ANTENN: “AKU” oma alguses
Telekanalite kultuurisaadete defitsiidi taustal on äärmiselt teretulnud, et ETV käivitas taas kunstisaate. Pole vaja siinkohal hakata põhjendama, miks telekanalid vajavad ka kunstisaadet, iga intelligentne inimene saab põhjustest aru. Kuid uue saate Aku tootmine tundub mulle ka aplombikalt väljakuulutatud kunstiaasta seni ainus arvestatav ettevõtmine (kui Eesti Kunstimuuseumi kolimine KUMUsse muidugi välja arvata). Muuseas, kes on kunstiaasta väljakuulutamisest möödunud üheksa kuu jooksul näinud ürituse logo?
Aga teeks alguses natuke subjektiivset inventuuri. ETV kunstisaadete ajalugu ulatub 1960. aastatesse ning ega ükski saatesari pole vist sarnanenud eelnevaga. Innovatiivselt on iga kunstisaade pakitud uude formaati, vastavalt tegijate spetsiifikale. Tolle kümnendi lõpul telejuhtkond kord lubas, kord jälle ei lubanud eetrisse eesti (pop)kunsti, sealhulgas SOUPi ja visareid tutvustavat Mart Elleri saadet ”Spekter”. Oma aja kohta väga progressiivses ja avangardile orienteeritud saates lavastati stuudios isegi performance’eid! 1970. aastate keskel naelutas vaataja televiisori ette legendaarne loengupidaja Leo Soonpää, kelle maailma kunsti tutvustavat muhedat autorisaadet “Ars Longa” meenutatakse heldimusega tänaseni. 1980. aastatest on meeles mõned Tiina Porgi ateljeedes tehtud portreesaated.
1990. aastatel tuli ekraanile mitu kunstisaadet. 1994. aastal juhtis Mari Sobolev koos Mare Tralla ja Marko Laimrega üsna kaootilist noorte kunsti saadet “Ja/ei”, kümnendi lõpul naases Sobolev telesse korraks “Detektoriga”, mida organiseeris Hanno Soansi ja Jasper Zoovaga. Ants Juske ja mina tegime 1990. aastate teisel poolel stuudios laiapõhjalist arutlevat talk-show’d “Ars et vita”. Möödunud hooaega jäi aga mosaiigina kokkupandud rahvalik saatesari “Ellujäämiskunst” (Mariann Raisma ja Gaute Kivistiku juhtimisel). Mis on siis “Aku”?
Esiteks, ETV ja kunstimuuseumi noorte kuraatorite koostöös valminud saade. Nii et kunstimuuseumi promov funktsioon on saatel ka, kuid seda ei pane ma pahaks, arvestades, missuguste populistlike rünnakute all peab muuseum alatasa kannatama. Teiseks, saade toob ekraanile uued entusiastlikud tegijad eesotsas produtsendi Maria-Kristiina Soomre ja saatejuhi Ahto Külvetiga. Kuid millest veel puudu jääb, on stsenaristide/autorite kogemused (kuigi toimetajaks on vana kala Mariina Mälk). Ma ei saa alati ka päris täpselt aru, kellele saade adresseeritakse. Oma tsunftile või kultuurihuvidega avalikkusele? Miks peab kunstiloba vahelduma lühikeseks hakitud asjalike intervjuudega nagu iseäranis kolmandas saates “Kunstiajalood”? Too saade, mis püüdis kokku traageldada kaks hiiglaslikku teemat – uue kunstimuuseumi ja uue “Eesti kunsti ajaloo” kirjutamise, oli kahest esimesest üldse märksa nõrgem, vigaste faktide ja oskamatute stsenaariumipööretega; poleemilistele repliikidele ei vaevutud vastust leidma.
