Kunstiajakirja seekordne number on ülimalt ajakohane – seoses toimuva Veneetsia biennaaliga pühendatud biennaalide strateegiatele. Eestit esindab sel maailmakunsti suurfoorumil teatavasti fotograaf Mark Raidpere, ning kel raskusi tema inglisekeelse kataloogi lugemisega, saab inglase Mark Gisbourne’i psühhoanalüütilist kataloogiteksti eesti keeles lugeda just siit. Eris tehakse juttu biennaalide ideoloogiaist, kunstnike subjektiivseist, kitsarinnalistest, etableerunud ja muudest  valikuprintsiipidest.

Kõige huvitavam, lausa avastuslik materjal pärineb aga Jüri Haini sulest. Hain on üles leidnud ja analüüsib meie art deco klassiku E. A. Blumenfeldti raamatukujundust Eestis ja Lätis. Lisaks sellele annab Hain nagu kunstiajaloo kriminalist teada ka Fernand Leger’ viibimisest Tallinnas! Teine kunstiajalooline lugu “paljastab” tänapäeva kunstniku elu ja loomingut: Heie Treieri otsekohest intervjuud Jaan Elkeniga viimase tööst Tallinna sadamas ja varastest hüperrealistlikest maalidest illustreerivad kõrvuti maalidega nende aluseks olevad slaidid. Elkeni uutest maalidest kui omamoodi alateadvuse kirjeldustest kirjutab sinna juurde Leo Lapin (kelle mitmeid varemavaldamata tekste pakub äsjailmunud raamat “Dokument ja loovus”). Ajakirja lõpetab – nagu tihti kombeks - kompaktne graafilise disaini lisa.

Maja 2/2005

Arhitektuuriajakiri vaatleb samuti kuuma teemat: pealinna kultuurivabrikuid. Seoses Polymeri kultuurivabriku peatse kolimisega sadama äärde endisesse elektrijaama ja altpoolt tuleva kultuuriinitsiatiivi soosimisega (vähemalt praeguse linnavõimu poolt) peaks Triin Ojari, Indrek Peili, hollandi arhitektuuritoimetaja Klaske Haviku ja soome professor Timo Cantelli artikleid lugema kõik linnavalitsuse kultuuribürokraadid, et aimu saada ja edasi mõtiskleda Tallinna potentsiaalist ühiskondliku ruumi aktiviseerimisel ja loova alternatiivse kultuuripoliitika teostamisvõimalustest. Cantelli artikkel Helsingi linnale 100% kuuluvast Kaablitehase kompleksist, kus tänaseks töötab 900 inimest (ja mille ümber on kujunenud uus elamurajoon), mõjub nagu peibutav reklaam ühiskondlikku aktiivsust hindavale sotsiaaldemokraatlikule ühiskonnale. 

Harivat lugemist jätkub veel. Eesti arhitektuuriõpet käsitleb EKA professor Jüri Soolep, vastates eelmises Majas ilmunud kunstiakadeemia teise professori Krista Kodrese süüdistustele. Üsna pretsedenditu juhtum, kus kaks oma kooli õppejõudu avalikult teineteisega armutult väitlevad … Kodrese “müüdi tuuma” kontseptsiooni naeruvääristab Soolep nii peenelt, irooniliselt ja samas tabavalt, et seda tooksin vaimuka argumentatsiooni musternäiteks igale kriitikule.

Ajalooliste ebastandardsete tööstushoonete kohaldamist eluhooneiks tutvustab Viini nelja ümmarguse kujuga gasomeetri ümberehitamise näitel austria linnaplaneerija Reinhard Seiss. Tallinna vaste pakub välja Epp Lankots, vaadeldes Art Depoo äri- ja eluhoone kompleksi Kalamajas.