Eesti parimad kvartaliajakirjad Kunst.ee ja Tuna pakuvad oma viimastes numbrites taas palju lugemis- ja mõtlemisväärset.
Kunst.ee eriteemaks, ühtlasi ajakirja uudseima infoga osaks üldse, on (Erki Kasemetsa iseendaga intervjuu kõrval) Mai Levini koostatud sakraalkunsti leheküljed. Saab selgeks, et sakraalse kunstiga tegelemine ei mõju tänapäeval sugugi anakronistlikuna, kuigi sellest räägitakse meie meedias arusaadavatel põhjustel üldiselt vähe. Teema ulatust ja probleemide rohkust illustreerivad Haagis elava vitraažikunstniku Urmo Rausi empaatilis-empiiriline lugu kokkupuudetest Euroopa klaasimaaliga ning Kuressaare Laurentsiuse kiriku vitraažide kavandamise tagamaade selgitus; Juta Kivimäe pädevad sissevaated Rait Präätsa, Uno Roosvaldi ja Jüri Kase loodud paari viimase aasta kirikukunsti (kas olete juba näinud modernist Kase “Kahtteist apostlit” Järva-Jaani kirikus?); Mari-Liis Paaveri kunstiteaduslik artikkel vanausuliste armastatud ikoonitüübi ikonograafiast ja maalikunstnik Orest Kormašovi ülevaade Mikkeli muuseumi vanavene kunsti väljapanekust.
Möödunud sügise tähtsaima kunstinäituse, Raul Meeli – Ilja Kabakovi ühisprojekti üle mõtiskleb Ants Juske. Ilja ja Emilia Kabakovi intervjueerib Heie Treier. Teist aasta tähtnäitust, Karin Lutsu retrospektiivi, tõlgendab eksiili vaatekohast Reet Varblane.
Tuna 4/2004
Isamaal sündinud asjadest ehk kaalukaima ja üllatuslikuimast vaatepunktist tõesetele järeldustele jõudnud artikli minu jaoks avaldavad numismaatikud Ivar Leimus ja Mauri Kiudsoo. Nende akadeemiliste käsitluste kohta mõnusalt ebatüüpilise pealkirjaga artikkel “Koprad ja hõbe” analüüsib araabia hõbedamüntide aardeleide Eestis ja iseäranis Rõuges, mis umbes 800 aasta paiku etendas kopranaha turustamisele spetsialiseerunud kaubanduskeskuse rolli.
Stalini-järgsete aastate haritlaspoliitika kahest tahust ja Hruštšovi poolelijäänud reformidest kirjutab Väino Sirk, pakkudes muuhulgas (üsna suvalise viitega Ott Rauna sõnadele), et aastad 1965-1968 olid eesti haritlaskonnale suhteliselt head. Eesti sõjajärgsete vastupanuvõitlejate tutvustamist jätkavad Valdur Ohmannn ja Jaak Pillau. Olaf Kuuli, ENSV ajalooteaduse üks häbiplekke, on viimastel aastatel ajalookirjutamise areenile vaikselt naasnud. Tubli. Nüüd kirjutab Kuuli juba usutavalt. Käesolevas numbris õiendab ta ühe noorema kolleegi nimevea EKP ajalugu puudutavas kirjatükis.
Välisautoritest tsementeerib ja ka kaunistab numbrit uue kultuuriajaloo juhtiva teoreetiku, Cambridge’i professori Peter Burke’i artikkel “Kultuuriajaloo ühtsus ja mitmekesisus”. See peaks kuuluma kohustusliku kirjanduse nimistusse nii ajaloo – kui kunstiajaloo tudengeile. Marek Tamme nö. Burke’i järelsõna on tasemel nagu ikka.
Eesti Filmiarhiivi fotonurgast leidsin aga väikese küsitavuse. Ühe foto allkirjaks on “Vaade näitusepaviljoni Tallinnas 1926”. Õigem oleks “Vaade väljapanekutele Suurgildi saalis 1926” – no mis paviljon see keskaegne saal ikka on!
