Ka Tervise Arengu Instituudi “Eesti tervisestatistika raamat” (2005–2008) näitab hirmuäratavaid numbreid eestlaste vaimse tervise kohta. Sajanditepikkusele viinauimale on üha jõulisemalt konkurentsi pakkumas mooni- ja kanepitoodete kuritarvitamisest tulenevad psüühikahäired.

2005. aastal moodustasid alkoholi tarvitamisest tekkinud psüühikahäired 83 protsenti kõikidest mõnuainetega seotud haigusjuhtumitest. Sellele järgnesid heroiinitooted 13 protsendiga. Aastaks 2008 moodustasid need juba veerandi kogu “sodist” (Andres Lehtmetsa määratlus), mida endale sisse aetakse. Ja alkoholiga seotud diagnoosid olid kahanenud 66 protsendini.

Psühhoaktiivsete ainete kasutamisest tingitud haigusjuhud olid 2008. aastaks kasvanud 66 protsendi võrra. Kas Eesti rahvas on hulluks läinud?

Statistika aastaraamatu põhjal ei saa teha sisulisi järeldusi ravil käinute kohta. Arsti visiit ei ole psühhiaatrilises abis sama mis ravijuht ning üks ja sama inimene võib aasta jooksul sama diagnoosiga ravile tulla korduvalt.

See, et sõltuvusprobleemidega arsti poole pöörduvate inimeste arv on suurenenud, on õige, kuid tõenäoliselt ei ole muutused nii suured, kui aastaraamat väidab. Kardan, et suur hulk on arsti juurde läinud pigem oma seisundile leevenduse saamiseks, sõltuvusprobleemidest vabanemise sihiga minejaid on kordades vähem. Võib näiteks võtta Narkomaaniaravi registri andmed 2008. aasta kohta: ravile pöördujaid oli kümme korda vähem, kui aastaraamat väidab.

Statistika aastaraamatu koostajate tõlgendus sõltuvusprobleemide kohta on asjatundmatu. Selliste seisukohtadega välja tulemisele võiks eelneda arutelu, kus osaleksid spetsialistid.

100 000 elaniku kohta diagnoositi ligikaudu 2200 uut juhtu. Seda on 15 protsenti rohkem kui kolm aastat varem. Mida sellest järeldame?

Statistika aastaraamat loeb kokku esmased pöördumised, kus diagnoositi psüühikahäire, ja korduvad. Esimeste hulk oli 2005. aastaga võrreldes kasvanud 15 protsenti ja teiste oma kahanenud 4 protsenti. Nendele kahele tendentsile ühest tõlgendust anda on raske, julgeksin ainsana väita, et abi kättesaadavus on mõnevõrra paranenud.

Samas oleme sellesama kättesaadavuse seisukohalt tublisti maas Skandinaavia maadest ja seda just erialaspetsialistide arvult 100 000 elaniku kohta (psühhiaatrid, psühholoogid, psühhiaatriaõed ja eriväljaõppega sotsiaaltöötajad). Seega põhjust rõõmustada on vähe.

Ravijuhte saab kirja pandud palju, aga see ei ole ravi, kui inimene käib ühe korra arsti juures. Ravi ei ole see, kui sõltlane läheb arsti juurde, sest tal on halb olla ja saab sealt oma tableti kätte. Sõltuvushaigega ei käituta nii nagu gripihaigega, nad vajavad pikaajalist ravi ja koostööd teiste spetsialistidega: psühholoogidega, sotsiaaltöötajatega jne.

Statistika võib eksida, aga kasv siiski eksisteerib?

Vaimse tervise probleemid kasvavad enamikus arenenud riikides; üks suuremaid probleeme on uimastite ja alkoholi kasutamisest tingitud ­psüühikahäirete osakaalu kasv. Eesti ei ole erand. Meil on kindlasti suurimaks piiranguks ravivõimaluste vähesus.

Milliste ainete liigmanustamise muredega arsti juurde tullakse?

Valdava osa moodustab ikka vana tuttav alkohol. Alkoholism jääb meie suurimaks probleemiks.

