Ankeet 2005

Areen küsib: Mis oli aasta kultuurišokk? (Võib olla nii hea kui halb šokk...).

Juhan Maiste, professorist luuletaja

Positiivne šokk on KUMU. Negatiivne Eesti riik.

Karin Hallas-Murula, arhitektuuriguru

Halb: Eesti Rahva Muuseumi konkursi tulemused, need masendavad.

Hea: värske ja reibas NO teater.

Jaan Toomik, tegevuskunstiprofessor

Oli suhteliselt tasakaalukas aasta. Pekingi biennaalil esinemine võtab kokku nii hea kui halva.

Toivo Raidmets, interjööriprofessor

Mind on küll võrdlemisi raske šokeerida. KUMU üüratud mastaabid on vist küll kultuurišokk …

Maile Grünberg, igimoodne sisearhitekt

Positiivne on, et Signe Kivi valiti EKA rektoriks.

Negatiivne on Emil Urbeli & CO projekteeritud elamukvartal endisele ETKVLi staadionile – nagu Lasnamäe päris linnasüdames.

Leo Lapin, kunstnik

Pekingi biennaal oli nii hea kui halvas mõttes kultuurišokk. Näitus ja reis budistlikusse kloostrisse olid huvitavad, aga meid hoiti kramplikult kohalikest lahus.

Negatiivne: kõrgete kunstiametnike kohtade jagamine tekitab teatud kõhedust. Kunstipoliitika ei tohiks olla seltskondlik ega põlvkondlik. 

Veljo Kaasik, arhitektuuriprofessor

Tuletasin meelde positiivse elamuse aastast 2005, õigemini elamuste kobara: Arvo Pärdi sünnipäeva tähistavate kontsertide ja saadete sari ning selle keskel Niguliste kirikus toimunud Peter Zumthori etteaste omaprojekteeritud palverändurite kabelist.

Sergei Stadnikov, egiptoloog

Abu Simbeli külastus.

Margit Mutso, Arhitektide Liidu esimees

Eks see vist see KUMUmaja ole. Nii suur, nii kultuurne ja juba valmis!

Märt Väljataga, Vikerkaare peatoimetaja, pragmatismi maaletooja

Käibedefinitsiooni järgi on 'kultuurišokk' ärevus, mis valdab isikut,

kes satub täiesti uude keskkonda, ehk füüsiline ja psüühiline

ebamugavustunne oma kodumaast hoopis teistsugusele maale sattumisel.

2005. aastal tabas mind hetkeline kultuurišokk, kui sattusime koos

Toomas Kihoga Istanbulis jalakäijate tunnelis tihedasse ja lärmakasse

rahvamassi.

Berk Vaher, Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees,

Arusaamine, et eesti rahvusspordiala nr. 1 on üle oma perse hüppamine. Ja see šokk on nii negatiivne kui positiivne.

Negatiivne seepärast, et… ka pikemad ei küüni üle. Need, keda meedias on aastaid imetletud kui äri- või seltskonnaeliidi tippe, osutuvad lihtlabasteks vargapoisteks – ja mõnede rõõm, et on ikka üle maailma vargad meil, on närusevõitu rõõm. Pankur A, kes teeb megamiljonilisi kartellikokkuleppeid, pole mingil määral parem kui trendiinimene B, kes paarisaja dollari eest tšekke võltsib, ega ole kumbki parem koolijüts C-st, kes ranitsat fooliumiga vooderdab. Aga kas meie, teised, kultuuriinimesed, oleme paremad, taludes, soosides ja elades omal moel üle-perse-elu?

Positiivne on see šokk selles mõttes, et kui oled sellest aru saanud, siis tajud ka, et keegi ei keela – veel? – ju ka inimese kombel, südametunnistusega ja eneseväärikalt elada.

Mihkel Mutt, värske Loomingu peatoimetaja; kõrtsikammija

Kõige suurem shokk oli Mati Undi lahkumine. See tuli täiesti ootamatult.

Meil oli ära räägitud, et ta elab umbes seitsmekümne viieni.

Kaarel Tarand, värske Sirbi peatoimetaja

Mind ei shokeeri siin elus miski. Mingeid äärmusi pole sel aastal juhtunud.

