Andrus Veerpalu tegi ajalugu
Teisipäeval tegi olümpiamängude avapäeval 31aastaseks saanud Andrus
Veerpalu koos Jaak Maega ajalugu. Esmakordselt
olümpiaajaloos seisid autasustamispoodiumil kõrvuti kaks Eesti sportlast.
Kunagi varem pole meie sportlased võitnud mitut medalit samal alal.
Esmakordselt võitsid eestlased taliolümpiamedalid oma riigi lipu all. Nii
Ants Antsoni kiiruisutamiskuld 1964. aastal Innsbruckis kui ka
Allar Levandi kahevõistlusepronks 1988. aastal Calgarys
kolksasid N Liidu nimelise impeeriumi kaukasse.
Ja ehkki spordimaailmale
omane ebausk teeb takistusi, ei saa kuidagi välja ütlemata jätta: need mehed
võivad Salt Lake Citys veelgi medaleid võita. Samadelt olümpiamängudelt on seni
kaks kuldmedalit võitnud ainult Kristjan Palusalu Berliinis
1936. Samadelt mängudelt on üldse kaks medalit võitnud ka teine maadleja
August Neo, samuti Berliinist.
Veerpalul on võimalus
korrata Palusalu saavutust, Mael Neo tehtut. Ja välistatud pole veelgi
optimistlikum stsenaarium. Eesti jaoks võib tulla “hull”
olümpia.
Salapärane taustajõud
Muuseas, kas keegi oskab öelda,
mis tüüp on olümpiavõitja Andrus Veerpalu abimeeskonda kuuluv Forest van Dunga?
Te pole kuulnudki?! Siis ei tunne te ju sugugi kõiki Veerpalu edu taga seisvaid
tegelasi.
Elu on sageli juhuste jada ja alles tagantjärele on
hea õnnestumistele ja altminekutele seletusi leida. Kui Andrus
Veerpalu teisipäeval Salt Lake City taliolümpiamängude meeste 15
kilomeetri klassikadistantsil jõulisi kätetõukeid tegi, meenutasid asjatundjad
hooaja alguses saadud jalavigastust. Just see trauma sundis Veerpalu tegema
treeningplaanides muutusi ja mõnda aega eelisarendama ülakeha. Ka võidujärgses
teleusutluses soostus Veerpalu, et tugevad paaristõuked oli üks olulisi edu
aluseid. Ja seda eriti väljatrimmitud ülakeha poleks olnud, kui Veerpalu poleks
hooaja alguses koduõues koeraga mängides jalga vigastanud. Koera nimi on
Forest van Dunga.
“Oi, ta on noor koer ja polnud jälgegi,
et Andrus oleks ta peale pahandanud,” räägib olümpiavõitja abikaasa
Angela, kelle sõnul on kutsu nime saanud Brasiilia jalgpalluri
Carlos Dunga järgi. “Preemiat talle? No talle tasuti kuhjaga
juba võiduõhtul – ma ei teagi, kui palju lapsed talle küpsiseid suhu
sokutasid.”
Olümpia eel suutis halvima ära hoida Angela. Ühel hommikul ärkas
ta õrna kipitusega kurgus.
“Ma ei tahtnud Andrust närveerima panna ja
varjasin pool päeva tärkavat haigust,” seletab Angela. “Lootsin, et ehk läheb
üle. Siis tunnistasin oma häda Andrusele üles ja kolisin joonelt teisele
korrusele elama. Andrus hakkas enda pärast pabistama ja muutus ka
ülitundlikuks. Ikka et siit justkui valutab ja sealt pisut kipitab. Aga õnneks
oli tegemist ainult kartusega. Igaks juhuks läksime lastega hoopis
vanemate juurde.”
Šmigunid ja Eesti rüütlid
STRONG>Tahad või taha, aga paralleel Šmigunidega ronib
iseenesest mõtteisse. Aastaid tagasi loodeti just Kristinast
ja Katrinist Eesti murdmaasuusatamise mastimände. Meeste
koondis asus kusagil taustal, nendelt ei oodatud mägede liigutamist.
Šmigunid murdsid end tipu poole suusaperekonna enesestmõistetavusega. Ema
Rutt ja isa Anatoli olid omal nahal läbi
teinud tippspordi karmi kooli. Nad oskasid nõuda: küll kodakondsust Tolikule,
küll erikohtlemist ajakirjanduse poolt, küll raha riigilt. Seda viimast sageli
küll ülejäänud Eesti naiste murdmaasuusatamise arvelt. Mis ei seganud Šmiguni-
tüdrukuid kirumast ülejäänute nõrka taset – ei saa isegi teatenaiskonda välja
käia!
Kui vaja, läksid käiku ähvardused: vaat kui võtame mõne muu riigi
kodakondsuse! Jäme kriips tõmmati endi ja meeste suusakoondise vahele. Kristina
võis süüdimatult pärast edukat starti kaamerate ees teatada: meie küll ei jaga
mingit infot raja ega lumeolude kohta meeste koondisega. Seda oli võõrastav
kuulata. Šmiguni tiim vastandas en d Eesti koondisele.
Meeste koondis käitus
rüütellikult. Andrus Veerpalu ja teiste tippude väljaütlemised Šmigunide suhtes
olid alati sõbralikud. Mati Alaveri juhtimisel tehti vaikselt oma tööd. Ei
mingit avalikku reageeringut Šmigunide eelistamisele. Või siiski...
Tänavuse
hooaja hakul küsis Alaver talle omasel vaiksel moel ajakirjanikelt: kes on see
Eesti sportlane, kes korjab maailma areenilt kuuekümnendaid ja
seitsmekümnendaid kohti ja saab vastutasuks ebaproportsionaalselt suure
meediatähelepanu? Vastus oli muidugi Katrin Šmigun.
Veerpalud algavad
A-tähega
“Jah, meil oli Andrusega jutuks küll, et Kristina Šmiguni
dopingujuhtum võib varju heita ka meeste koondisele,” tunnistab abikaasa
Angela. “Oli igasugu telefonikõnesid ja kõige kõvemat häält tegi Björn
Dählie riidefirma. Välismaal ju ei teatud, et naiste ja meeste koondis
hoiavad end lahus. Aga midagi katastroofilist polnud. Uskusime Andrusega, et
tegemist on eksimusega. Olime kindlad, et Kristina tuleb sellest olukorrast
välja.”
Andrus Veerpalu suur eesmärk on täitunud. Ta on olümpiavõitja.
Angela sõnul pole sellest unistusest omavahel palju juttu olnud, sest Andrus
räägib kasinalt.
“Eks ma pidin ise aru saama, mille nimel töö käib,” ütleb
Angela, kelle sõnul oli olümpiavõitjast abikaasa sõnaaher ka pärast võitu
toimunud kahes telefonikõnes. “Ta oli väga rahulik. Kui ma midagi küsisin, siis
ta vastas, kui ei küsinud, siis ta ei rääkinud.”
Nädal aega tagasi sai
Angela teada, et varem samuti Otepääl elanud kolmikhüppe olümpiavõitja
Jaak Uudmäe muretses endale täpselt olümpiarõngaste jagu
lapsi: viis. Ta satub pisut segadusse, kui pärida kolmanda järeltulija
kohta, aga ütleb kindlalt: Andruse, Angela, Andrease (7) ja
Anette’i (5) kõrvale sünnib ainult A-tähega Veerpalu.
Nimest pole veel juttu olnud.