Andres Särak
“Magaks üheksa-kümneni, kui saaks –
unepuuduse üle ei kurda, aga noorem tütar läheb kaheksaks kooli.
Seitse kellad tirisevad, siis enam õiget und ei tulegi.
Kui
näiteks puhkusel oled, siis muidugi vaatad ärgates kohe aknast
välja. Kui suurte puude oksad liiguvad, tasub Piritale vaatama minna, mis
värk on. Või lihtsalt surfikeskusesse helistada.
Vanasti
sai peilerit laenutada. Ei olnud vaja hakata Piritale minemagi, sai kõik
tuule kiiruse ja suuna peilerist teada. Eks praegu on see kõik
internetis ka, aga ma ei ole internetiinimene. Ei ole isegi surfamise
kodulehekülgedel käinud. Kuidagi kiviaja inimene – õudne
viga muidugi.
Praegu värsked surfamise fotod kõik
lähevad sinna üles... Võiks ju ära õppida, aga
töö ei võimalda – iga minut on arvel.
Hommikusöögiks on kohv ja puder. Tööle Pirita jahtklubi
töökotta jahte ja kaatreid ehitama lähen kella üheksaks.
Laevaehitajaks sain täieliku juhuse läbi. Olin esialgu
elektrik-lukksepp, aga kord otsustasime sõbraga suveks lõunasse
minna ja võtsin selleks end töölt lahti. Kui sügiseks
tagasi jõudsin, oli töökohta vaja. Ideed, kuhu minna, mida
teha, muidugi ei olnud. Pirita oli kõige ligemal – elan Kosel
–, läksin siis vaatama, ehk on seal võimalust tööd
leida. Sealt see asi algas, mis muutis kogu elu.
Vanasti paiknes
tehas kohas, kus nüüd on Tallinna Olümpiapurjespordikeskus
(TOP). Tegin kõigepealt kolm kuud õpilasena puutööd
– alguses olid jahid puust, alles hiljem mindi plasti peale. 1961 sain
esimese kategooria laevaehitajaks. Edasi... aastaarvude peale on halb
mälu, peab tööraamatust vaatama... 1962 sain teise, 1965
kolmanda, 1966 neljanda, 1967 viienda ja 1974 kuuenda kategooria
laevaehitajaks. Kuues on see kõige kõrgem võimalikest.
Esimene asi, mis kuuenda kategooria laevaehitajana tegin, oli purjelaua
mudel. Tehase peainsener oli kusagilt foto saanud – mees seisab ja tema
kõrval ahtri peal püsti purjelaud.
Mulle anti siis
ülesanne lihtsalt tolle foto järgi purjelaud teha. Laud oli pildil
mehe kõrval, seega laua suhteline pikkus ja laius oli välja
arvestatav. Vööri tõusu ma aga ette ei kujutanud ja esimesel
minu tehtud purjelaual tuli see liiga väike. Vöör läks
alati lainesse, üsna suur peavalu oli sellega sõitmine. Kasu
oli sellest lauast niipalju, et saime purjelauasõidust mingil
määral aimu. Eks siis edaspidi sai vööri tõus
suuremaks tehtud.
Valmistasime spordilaevatehases ka Moskva
olümpiamängude jaoks loosipaadid klassile Finn.
1978
lükati laevatehas buldooseriga maha, et TOPile ruumi teha. Tootmine koliti
siis Piritalt Koplisse, seal on praegu muidugi tondiöömaja.
Jahiehitaja elukutse on välja suremas. Päris raske on seda ametit
õppida. Noored ei jõua ära oodata, et tippu jõuda.
Sama probleem on Soomes ja Inglismaal. Seepärast ongi minusugustel
puutöömeestel, kes algusest peale oskavad jahti ehitada,
käed-jalad tööd täis. Kuigi põhimõtteliselt
olen ma oma elutöö teinud. Mida vähem teha oleks, seda parem.
Tahaks hoopis surfata, kui vähegi surfamise ilma on.
Vanasti
olid mul töö juures alati võileivad kaasas, viimasel ajal olen
lõuna söömisest tööl loobunud. Pagan seda teab,
miks. Organism ei nõua enam nii palju kütust ilmselt. Aga kes see
ikka tööd ilma vahedeta teeb. Vahepeal tõmbad hinge,
väike tee v&o
tilde;i kohv või on mõni põnev jaht sees – hea
uudistada. Ei saa ju silmad kinni läbi elu minna.
Tööaja lõpp on kella viie paiku õhtul. Siis nagu ikka
klubivärk, suhtled inimestega. Käivad jutud, et Pirita jahtklubi
töökoda lükatakse sügisel maha. Ta on muidugi oma aja
ära elanud, aga aura on siin hea. Puithoone ikkagi. Õigem oleks see
ära renoveerida. Kes meil kõik käinud on: Taani prints Henrik
ja siis Romanovite üks väheseid otseseid järeltulijaid...
Peale veesõidukite oskan ka jääpurjekaid ehitada. Minu
ehitatud kelkudega tulid maailmameistriks Mati Kuulmann ja Tiit Haagma.
Surfamise kõrvalt tegelesin ise ka
jääpurjetamisega, aga mulle see hästi ei istunud. Kuna ma nii
kerge olen, siis kõva tuulega ei taltsutanud seda maha. Surfamisega oli
jälle vastupidi, alles siis, kui väiksemad elevandid lendama
hakkasid, oli õige tunne. Öeldakse ju tugeva tuule korral:
“Näe, elevant lendab!”
Esimest korda surfasin
seitsmekümne... Kuramus, kes oleks osanud arvata, et sellised aastaarvud
meelest lähevad. Aga mul on kõik kusagil kirjas... Jaan Lukk,
Hawaii surfiklubi noortetreener, on sellest isegi kursusetöö
kirjutanud. Nii, 1979 olen juba pildi peal – Eesti
meistrivõistlused Tallinna lahel, teine koht. Oot-oot, 1978 jagasin
Jevgeni Petšonkiniga esimest-teist kohta. 1977 pidin siis juba
tõsiselt trenni tegema. Alustasin seega 1976.
1982 tulin
spordilaevatehasest ära. Kuna mu võistlustulemused olid
enam-vähem ja Kalevi purjespordikoolil oli vaja treenerit, siis lihtsalt
vormistati treenerina tööle ja sain treeningrühma. Tulemused ei
lasknud end kaua oodata. Minu poisid – Mati Mik, Toomas Sada, Erki
Kivistik, Ervin Martin – said liidu koondise kandidaatideks.
Ise ei ole ma nüüd enam mitmeid aastaid võistelnud. Tunnen,
et ei suuda enam konkurentsi pakkuda. Aga oma lõbuks surfan ikka, kui
vähegi tuult on. Kujutan ette, et merel tuleb narkomaani tunne peale.
Täielik kaif. Adrenaliin. Ja kui ikka saad asjaga hakkama ka, seda parem
see kaif on. See tunne tekib juba rannas. Liiv tuiskab näkku ja mehed
röögivad mõnust.
Magama lähen seetõttu
nii, kuidas juhtub – haruharva enne keskööd või
ühte.”