Andres Bergmanni vasikasuurune koer lõrises Ekspressi peale

Kas laupäeval lahkunud ekspankur Andres Bergmann (51) oli paadunud suli või süsteemi naiivne ohver? Ekspressi lood räägivad mõlemast küljest.

Juba 1991. aastal asutab Bergmann ERA Panga, hiljem selle juurde kindlustusseltsid Polaris-Elu ja Polaris-Vara ning mitmed haldusfirmad. Tema ärid seilavad edukalt läbi 1990ndate alguse tundmatute ja karidega majandusvete ning Bergmanni usaldatakse kui lääneliku kapitalismi üht maaletoojat. Bergmann tahab kõike oma kontrolli all hoida ning puhvib oma finantsärid üles, tõstes raha ühest taskust teise. 40 protsenti laenudest annab ERA Pank Bergmanni ettevõtetele ja teenib sellega „Bergmanni taskupanga“ kuulsuse. Sealt saavad raha mitmed tegelased, kes viivad selle börsile, lootes sealt buumi ajal megakasumeid. 1997.aastal kukub börs aga kokku ja Bergmanni äride usalduskrediit kuivab kokku. 1998. aastal kuulutab Eesti Pank ERA Pangale moratooriumi ja aasta hiljem see pankrotistub, tõmmates kindlustusseltsid kaasa. Nõudeid esitatakse Bergmanni firmade vastu enam kui 340 miljoni krooni eest. 1999. aasta suvel külastab Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler Bergmanni tema Jaama tänava villas Tartus. Vedler kirjeldab Bergmanni kui hüljatud ja väsinud meest, „ameerika sõdurit, kes on kuude kaupa Vietnami dzhunglites ekselnud“. Tema ajalehepilte näinud tuntud arst ütleb, et sellel mehel on väga halb. Lisaks kõigele on Bergmannil veel käsi kipsis, sest ta vigastas korvpalli mängides sõrme. 2000.aastal tuleb prokuratuur välja süüdistusega, mille kohaselt on ERA Panga juhid ja töötajad Bergmanniga eesotsas tekitanud pangale kahju 214,4 miljonit krooni, põhjustanud selle pankroti ja hoiuste haihtumise. Alguse saab aastaid kohtuid koormav protsess. Bergmann vahistatakse eeluurimise käigus mitmel korral ning ta viibib kokku poolteist kuud türmis. 2002.aastal, kui protsess veel täie hooga käib, maksavad Bergmanni vanemad mehe vabastamise eest miljonikroonise kautsjoni, ajades prokuröri marru. Prokurör pelgab Bergmanni põgenemis ja osaliselt õigustatult, sest vabanenud Bergmann ei ilmu mitmele kohtuistungile ning väidab korra, et on sattunud Saksamaal õnnetusse, olgugi et Eestist pole tal lubatud lahkuda. 2002.aastal, kui Bergmann Tallinna Keskvanglast vabaneb, pajatab ta kogenust Ekspressi noorele ajakirjanikule

Janar Filippovile

. Mees kurdab, et kaheksaruutmeetrises kambris, mida ta jagas šotlasest narkokulleriga, olnud liikumisruumi vaid napp poolteist ruutmeetrit. „Niisuguses puuris jalutades tekib väga hea arusaamine, mis tunne on metsloomadel loomaaias,“ räägib Bergmann. Vanglas polevat ta pääsenud arsti jutule. Hommikune puder olnud „mingi soe ollus“ ja õhtusöök koosnenud „piimast ja riisist või siis pudrust ilma mingi lisandita“. Sellised olud hakanud lõpuks tervisele. Talle süüks pandud majanduskuritegude suhtes jääb mulje, et Bergmann on toodud ohvriks suurte pankade hoiatamiseks sarnaste käitumismallide eest. Hiljem üritab Bergmann käivitada Sierra Leones teeehitusäri ning opereerib seal praamiliini. Kui tahad teada, millega tegeles Bergmann 1980ndatel enne Eestisse tulekut ning millised hirmuäratavad kogemused on temaga seoses Ekspressi ajakirjanikul Tarmo Vahteril, loe paberlehte või osta artikkel.