Augusti lõpus, enne seriaali algust, teatas TV3 pressiesindaja Annika Remmel, et uues kodumaises seriaalis saab olema armastust, vihkamist, pettumust, leppimist, armukadedust ja huumorit. Tühjadeks lubadusteks need sõnad aga jäidki. Paraku ei ole meil siinkohal tegemist kuumavereliste mehhiklaste profiseebikaga, mis ei jäta külmaks isegi siis, kui need on karjuvalt halvad. Eesti seep on vinduv ja vinguv, siin ei hau keegi julma mõrva, keegi ei pursku pisarais nutma ega nõreta kirepiinades. Rakke tegelased lihtsalt vigisevad osast osasse. Näitlejameisterlikkusest on siinkohal küllaltki keeruline rääkida, kuna sarjas ei olegi esindatud muid emotsioone peale tusase vingumise. Kui keegi peaks selles seriaalis kunagi armastust avaldama, siis oleks see samuti vinguvas toonis a la: no kuhu sa lähed, ma ju armastan sind (lugeda nasaalsel porgandihäälel, kergelt venitades). Ainult et vaatajad ei viitsi seda tuimust nii kaua jälgida, kuni midagi toimuma hakkab.

Nädalal, mil mina sarja vaatasin, oli läbivaks teemaks tugitoolile loksunud imeline piim, mis läks sekundiga haisema, ei kuivanud päevade kaupa ära ja mille lehka paistis iga ruumi sisenenud inimene hetkega tundvat. Piima teemal võtsid sõna pooled seriaali peategelased (neli kuuest).

Murest murtud perekonnaliikmed elavad südameataki äärel, kuid kahjuks ei suuda ma tuvastada, milles on nende probleem. Perekonda ei ähvarda pankrot, ei paista, et keegi oleks seotud hämarate tehingutega, kellegi elu kallale ei kiputa, salapärased ahistajad puuduvad, keegi ei ole varjatud mängukire, narkomaania, alkoholismi küüsis, kellelgi ei näi olevat peidetud armuafääre, näib, et kõikide minevik on tavaliselt väikekodanlik. Kõige pahelisemaks tegelaseks on Sten (Indrek Ojala), kelle karm loomus väljendub selles, et ta "aeg-ajalt paneb" üht erakordselt andetult näitlevat naistegelast Lucyt (Karin Lätsim) ja suurem osa ajast on tal õllepudel näpus, kuid ta ei joo end täis ega tee hullusi, see pole niisugune sari. Sarja eesmärgiks näib olevatki võimalikult väikekodanliku rahuliku elu portreteerimine, kus tugitoolile tilkunud piim on kohutav päevasundmus, mis jääb koleda plekina pererahva mällu veel pikkadeks päevadeks ning kus näidatakse, et tavalised inimesed on naljasooneta emotsionaalsetest värdjatest intellektuaalsed invaliidid.

Vürts puudub selles seriaalis täielikult, hoogu ei ole olemas, tulemus on plass inin.

Martin Veinmann, seriaali meespeaosaline, ütles ühes intervjuus delikaatselt, et ta on seni läbi lugenud 13 osa ja neist kaks olid dramaturgiliselt arvestatavad stsenaariumid, mis tema arvates on lootustandev. Eks lootus sureb viimasena, kuid arvestades seda kui paljude inimeste energiat selle mõttetuse tootmise alla läheb (rahal pikemalt ei peatuks), siis milleks?

Mul on kahju Kleer Maibaumist, kes selles seriaalis mängides endale iga päev vee peale tõmbab ja mul on kahju Roman Baskinist, kellega näib olevat juhtunud midagi pöördumatult halba. Mul on kahju nendest inimestest, kes seda sarja vaatavad ja lepivad - aga selline see eesti elu ju ongi. Vaadake, seebikas ei pea kajastama reaalset elu. Ega mehhiklased ju ei ela samuti igapäevaselt sellist elu, kus kadunud kaksikud ärkavad surnuist, naistest saavad üleöö mehed, mälukaotus on igapäevane sündmus ja nuga ollakse valmis iga hetk parimale sõbrannale kõrile panema. Üldiselt inimesed ka ei räägi omaette valjul häälel, mis neil mõtteis, kohe kui üksi jäävad. Seep olgu seep, ja olgu ta valus või piinlik vaadata, aga mitte sel moel nagu Rakke toodang, mis on tühi, mõttetu ajaraisk. Niisugust nišši, mida Rakke püüab ekraanile paisata, täidavad reality-show'd ja isegi neid püüavad usinad prodjuusserid pikantsustega vürtsitada. Kerttu pangu endale koju piilukaamera üles ja näidaku seda iga päev pool tundi, saab oma vajadused rahuldatud ja ehk pingutaks rohkem, et ekraanil ka midagi toimuks.

Kui ma peaksin sarja iseloomustama ühe sõnaga, siis kõige tabavam on: saast.