On alkoholism sõltuvushäirena kergem kui heroiinisõltuvus?

Sõltuvus on raske häire hoolimata sellest, millise ollusega on tegemist. Süstiva uimastisõltlase korral lisandub HIV ja hepatiidi oht.

Meestel esineb psüühika- ja käitumishäireid rohkem. Miks?

Mehi tuleb arsti juurde rohkem sõltuvusprobleemidega, naisi nn neurootilist tüüpi häiretega. Aga see ei tähenda, et meestel depressioone ja ärevushäireid vähem esineks, sageli on nad neid lihtsalt alkoholi abiga aastaid leevendada püüdnud ja arsti juurde jõudes on probleemiks juba sõltuvus.

Kasvanud on ka rahustitest-uinutitest ning kokaiinist-kanepist-LSDst põhjustatud häirete osakaal. Kui 2005. aastal pandi neid juhtumeid kirja 101, siis 2008. aastal juba 828. See on hiiglaslik kasv.

Statistilises mõttes hiiglaslik kasv, aga tegelikkuses on nende uimastite kasutamisest tingitud probleemidega ravile tulijaid tühine hulk võrreldes nende kasutamisega ühiskonnas.

Eriti vähe kajastab statistika kanepist põhjustatud haigusjuhtumeid. Miks?

Nad ei pöördu arsti poole. Kanepi kasutamisest loobuda soovijal tekib vähe nn kehalisi sümptomeid (erinevalt näiteks opiaadivõõrutusest), vahel on probleemiks muud psüühikahäired (depressioon, ärevus), kuid seos eelnenud kanepi kasutamisega ei pruugi välja tulla, kui inimene seda ise varjata soovib.

Psühhiaatrid räägivad, et kanep võib tekitada psühhoosi.

Kanepi kasutamine võib olla psühhoosi vallandajaks; seda, et kanep ise näiteks skisofreeniat põhjustaks, tänapäeva teaduse seisukohtade põhjal väita ei saa. On selge, et mida rohkem ühiskonnas kasutatakse olluseid, mis aju tegevust mõjutavad – olgu siis kanep, alkohol, rahustid –, seda suurem on ajuhaiguste esinemissagedus.

Teismeliste vanemad küsivad, mida kanepisõltlasest noorukiga peale hakata. Noor ei õpi, tal tekivad keskendumisraskused ja muud probleemid.

Tulebki tegeleda sõltuvuse all olevate probleemidega. Kõigi sõltuvushaigustega tegelemise alus on motivatsioon. Kui inimene ise ei taha muutuda, siis ei saa teda ravida. Enamasti tuleb abi otsimise motivatsiooni tekitamiseks tublisti vaeva näha. Ja see ei saa olla ainult arsti kohustus. Kindlasti tuleb tegeleda probleemidega, mis võisid eelneda sõltuvuse või kuritarvitamise tekkele – näiteks meele­oluhäire, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, ärevushäire.

Mida varem psüühikahäire osas ravi alustada, seda paremad on tu­lemu­sed. Usutavasti oleks meil märgatavalt vähem sõltuvushäiretega noorukeid, kui lastepsühhiaatriline ja -psühholoogiline abi oleks kättesaadavam. See on psühhiaatrilise abi korralduse osas üks suurimaid möödalaskmisi, mille paraku on tekitanud ametnikud. Ühel hetkel kaotati lastepsühhiaatria erialana ära.

Kindlasti oleks vaja rohkem sõltuvushäirete raviasutusi. Klassikalisi sõltuvusravi kliinikuid on Eestis ainult üks – Wismari Haigla, ja sedagi vaid osa ravivõimaluste osas. Pikaaegsema statsionaarse võõrutamise võimalused puuduvad. Meie vabaturumajandusele orienteerunud eriarstiabi ei näi selles osas toimivat – nõudlust on, aga ravivõimalusi ei teki.

Tahaks siiski ka midagi positiivset välja tuua: meditsiinist sõltumatute abistamise võimaluste – näiteks eneseabi rühmade arv kasvab.