Eesti kunsti ja visuaalkultuuri ajakirja käesolev number sugereerib vaimset heaolu, avatust, huvi- ja ideedeküllust; kaante vahelt õhkuval positiivsusel on lausa teraapilised mõõtmed. Kui ei sunnitaks, piirduksin olukorra nautimisega, võtmatagi ses osas mingeid sügavamaid seisukohti kui spontaansed mõttelised kiljatused stiilis “nii ilus! nii huvitav!”.

Kunst.ee on suuresti oma peatoimetaja Heie Treieri entusiasmist ja teotahtest kantud nišiüllitis. Ilmselt tänu antud isiksuse eripärale pole ajakirjas jälgegi vahel analoogseid friigiväljaandeid varjutavast ristisõdijalikult tige-nutusest autsaiderimentaliteedist. Selle asemel paistab vaid ehtsast huvist kantud puhas tegemisrõõm (ja üldiselt oleks juba paras aeg alustada Heie Treierile selle töö eest auhindade andmist).

Kuna jooksva kunstikriitika vaatepunktist on kvartaliväljaanne avaldamiskohana lootusetult aeglane, pole kunst.ee end sellega ka kuigivõrd koormanud. Rutiinsete näitusearvustuste asemel täidavad ajakirja kõikvõimalikud põhjalikumad ja põnevamad teemaarendused - antud number näiteks sisaldab muuhulgas erikäsitlust fiktiivsetest firmadest moodsas kunstis ning kapitaalset arutelu kohaliku raamatukujunduse teemal. Üksluisuse all ajakiri ei kannata: autorite ring ulatub vanema generatsiooni korüfeedest üliõpilasteni. Avaldamiskoht paistab olevat nende silmis ühtviisi pingutamist väärt, kuna tekstid on kohaliku kunstikirjutuse kontekstis üsna ühtlaselt kõrgel tasemel. Heas mõttes kirju sisu on lisaks nii isuäratavalt vormistatud, et polekski väga üllatav, kui Kunst.ee suudaks jõuda ka erialaringkondadest kaugema publikuni.

Cheese 3/2003

Ka fotoajakirja Cheese veab üksik entusiast, Tiit Lepp, kelle töövili aga ei nõjatu erinevalt ülalpoolsest üllitisest riikliku taustaga finantspolstrile. Seda, kuidas sinisilmsete entusiastide hoogsalt algavatel ettevõtmistel Eestis tavaliselt läheb, teavad kõik isegi. Seetõttu tekib iga uus Cheese ajakirjalettidele vähemalt minu skeptikusilmis võõrastava paranähtusena, kaanel nähtamatus kirjas sõnum: ei ole veel tüdinud, ei ole veel pankrotis. Automaatne mõttereaktsioon “no näikse, kaua veel” on nii korraliku, sisuka ja koguni kavakohases ilmumisgraafikus püsiva väljaande puhul muidugi inetu ja kohatu.

Kasvõi laiematele massidele avatud fotokonkursside populaarsuse plahvatuslikule kasvule viidates võiks arvata, et kohaliku fotoajakirja turuletulekuks oli aeg küps. Sile, šikk ja enesekindel Cheese aga ei paku oma lõbuks seebikatega klõpsivatele massidele vähemalt tehnilises plaanis suurt midagi. Testitav tehnika on üsna kallis ning arvustustes sisalduva detailse infoga pole dumbuseritel midagi peale hakata. Samas teevad just tootetutvustused Cheese’ile au: erinevalt teatud ajalehtede teatud tehnikalisadest ei koosne need lamedast maaletooja-promost. Professionaalse tooniga tehnikakäsitluste taustaks on hea ülevaade kontekstist ning võimalike vaatlusobjektide huviväärsuse adekvaatne hindamine (tootjate osas ehk võiks analüüsitava kraami valik siiski veidi laiem olla). Tehnikakaugemat sisuosa – temaatilisi reportaaže, isiku-, fotokunsti- ja ajalookäsitlusi iseloomustavad soliidne tase ja tõsine toon. Cheese on valinud pigem fotopööbli-ajakirjandust soosivas turuolukorras elitaarse nišiväljaande positsiooni ning paistab suutvat seda rolli ka väärikalt täita. Lootkem siis, et veel kaua.

Mari Laaniste on ajalehe Sirp uus kunstitoimetaja