Läinud nädala "Unetus" oli pühendatud üsnagi põnevale teemale – siinsete mitte-eestlaste (eelkõige muidugi venelaste) võimalikule ümberasumisele Kaliningradi oblastisse. Saates osalesid mitmed tuntud poliitikud ja avalikud tegelased, nagu näiteks Marko Mihkelson, Vladimir Velman, Toomas Alatalu, Sergei Ivanov, Katrin Saks, Dmitri Klenski, Sergei Sergejev jt. Kõigepealt olgu põhimõtteliselt märgitud: seni ei ole Venemaa teinud mingit ametlikku vastavasisulist avaldust, kogu ažiotaaž põhineb idanaabri mõnede tippametnike sõnavõttudel ning meediasse lekitatud infol. Kohalikud võimuesindajad on kaljukindlalt veendunud, et mingit arvestatavat lahkumist ei tule, kuna meie elatustase on suhteliselt vähearenenud kriminogeense oblasti omast oluliselt kõrgem. Seega on tegu Venemaa järjekordse Eestivastase poliitilise provokatsiooniga. Migratsioonifondi esindaja sõnul kasutas viimase kaheteistkümne aasta jooksul umbes 25 000 inimest institutsiooni abi repatrieerumiseks ajaloolisele kodumaale.
1991. aastast emigreerunute koguarv on siiski märksa suurem, vähemalt 110 000 inimest, lisaks veel sõjaväeline kontingent. Arvestades statistikat, mille kohaselt teenivad siinsed muulased eestlastega võrreldes keskmiselt 25% vähem, võib teatud osa venelastest (nii mõni tuhat) otsustada Kaliningradi kasuks. Seda enam, et tahetakse hakata pakkuma ka tähtajalis-lepingulist töö- ning elamisvõimalust. Teisalt võib järsult suureneda majanduslik emigratsioon just Euroliidu maadesse. Igal juhul ei olnud Eesti rahvaasemikel kahtlusevarjugi, et Venemaa salakaval plaan meie noort rahvusdemokraatiat diskrediteerida, kukub läbi (ainult härra Klenski keelitas valvsusele). Nagu ütleb vene vanasõna: "Elame – näeme."
Huvitav saade kestis paraku vaid viiskümmend minutit, nii tähtis arutelu väärinuks ometigi vähemalt kaks korda pikemat eetriaega. Ilmselt seetõttu pidid saatejuhid Reet Oja ja Aleksandr Tšaplõgin tihti sekkuma diskussiooni, mis omakorda põhjustas teatud eklektika mõttevahetuses.
