ETV vana-aasta õhtu paroodiasaates “Oli mis oli” väideti, et Eesti rahva kindla veendumuse kohaselt peab sel päeval telekas nalja saama. Pole mingit arukat põhjendust, miks seda veendumust ei või laiendada tervele aastale. Isegi 24. veebruarile, mis vähemalt ETVs on traditsiooniliselt seda nägu nagu oleks Eesti iseseisvus üks väga hale ja traagiline nähtus.

Telenalja võib jaotada mitmele astmele. Esimesel oleks kõige lihtsam ja primitiivsem nali. Keegi tahab midagi teha, aga see ei õnnestu. Tegija hoopis kukub või saab tordiga näkku. Sedasorti aabitsanalju näeme “Kõige paremates koduvideotes”. Kui need põhjalikult selged, võib vaataja tutvuda järgmiste astmetega.

(Vahemärkus: Eestis on unikaalsel moel olemas ka nalja null-aste, st nalja ei olegi. See on võimalik tänu maa väiksusele, vaesusele ja liiga suurele kirjaoskusele. Null-astme tüüpiline esindaja oli Kerna Ärni, praegu Maie ja Valduri ning reanimeeritud “Kitsa kinga” turneed, mida ka telekanalid üle kannavad.)

Kõrgeimal astmel on teiste seas kindlasti juba nimetatud “Oli mis oli” (Toomas Kalli käsikiri).

Tõsi, sealgi jäi üht-teist soovida, näiteks Marko Reikopi kuju Andres Raagi esituses. Asi on selles, et une ja ärkveloleku vahelist eetriaega sisustavas “Hommikutelevisoonis” esindab Reikop uinutavat ja Anu Välba ergutavat alget. “Oli mis oli” nõudis Raagilt aga pidevat reageerimist ja isegi vahelesegamist, nii et mulle meenutas ta pigem Ainar Ruussaart. Liigne oli ka parodeeritavate nimede tiitritesse panek. Tänaval ei ole ju iga auto peale kirjutatud “auto” ja valgusfoorile “valgusfoor”. Tark saab ise aru, lollile ei tee ka vägisi midagi selgeks.

Paroodia on Eestis kõige tänuväärsem telehuumori vorm – meenutagem hea sõnaga ka “Edekabeleid”. Aga paljas vorm ei taga head lõpptulemust. Näiteks “Teeveejahutaja” libauudised, mida on tõeliselt piinlik jälgida. Vaimukust pole seal nagunii, sisutu venitamine mõjub aga just uudiste kui kõige hoogsama ja kiirema teležanri parodeerimisel kõige võikamalt. 

Omamoodi äärmus on ka “K.A.M”, mida võib nimetada Eesti esimeseks kostüümikomöödiaks. Mõjuva visuaalse külje kõrval on verbaalne sedavõrd nõrk, et parem ongi seda ilma hääleta vaadata.

Kordussaatena eetrisse jõudnud “Jan E. Uuspõld show” õpetlikkus seisneb selles, et me näeme, kuidas aeg telehuumoriga ringi käib. Hea muutub veel paremaks (Kelneri- ja moderntantsijate sketšid), halb veel halvemaks (sisutühjad monoloogid). 

Kuivõrd meil on palju hea koomikatundega näitlejaid, mõjub mõne üleeksponeerimine läägelt. Milline nauding on vaadata näiteks Peeter Oja “Ärapanijas”. Kujutage ette, lihtsalt Peeter Oja, mitte mingi Rootsi kunn ega Bläk Rokit ega pensionisammas ega perekond King!

“Ärapanijal” on teisigi eeliseid nagu ikka naljasaadetel, mis ammutavad oma rikkused elust enesest. Nad avardavad nalja mõõdet ja toovad sinna uusi isikuid ja situatsioone. Kuidas ma ilma “Ärapanijata” teaksin, et Jüri Pihel sihuke nalja- ja vembumees on?

Hoopis omal kombel avardab telenalja piire “Õnne 13”, kus advokaat Sumberg ning Laine on antud sedavõrd satiirilises võtmes, et tekib tahtmine neile käsitsi kallale minna.

Mida kõvemini ning suurema hurraaga sa nalja teha üritad, seda viletsam on tulemus. Aga paremaid, st ekspromtina sündivaid nalju ei saa saatekavasse programmeerida.

Kus on väljapääs?

Ühe idee pakkus telelavastuse “Paunvere” (1986) kordussaade. “Paunvere” on ju skandaalselt nõrk lavastus. Mõne stseeni, näiteks Kiire ja Aaberkuke võitluse puhul, tuleb haledusest nutt peale. Peategelastest on Toots hall mömm ja Teele ebameeldiv iriseja. Ei nende tülliminek ega leppimine pole põhjendatud.

Ometi on “Paunveret” huvitav vaadata, sest ükskõik kui kaugetes mülgastes lavastus paiguti ka eksleb, Lutsu loomingu aastakümnete kaugusele paistev tuletorn juhatab selle ikka ja uuesti õigele rajale. Aga Luts pole kaugeltki ainus idanemisvõimeline iva meie huumori varasalves.

Teise tarkusetera pakub “Pehmete ja karvaste” muutumine aja jooksul. Algselt oli tegu poliitilise paroodiaga. Tänaseks on poliitiline ja üldse ühiskondlik taust peaaegu kadunud, tavaline loll eesti mees Edgar rassib Hundisilmal ja samasugune Arnold Kadriorus.

Siit moraal: nalja subjekt peab objektist vaimselt üle olema.