ANTENN. Kodanlane ja sotsialist, ajakirjandus hambus.
"Keskpäevatunni" tingitud refleks kuulata töövabadel päevadel suuniseid ja suhtumisi vabariigi elust on nüüd saanud rahulduse ka pühapäevase "keskpäevatunni" näol. Selles kõneleb ennevanasti laupäeviti rahvast valgustanud reformierakondlane Rein Lang ja sots Eiki Nestor, riigikogulased mõlemad. Nad ei kõnele siiski elust enesest vaid selle peegeldusest Platoni koopa seinal, st. meedias.
Mõlemad on vilunud ja lahedad jutuveeretajad, Lang tõeline raadiosuu. Saates hoiab dramaturgilist pinget meeste maailmavaateline vastuolu, Lang on üdini parempoolne, Nestor arukas-mõõdukas sotiaaldemokraat. Nestor on mulle maailmavaatelt lähedane, seepärast paistab kõik ta öeldu tõsi, Lang on jälle väga veenev. Nii veenev, et viimases saates, tegi ta kuulajaile selgeks, et ühiskonnalt varastamine, sh must palk, oleks nagu puhtalt töövõtja süü. Nagu ei tunneks ta ettevõtjaid, kes selles mustuses kaua elanud ja elavad ehk tänaseni.
Võrreldes kunagise "Keskpäevatunniga" on Langiga toimunud veel üks metamorfoos: kui vanasti jäi tema needmistest mulje, et pole rumalamaid ja ahnemaid inimesi kui riigiametnikud ning ta toetas alati ettevõtjaid "halva peremehe" riigi vastu, siis nüüd identifitseerib ta ennast pigem riigiga. Iseenesest sümpaatne. Nestori hinnangud tunduvad mulle pisut elulähedasemad, ta kõneleb kuidas on, Lang rohkem kuidas peaks olema.
Saade kinnitab meeldivat tõsiasja, et isegi maailmavaateliselt lahknevad koalisatsionäär ja opositsionäär suudavad kitsas toas haritud vestlust pidada. Puuduseks on kohatine artiklilt artiklile libisemine, mis läbinisti jälgitav vaid paadunud meediamaanidele. Ka ei saavuta saade sellist mängulisust ja vabadust kui kunagine "Keskpäevatund". Nii et elule lähemal, härrased! Tulge meediakoopast rahva sekka!
