Andrei Hvostov: Vilepuhujad ja tapjadroonid
Teoloogid ütlevad, et Õnnistegija ristilöömine kaks tuhat aastat tagasi oli pikselöök: esmalt käis sähvatus ja siis mõne aja pärast tuli alles mürin. See on õige tabav metafoor. Vaielda võiks vaid selle üle, mida me mürina all mõistame. Maailmareligiooni sündi? Ristisõdadena tuntud ekspansiooni Pürenee poolsaarelt kuni Läänemere idarannikuni? Või laiemalt võttes Euroopaks nimetatud tsivilisatsiooni teket?
New Yorgi kaksiktornide mahaniitmine 2001. aasta 11. septembril oli samuti piksesähvatus. Selle sündmuse mürin alles hakkab meieni jõudma. Võiks arvata, et selleks oli sissetung Afganistani ja Iraaki. Või vähemalt nende sissetungide tagajärjed (ja need on kõike muud, kui kaitsepoliitilised kuldsuud kümmekond aastat tagasi lubasid-ennustasid).
Paraku on eelnimetatud üpris koledad nähtused maailmajalooliselt vaadates tühi-tähi. Need on lihtsalt veel ühed sõjad, mida võib vaadata tagasipöördumisena ristiretkede ajastusse (nii seda Ameerika eelmine president ühes 2001.aasta 16. septembri kõnes nimetaski: “This crusade, this war on terrorism is going to take a while.”)
Tuleviku seisukohalt on otsustava tähendusega miski muu. Esmalt nn drone politics, mille sisuks on terroristide väljanuuskimine ning tapmine Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika taevas tiirutavate lennuaparaatide abil.
Teiseks Ühendriikide loodud Suure Venna (NSA) globaalne haare maailma elektrooniliste sidekanalite jälgimisel.
Asi pole uutes meetodites. Asi on uues moraalis, mis on tegelikult vana ja tuttav “eesmärk pühitseb abinõu”.
Tapjadroonid ...
Selle aasta 23. mail külastas Barack Obama rahvusliku julgeoleku küsimustega tegelevat ülikooli (National Defence University), kus ta pidas tähelepanuväärse kõne. Muu hulgas selgitas ta nn droonipoliitikat. President möönis ebameeldivat fakti, et droonirünnakud põhjustavad tsivilistide (s.t süütute) hulgas kaotusi. President jätkas: “Need surmad jäävad mind, ja ka minu alluvaid käsuliini pidi, jälitama kuni elu lõpuni.
Samamoodi nagu tsivilistide hukkumine konventsionaalse võitluse tagajärjel Afganistanis ja Iraagis. Kuid ülemjuhatajana pean ma võrdlema neid südantlõhestavaid tragöödiaid võimalike alternatiividega. Jätta terroristliku võrgustikuga tegelemata tähendaks põhjustada veelgi suuremaid kaotusi tsiviilisikute hulgas.”
Moraal on selge – kui saja süütu hinnaga saab päästa kümne tuhande süütu elu, siis … see on vastuvõetav hind.
... ja e-reeturid
Barack Obama (ja üldse Ameerika valitsejate) suhtes kriitilised inimesed toovad viimasel ajal mõnuga välja kogu seda silmakirjalikkust, mis tuleb välja nn vilepuhujate küsimuses.
Teatavasti andsid venelased äsja varjupaiga Edward Snowdenile, keda USA võimud tahaksid anda kohtu alla USA riigisaladuste reetmise eest. Snowden rikkus Ühendriikide seadusi. Ent Ühendriigid andsid 1997. aastal omakorda asüüli mehele, kes rikkus Šveitsi seadusi. See oli Christoph Meili, kes tõi päevavalgele salastatud toimikud, millest nähtus, et tema riigi pankades on hulgaliselt kulda, mille natsid kunagi juutidelt ära võtsid. USAs tehti Meilist kangelane, Šveitsi võimud nägid temas kurjategijat.
Võib-olla pole Snowdeni ning Meili juhtumite võrdlemine asjakohane (riigisaladus vs. pangasaladus; terroristide jahtimine vs. natside kuld), ent fakt on see, et Obama valitsemise ajal on Ühendriikides hakatud vilepuhujatesse suhtuma eriti karmilt. Täpsemalt “omade” hulgast tulnud vilepuhujatesse. Meili oli teise riigi kodanik ja tiris päevavalgele teise riigi saladused. Sõnaga – ta oli kangelane. Snowden aga on definitsiooni järgi reetur.