Priidu Beier, Tartu poeet, alias Matti Moguci

Matti Miliuse kohtuprotsess seoses perevägivallaga ning see, et ta seda minu eest varjas. See mõjutas ka Matti Moguchi kogu välja andmist.

Hasso Krull, eeposekirjanik

Väga mõnus kultuurishokk oli mulle Kauksi Ülle "Imäplaat". Olin kogu aeg arvamisel, et Üllel on nõrgavõitu hääl, sest kui ta lavalt laulab, jääb selline mulje. Aga plaat oli tugev, üks paremaid Eestis tehtud luulesalvestusi, mis ma olen kuulnud. Ei jää alla isegi Juhan Viidingule, kuigi on hoopis teises registris loetud ja ümisetud.

Jaan Pehk, poeet ning lo-fi- ja hi-fi muusik

 "Möödunud aasta suurimaks kultuurishokiks pean muusikalist lavastust "Georg". Shokiks just sellepärast, et ei õnnestunud seda tükki näha, kuna olin ise osaline. Arvan, et jäin millestki väga toredast ilma.

Teisest küljest - sellistes suurtes asjades osalejana tuleb nentida tõika - enam paremini ei saagi minna. Täielik shokk"

Hendrik Luuk, produtsent ja ½ ansamblist PopIdiot :

“Kehv šokk oli. See oli K-kohuke. Et nii küüniliselt võib ühiskondlikku moraali suhtuda. Rahaga saab kõike suhtumise eriti labane variant. Moraalitribunal määraks sellistele surmanuhtluse. Hea, et nad vähemalt mingi karistuse said.”

Karlo Funk, filmifriik ja ametnik ühes isikus:

Kultuurilisel väljal ei kogenud sel aastal ühtki sellist elamust, nagu peatuks vöötrajal auto pidurite kriginal 5 sentimeetri kaugusel. Ilmselt voolavad seitse ja pool kaunist kunsti kasvava aktsiisi tingimustes järjest rahulikumalt igavikuliste väärtuste suunas.

Siinkohal piirduksin isikliku mikrošokiga Jaapanis välja antud “Nimed marmortahvlil” DVD-lt. Seal on muuhulgas jaapani keelde dubleeritud ka lauluke: “Sitikad ja satikad ja lutikad ja täid, Venemaa poolt tulivad…” jne. Nii saab Eestit korraks kogeda globaalses mastaabis ja šokeeruda kujutlusest, mida kõike suudab eesti kultuuri viirus korda saata võõras organismis.

Kristo Rajasaare, Rabarocki käimatõmbaja, Kosmikute ja NBS-i trummar:

Nine Inch Nails Londoni Astorias ja Lou Reed Tampere Kultuurihoones olid sel aastal külastatud kontsertidest vapustavamad. Palmaru saamine kultuuriministriks võttis mind kah hetkeks sõnatuks.

Andres Maimik, ideaalidega filmimees:

Ma pakun, et kultuurišokk oli “Rehepapi” nurjumise saaga. See langetas mõnegi paraadkulissi, purustas illusiooni, justkui oleks ainsaks elujõuliseks filmitegemise mudeliks produtsendikeskne süsteem, kus režissöör on taandatud pelgalt töövõtjaks. Eelduseks osav lobitöö ja massiivne enesepromo, millega rahastajad ära võrgutata, tulemuseks aga sheikspiirlikud kired ja võimumängud ning ajakirjandusse paisatud musta pesu kuhjatised. Aga kusagile finantsskeemide alla on mattund ka autor, kes soovib lihtsalt teha head filmi.

Priit Raud, maailma teatri- ja tantsukunsti maaletooja:

No ma pole küll vist väga originaalne, aga põhiliseks kultuurišokiks enda jaoks on see, et immuunsussüsteem töötab täiega ning miski ei loksuta.

Marianne Kõrver, tundlik filmilavastaja:

Kõige suurem šokk oli kirjaniku ja lavastaja Mati Undi lahkumine. Mõtetelt ja suhtumistelt vananevatel inimestel on põhjust lahkuda. Mati Unt aga oli mees, kelle iga mõte, artikkel ja etendus olid alati nii veidralt värsked, et valgustasid oma müstilise ja kordumatu jõuga mõnd täiesti uut, hämarat ja põnevat tahku selles koosluses, mida nimetatakse maailmaks. Nendest on kurb ilma olla.