Antenn 08. 04: Kirjanduskaanonite keevitajad
Iga aasta märtsi keskel luusib leheputkade ümber keskmisest rohkem noori kirjanikke, kes pärivad: "Millal see uus Looming võiks tulla? Ja Vikerkaar?" Põhjus on lihtne - on saanud tavaks, et märtsinumbrites avaldatakse eelmise aasta kirjandusülevaated.
Loomingus on mammutliku ülesandepüstitusega luule-, proosa-, draama- ja veel ühe, vahelduva žanri ülevaated. Seekord vaeb viimases tõepoolest eelmisel aastal eriliti õitsema löönud lastekirjanduse olukorda Ilona Martson.
Ülevaadetest konkurentsitult lugemiseks mõnusaim, mu mälu järgi selle tänamatu žanri viimaste aastate üldse parim näide on Tiit Hennoste luuleülevaade. Luuleignorantki saab sest artiklist oma lugemismõnu kätte. Hennoste sarjab julgelt grafomaaniat, on ehk kohati ka põhjendamatult, ent nauditavalt valiv/subjektiivne ja tõmbab julgeid paralleele. Eriti nõustun ta hinnanguga, et nii nagu CD-plaate käsitletakse ka luulekogusid interneti- ja ise komponeerimise ajastul üha vähem tervikutena, aga sellega läheb üks väga oluline osa lugemis- või kuulamiselamusest kaduma.
Olev Remsu proosaülevaade on aga lohisev. Siin on subjektiivsus häiriv, kuni muljeni, et loen Remsu autobiograafiat, mis on rüütatud liikumisse mööda ühe aasta proosanäiteid. Lõuna-Eesti autoritest Susist ja Rebasest alustanud Remsu ei suuda vältida aastaülevaateid tihti häirivat kõige-haaramise-püüdu. Kiidab Baturinit ja Põldroosi.
Vikerkaar vastab noore (sõna saavad vaid alla 35 aastased), kiire ja fragmentaarsema Vikergallupiga. Võib ju küsimärgi alla seada gallupi kaalukuse, kui selle võiduks piisab neljast häälest (seekord võitis Kivisildnik tihedas rebimises kolme häälega Baturini ja Hargla ees). Aga see ei olegi Vikergallupi põhiväärtus. Paarikümne üsna erineva taustaga kirjutaja sõnavõtud annavad kokku ehk adekvaatsemagi pildi ühe aasta kirjanduselust kui kapitaalülevaated. Hoolimata sellest, et nooremate kriitikute sekka satub iga lugeja jaoks päris mitu, keda ta ei pea piisavaks arvamusliidriks. Päris kindlasti annavad mitmed siin toodud mõttekäigud enam alust diskussiooniks. Toon paar põnevamat välja: Eestis on sündinud meeskirjandus, mille kangelased nõuavad elult vaid keppi ja rahu (Leo Luks), meediakajastuse suudab lisaks paarile tippnimele saada vaid see autor, kes vastab popkultuuri mallidele (Indrek Hargla), enamik kirjanikke vorpisid tootetsükli seisukohalt eelmisel aastal sama toodet, mis vanasti (Vahur Afanasjev), kultuur on sarnases punktis, kus 30ndate alguses: kirjanduslikud heitlused on läbi, kuid meeles ja nende energia on muutunud konstruktiivseks ja küpseks (Aare Pilv). Kohus on rääkinud, maitsekaklused võivad alata!
