Viimase aja parim kunstiarvustus, mida olen lugenud, ilmus viimases “Kunst.ee” numbris. Vappu Thurlow kirjutis Wiiralti kunstiauhinna nominentide näitusest küünib üldistusastmelt tõesti metatasandile, tabades samas tundlikult ära graafikaväljapaneku hõrkusid konnotatsioone. Kunstiteadlane toob sisse aia metafoori, nähes teostekogumis põgenemissoovi paradiisi. Mind vapustavad kujundid, mis kõnelevad mõtete teostamisest tihkes materjalis või Virve Jõekalda töödes ilmnevast kohmakuse ja hapruse jõust. Nauditavalt terava keelega ütlemist leiab kunstiteaduse üliõpilase Alo Paistiku loos Esto TV viimasest filmist. Ausalt ütleb noor kriitik, et estoteeveelaste näol on kohati tegemist ainult wannabede siseringi huumoriga. Väga kurnav ja lõpmatult raske lugemine on Eero Epneri mõtteavaldus Marko Mäetamme veriseid maju kujutavate tööde kohta. Mulle on üsna arusaamatu, miks peab kurnama lugejat sellise võõrsõnadevooga, kui sama mõtet saaks väljendada ka oluliselt arusaadavamate lausetega. Hoopis teisest mastist on Juku-Kalle Raidi ning Kivisildniku arusaam kunstist, esindades rabavalt ninakat lauslollust. Ajakiri sisaldab ka konstruktiivset artiklit Harry Liivranna sulest. Autor leiab, et Eesti muutuks turistidele oluliselt kõnekamaks ning apetiitsemaks, kui linnapildis oleks mälestustahvlite, skulptuuride jms näol rohkem esile toodud siin tegutsenud rahvusvahelisi kuulsusi nagu Igor Stravinski, marssal Mannerheim või miks mitte ka parun Münchhausen. Graafilise disaini lisas on seekord juttu Brno biennaalist ning eksklusiivsed intervjuud mitmete korüfeedega. Isiklikult ootaksin “Kunst.ee”-lt edaspidi enam kärpivat/liigendavat toimetajakätt ning suuremat lugejasõbralikku šrifti.
Vikerkaar 7-8/2004
“Vikerkaar” näitab tõeliselt kõrgtaset, pakkudes sel korral lugejatele inglise romantismi antoloogiat. Tõlgitud on nii Wordsworthi, Blake’i, lord Bayronit, Coleridge’i, Shelley’t kui Keatsi. Luuletajatest läheb mulle kõige rohkem korda vast viimane. Eriti huvitav on lugeda tema kirja Benjamin Bailey’le (1817), kus autor kirjutab sellest, kuidas Kujutlus haarab Iluna, mis on seega ka tõde. John Keats võrdleb Kujutlust Aadama täide läinud unenäoga, kus unes ilmunud Eeva tuleb esimese inimese ka ilmsi. Veel räägib luuletaja end erinevatesse rollidesse mõtelda suutvast, seega püsiva identiteedita pidevalt teel olevast kameeleonlikust poeedist; oludest, mis on kui pilved, mis pidevalt kogunevad ja lagunevad, maailmast kui hingede voolimise orust jne. Pakutud on ka mitmesugust taustalugemist. Varasemates romantismikäsitlustes domineerinud tundelisust ning loodusekeskust on kritiseerinud näiteks Harold Bloom, kelle arvates on sügavalt irooniline, et inimemotsioonide kõige heroilisemad ülistajad jõudsid vaistude ohverdamiseni kujutlusliku vormi altaril.
