Eelmisel nädalal kutsuti mind saatesse Teletaip, kuna ekraanil oli vaja naist näidata. Kahjuks ei saanud lindistusele minna ja saate assistent küsis, kas ma soovitaksin mõnda teist sõnakat naist, mille peale tõrjusin teda, et ma tõesti enamasti ei liigu omasuguste sõnakate naiste salgakeses. Soovitasin küll ühte terast naist, nagu paluti. Pühapäeval saadet vaadates nägin, et tõesti, Teletaibu tavaliselt maskuliinsesse selstkonda oli saadud Piret Tali ja Maimu Berg ning neil lasti ka pisut rääkida..
Tegelikult tean selle huvitava esinemispakkumise tausta. Nimelt viisime Tartu Ülikooli üliõpilaste Maria Ulfsaki ja Marit Ruudaga 2002-2003 läbi kaks telepildi analüüsi, kust selgus, et sõnasaavaid naisi on Eesti teleekraanil tublisti vähem, kui mehi ja seda kõikides programmides, alustades uudistest ja lõpetades isegi meelelahutusega. Sellest projektist on üht-teist välja lekkinud, muu hulgas teavitasin ühel seminaril ootamatutest tulemustest mõni aeg tagasi ka ETV töötajaid.
Kõige huvitavam oli viimaste jaoks vast see, et ETV pildis oli enne reklaami ärakadumist kevadel 2002 palju rohkem sõnasaavaid naisi kui nüüd, kui reklaami ETV-s enam pole ja saatepilt on tublisti kvaliteetsem. Koos kvaliteedi tõusuga on ETV- pildist kadunud ka naised ja seda isegi meelelahutussaadetes, mis on üldiselt naiste pärusmaa meedias (täpsustaks: naiste kui tegelaste pärusmaa, mitte kui tegijate pärusmaa). Sõnasaavate naiste osakaal ETV pildis oli reklaamieelselt 34% langenud 27%!
Miks kvaliteet ei soosi naiste ilmumist telepilti? Seletusi on mitmeid. Kvaliteetmeedia on eliidikeskne erinevalt kollasest ajakirjandusest. Eliidi hulgas on naisi üldiselt ja eriti Eestis vähem kui rahva ja meelelahutustegelaste hulgas, kellest kirjutab kollane press. Nii on loogiline, et mida “kõvem” on meedia sisu, ka teleprogramm, seda mehisem.
Loomulikult oleneb naiste ja meeste arv ekraanil ka ajakirjanduslikest valikutest, kui suure eetriaja hõlmavad sellised teemad nagu relvad, tipp-poliitika, tipp-sport – Eestis meeste alad. Seda tõsiasja ei saa teletegijad muuta. Et naisi uues kvaliteeses ETV-s rohkem ekraanil räägiks, umbes nagu Yleisradios, tuleks tekitada uusi formaate, mis tooksid naissaatejuhte või siis tõenäolisem: kutsuda naisi saatesse, kus tavaliselt käivad mehed, näiteks Teletaip. Seda nüüd üritataksegi ja jääb üle ainult edu soovida.
Mis tähtsust sellele õieti on, kas telepildis on rääkijateks mehed või naised? Tähtis on ju, et oleks huvitav ja mitmekesine programm, mida inimesed vaataksid. Avalik-õiguslikul telekanalil, mida rahastavad maksumaksjad, on siiski teatud kohustused üldsuse ees, näiteks kohustus võimalikult tasakaalustatult kajastada erinevate ühiskonnagruppide tegevust ja anda erinevatele ühiskonnagruppidele ka sõna. Naised, kes teleekraanil vaikides pealt ei vaata, mis mehed teevad, ongi üks märk tasakaalust telepildis. Ja väga hea märk on, kui 25-aastaste naisenägude ja keskealiste meeste sekka eksib teleekraanile vahel ka mõni vanem ja elukogenum naisenägu.
