus. (Itaalia juhtivas ajalehes Corriera della Sera nimetati Renzit eelmisel aastal „nooreks caudillo’ks“, vihjates kunagisele Hispaania diktaatorile.)

EI REFORMIDELE!Peaministriideede vastuvõitlevaditaallasedisegipunalippudeja sirbi-vasaraall.
EI REFORMIDELE!Peaministriideede vastuvõitlevaditaallasedisegipunalippudeja sirbi-vasaraall. Pacific Press

Minevikupaines elavate itaallaste mure võiks olla eestlastele arusaadav. Meie põhiseadus on selline, nagu ta on (tugevasti parlamentarismi poole kaldus), sellepärast, et eelmise sajandi Pätsi-kogemusest on mõndagi õpitud.

Renzi reformi mõte on peaministrile rohkem võimu anda. Samuti erakonnale, mis valimised võidab. Nii saaks muuta riigi dünaamilisemaks ja arenguvõimelisemaks.

See kõik oleks vastuvõetav, kui peaministrina kujutleda Renzi-taolisi poliitikuid. Aga kui selleks saab mõni populist või rajuparempoolne (või vasakpoolne) diktaatorlike kalduvustega tegelane? Kelle tegevust ei kammitseks kahekojalise parlamendi võimutäius. Keevavereline reformaator Renzi võib olla Rottamatore ja isegi caudillo, kes tekitab kõhedust alalhoidlike kaasmaalaste hulgas, kuid tema läbikukkumine referendumil poleks ­samuti kindla ja ettearvatava tuleviku pant. Pärast Renzit võib tulla Italexit ja eurotsooni lagunemine. Seega on 4. detsembril rahvahääletusel väga palju kaalul.

Itaalia ja kogu Euroopa jaoks.