ANNA MINNA: Kunstnike elust Jaroslavli päevil
“Minu kunstnikud”, Teet Veispaku mononäidend Alice Sagritsa
päevikute ja kirjade põhjal. Lavastaja Üllar Saaremäe.
Eesti kunstnike elu vastu sõjaaegses Nõukogude
tagalas pole iseseisvusajal just palju huvi tuntud, ehkki ainest jätkuks
kindlasti palju enamaks kui tunniajaseks mononäidendiks, mida
möödunud reede ja laupäeva õhtul Karepal Richard Sagritsa
talumuuseumis näha sai. Kunstikriitiku ja -kuraatori Teet Veispaku
kirjutatud lavalugu põhineb Sagritsa tulevase abikaasa Alice
Kõrveri 1943. aasta kevadel kirjapandul – päevikutel ja
kirjadel, kus tegelasteks Jaroslavli kunstiansamblites tegutsenud Eesti
kunstnikud – lisaks Sagritsale Adamson-Eric, Evald Okas, Aleksander Pilar
ja teised.
Sõjaaegsete päevikute tekstis särtsub
kõrvuti kunstnike ettevalmistustega Jüriöö
ülestõusu aastapäeva suureks propagandanäituseks Moskvas
ootamatult avameelne tunnete ja inimsuhete tulevärk, mis mõjus
Kalame talu pimedas rehealuses sama loomulikult kui näitleja Liisa Aibeli
vapustav väline sarnasus Sagritsa maaliga oma abikaasast. Viimast sai
publik enne näidendi algust näha kõrvalruumis kunstniku
ateljees koos Teet Veispaku lühiloenguga Jaroslavli päevist.
Kuuldavasti jõuavad “Minu kunstnikud” sel sügisel ka
Tallinna, loodetavasti sama sobivasse ja intiimsesse keskkonda kui Karepal.