Andres Jõesaare tragöödia
See juhtus laupäeval, 17. juulil. Järgmisel päeval oli Andres Jõesaar Lillekülas õnnetuskohal tagasi. Näost roheline, istus ta kõnnitee serval, nutt kurgus. Pani küünlaid põlema.
Jõesaar palus andestust: “Äärmiselt kahju,” kogeles ta. “Sügav kaastunne kõikidele. Sõnadega ei ole midagi öelda. Inimest see tagasi ei too.”
Esimene kõne “Praegu on küll väga ebasobiv hetk rääkimiseks,” on ta peaaegu et kuri, kui talle esmaspäeval helistan. Jõesaar vastab kõnele, justkui oleks see osa karistusest. Lihtne oleks võõraid numbreid eirata.
Jõesaare telefoninumber pole saladus. Ta on olnud Eesti Raadiot ja Televisiooni juhtivas nõukogus kümme aastat. Majandusajakirjanikel on tema number mälus, sest ta on töötanud üle kümne aasta Tele2 juhtkonnas. Pole vähe neidki, kes mäletavad teda TV3 juhina ja isegi Eesti esimese erakanali Reklaamitelevisiooni ehk RTV asutajana.
Lepime kokku, et helistan kahe tunni pärast.
Teine kõne Kell on kaheksa õhtul. Ta on kodus. Jõesaar kuulab ära, kes ja mis asjus helistab. “Vabandan, et olen tõre, aga uskuge mind, see ei ole lihtne.”
Kuigi Jõesaar vastab küsimustele, tundub talle kõik mõttetu: mida siin õigustada või seletada, inimene on surnud.
“Pange ennast minu olukorda, ma ei tahaks seda kommenteerida. Muidugi on roller sõitjale endale ohtlik, aga ka jalakäija on kaitsetu. Üldse, elada on ohtlik.”
Jõesaar on väsinud ja kurb ning samas ta jälle vabandab, et ta on tõre. Tema laused on katkendlikud, aga sõpradest rääkides muutub hääl helgemaks. Talle helistatakse ja kirjutatakse: “Raskel hetkel see ikka väga, väga aitab. Ma loodan, et kõigil on selliseid sõpru.” Ta mõtleb siin kannatanute perekondi, nii poisi kui 16-aastase tüdruku, kes on haiglas.
Ilmselt kerib ta pühapäevast olukorda foori all tahtmatult ja mõnikord tahtes uuesti ja uuesti peas läbi. Kas midagi oleks võinud teisiti teha?
“See on jabur küsimus, muidugi ma tahaks, et midagi poleks juhtunud. Muidugi ma tahaks, et keegi poleks hukkunud.”
Kolmas kõne Jõesaar helistab hetke pärast ise tagasi. “Uskuge mind, see pole lihtne.” Ta ütleb seda ikka ja jälle ning aina ohkab.
Ega te vist maganud pole?
“Jah, unega on raskusi (ohkab). Eks see ka ükskord tuleb.” Tundub, et ka une puudumist võtab ta kui karistust, mida tuleb taluda
See õnnetus on taak, mida tuleb terve elu kanda?
“(Ohkab). Šokk on ikka väga suur, sellega on raske toime tulla.”
Juhtunu täpsemad asjaolud selgitab uurimine. Kui õnnetusse oleks sattunud suvaline Jüri, poleks sellist tähelepanu raskust, mida Jõesaar peab kandma kui avaliku elu tegelane.
Neljas kõne “Ma olen praegu natuke pika mõtlemisega,” ütleb Jõesaar, kui on jälle tagasi helistanud. “Vabandan, et ma olen nii tõre, aga ühte asja ma tahaks öelda.”
Ta tahab rääkida võrgu-uudiste kommentaaridest, õelast tatist, mis pritsib leinavatele inimestele. “Kommentaatorid ei mõtle, mis nende jutt lähedastele põhjustab. Vihkamine on kurb.”
Võrku võib võtta enesestmõistetava peldikuseinana, aga sellise õnnetuse korral võivad sõnad tõega haiget teha.
“Nad lihtsalt valetavad.”
Keegi kirjutab netikommentaaris, et nägi, kuhu auto või roller pööras. Kuigi igas uudises on juttu, et nii Jõesaare auto kui 17 aastase nooruki juhitud motoroller sõitsid otse.
“Väidetakse, et mina tellisin meedia kohale,” ütleb Jõesaar. “Mis on valus vale. Hukkunu omastele teeb kõigile väga haiget. Jube on lugeda. Ma olen mõtisklenud, et mis annab õiguse öelda seda, mida polnud. Inimeste pahatahtlikkus on kurb.”
Viies kõne Jõesaar helistab mulle ka teisipäeval. Tahab öelda ajakirjanduse kohta, et tal on laiba tunne, keda nokitakse ja rünnatakse.
“Aga tegelikult peaksin tänama. Ajakirjandus on mõlema poolega väga mõistlikult käitunud.”
Ja veel kord sõpradest: “Nüüd mõtlen, kui lihtne on helistada. Oleksin teinekord pidanud seda ise ka tegema. Tavaolukorras ei mõista seda.”