Enne Snowdenit olid Bradley Manning (WikiLeaksi suurkuju), Thomas Drake (NSA agent, kes paljastas raiskamise ja võimu kuritarvitamise oma ametkonnas), John Kiriakou (avalikustas veega piinamise kui tavalise praktika CIA ülekuulamistel), Shamai Leibowitz (FBI töötaja, kes tilgutas infot, et Iisrael kavatseb rünnata Iraani), Stephen Jin-Woo Kim (andis teleajakirjanikule infot, et Põhja-Korea kvatseb korraldada tuumakatsetuse), Jeffrey Sterling (endine CIA mees, kes andis ajakirjanikule infot Iraani relvastusprogrammi kohta).
Kõik eelnimetatud isikud on n-ö toru (kommunikatsiooni) ühes otsas, selle teises otsas on mõni ajakirjanik. Obama ajal on vilepuhujatega hakatud tegelema kompleksselt: saladuste reetjad antakse kohtu alla, ajakirjanikke sunnitakse välja andma oma infoallikaid.
See tähendab, et Obama ajal on hakatud tõsiselt kiusama ühte Ameerika püha lehma – vaba ajakirjandust. Seda ajakirjanikud ning vabaühiskonna eestvõitlejad talle muidugi andeks ei anna.
Obama totaalne muutumine?
Presidenti hurjutatakse muu hulgas sellepärast, et ajal, kui ta veel polnud presidendiks vannutatud (kuid juba selleks valitud!), teatas tema meeskond avalikult, kui kõrgelt hindab vast valitud Obama vilepuhujaid ning kuidas ta kavatseb hakata kaitsma föderaalsete struktuuride töötajaid, kes paljastavad raiskamist, pettust ning võimu kuritarvitamist.
Just seda paljud vilepuhujad – need, keda Obama ajal jälitatakse – teevadki.
Snowdeni puhul sumbub asi ehk filosoofiliseks – kas NSA jälitusprogrammid on ebaseaduslikud või mitte – , aga näiteks Thomas Drake’i puhul pole kahtlust, et mees tiris päevavalgele NSA sees oleva korralageduse, kui mitte suisa korruptsiooni. Enne presidendiks saamist hindas Obama sellist kodanikujulgust väga. Ent see on minevik.
Reljeefselt väljendudes on Obama praeguseks püüdluseks lüüa kõik vilepuhujad mättasse. Olgu nende motiivid millised tahes ja varjaku nad end kus tahes. (Meenutagem Boliivia presidendi lennuki rajalt mahavõtmist paljalt kahtluse peale, et Snowden võib selle pardal olla.)
Ühendriikide valitsus annab kõikidele tulevastele vilepuhujatele teada, et kui keegi veel midagi sellist julgeb teha, siis võetakse neil kõri tõsiselt pihku.
Alternatiivideta tulevik
Miks? Tuleme tagasi Obama droonipoliitika selgituse juurde, mis kõlas 23. mail ja mida võiks laiendada kõikidesse julgeoleku sfääridesse. Me oleme lõpmata kurvad selle üle, et kahtlusaluseid piinatakse, kuid millised on alternatiivid? Pole hea, et NSA tegeleb globaalse nuhkimisega, kuid mis ähvardab meid sel juhul, kui nad ei nuhiks?
Teadagi: siis sõidetakse taas maha mõned pilvelõhkujad või tehakse midagi veelgi koledamat.
Selles mõttes tuli äsjane terrorirünnakute hoiatus (NSA sai jälile!), mis andis põhjuse sulgeda USA saatkonnad kahekümnes riigis, väga õigel ajal. Lausa kahtlaselt hea ajastusega juhtus see.
Võimalus, et NSA, CIA, FBI ja tegelikult kõik nendetaolised sõsar- või konkureerivad organisatsioonid Suurbritannias, Saksamaal, aga miks mitte ka Hiinas ja Venemaal, saavad alul võimaluse ja siis ka õigustuse hakata oma võimu kuritarvitama, kuritarvitama ja veel kord kuritarvitama, on lihtsalt hind – ja väike hind – julgeoleku saavutamiseks.
2001. aasta 11. septembri sähvatuse helilaine hakkab pärale jõudma ning me ei tea, kui kõvaks see mürin võib veel kasvada. See võib kasvada lõpmatult. Kuni sellise süsteemini, mida Orwell kirjeldab hoiatusromaanis “1984”. Maailm, kus NSA-taoline ametkond annab meie mõtete ohtlikkusele hinnangu ning Pentagoni-taoline ametkond saadab tapjadrooni ohtu kõrvaldama, on juba sündinud.
Seda kõike üldsuse hüvanguks ning enamiku heakskiidul.
Sest alternatiivi ju pole.
